kategooriata

Ei tule head pealkirja, sorri

Oehhh jahhh! On ikka nõme küll, et kõik nii nõme on.
No mis sa teed, kui üks päev on mott maas ja tuju kehv ja siis järgmine ja ülejärgmine jne. Ühe päeva kannatab ära joriseda ja vinguda aga ma ei tea mitmes see täna on juba..selline tunne, et terve kuu juba on möödunud kehva enesetundega. Mingit erilist kindlat põhjust nagu ka ei ole, miks  kõik nii nõme on aga eks see kõik ikka minu 2in1 seisundiga seoses ole.
No nt. olen ma üsna väsinud enamus osa päevast ja olenemata suurest elevusest koolis käia, tunnen ma ennast umbes 75% loengus olemise ajast ebamugavalt, kuna mu selg väsib ära, sabakont valutab ja uni tuleb peale(mitte, et igav oleks) ja kooliminek ja sealt tulek on kuidagi nii aeganõudev ja ka väsitav tegevus.
Mu näpud ja varbad on hommikuti üsna paistes ja mul on valus näiteks oma sõrmi rusikasse panna, ma vajun magama juba umbes 22 paiku ja üleval olen miskipärast u. kella 08 paiku, kuigi ma öösel ka tõusen mitu korda ja kindlasti kaheksat tundi täis ei maga. Ja uinaku tahaks teha täpselt siis, kui on aeg kooli poole sammuma hakata. Kõik on kuidagi nii paigast ära :/
Kooliga seoses näen ma oma elukaaslast ka nats vähem. See aeg, kus ma veel vaimselt ja füüsiliselt toimiv olen, on 18-21, varem sai sel ajal käidud poes, jalutamas, vaadatatud mõnda filmi, arutatud maailmaasju või oldud niisama, nüüd aga olen ma sel ajal kodust ära, ilmun peale kella 21 ja lähen otsejoones magama, sest ma lihtsalt ei jaksa olla ega rääkida. Hommikul üles ärgates, on ta juba tööle läinud ja oma tippaja päevast veedan ma üksi kodus olles. Täitsa masendav, eks?
Novot ja nii ma võin joriseda ja vinguda ja viriseda ja terve maailma peale pahane olla, et ma ei jõua ja ei jaksa, ei suuda, ei saa jne jne 🙂 Inimesed ometigi sünnitavad veel teisi ja kolmandaid lapsi  ning ei saa üldse lubadagi  endale sellist nn. puhkust, nagu mina seda päevasel ajal saan aga näe ikka ma vingun. Enesekeskne, eks?! Aga, kui aeg jõuab sinnamaale, kui endal tulemas teine ja kolmas(kõrged sihid, onju) laps, eks ma siin saan tagantjärgi pomiseda, et ma nii mõtetute asjade üle jaurasin ja tegelikult oli mu elu siis alles lill aga vot praegu on alles katsumused 😀
Arvatavasti olekin ma õnnelik ja rahul siis, kui saaksin loenguid kuulata onlines ja seda teha voodis pikali olles kägardunud oma nuudelpadja sisse ja siis kui mu elukaaslane saaks tööd tegema hakata kodus…või üleüldse võiks ta mingi suurfirma räige tipptegija olla, sest nemad ju istuvad niisama, kõigutavad jalgu ja delegeerivad või noh, nad isegi ei delegeeri vaid ilmuvad periooditi nõukogu koosolekutele kohale, annavad mõned signatuurid ja …jah lähevad koju tagasi naise juurde 🙂
Jaaa ei saa ka mainimata jättta, et ma oleks õnnelikum siis kui maailmas oleks natukene vähem jalgpalli. Sorri kallis.
Midagi positiivset ka kõige selle kõrvale, nimelt puudus meie kodus selline võimalus, nagu istuda ja süüa laua ääres või teha arvutis tööd, mängida või ükstapuha mida teha istudes samal ajal sirge seljaga laua ääres. Aga nüüd on meil see kõik olemas ja ma olen ülimalt õnnelik, sest see on lausa vajalik  ja ütleme ausalt, diivanil kägaras telksi ees süüa ei ole ikka õige värk. Pluss on see romantiline ja armas, et saame õhtuti küünlavalgel üksteisele silma vaadates ja käest kinni hoides spagette süüa 🙂
Sain natuke energiat isegi juurde kirjutamisest, tõmban nüüd otsad kokku ja lisan alla foto meie esimesest ühisest hommikusöögist laua ääres. Nägudeni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s