kategooriata

Annabel’i sündimise lugu!

Nii…oeh…nii…

Ühesõnaga, ma võtsin kaks valukat sisse, et saaks ühe kannika peal istuda ja see postitus lõpuks ometi ära kirjutada. siia vahemikku jääb kindlasti üks kakakontroll, mähkuvahetus, pühaõhtusöömaaeg ja krooksu-puuksutamine. Selge see, et ma kirjutan kaua seda 😀

PS: Ma tean, et paljud teised blogijad on siiski suutnud peale sünnitust ja isegi mitme väikse lapse kõrvalt väga kiiresti asuda oma kirjutamise kallale aga noh, mis teha, mul on nii palju olnud kohanemist, olmetegevusi, harjumist, rütmi püüdmist jne igasugust tralli.  Võib-olla teise lapsega on kergem…võib-olla siis ma üldse ei kirjuta aasta aega, kes teab!? Aga ma siis hakkan pihta, üritan olla põhjalik ja ehk lõppu omast kogemusest visata paar nõuannet/soovitust neile, kel kõigil see ees. Enjoy!

 Meie pisike ime sündis 23.10.2016 kell 20.48, ilunumbritega 3475g ja 51 cm. Sellele kellaajale ja reaalsele sünnile eelnes protsess, mis  algas juba vaikselt kodus 21. okt ehk reede vastu laupäeva, õhtul. Kristjan läks sõbra sünnale reede õhtul u. 19 paiku ja ma jäin hängima koju, nautima ”oma aega”. Peatselt aga külastasid mind ebaregulaarsed toonused/ valulaadsed ”aistingud” aka valud siis, mida tol hetkel pidasin valuks, nüüd pigem naljanumbriks 🙂 Ma pole kindlasti ainus, kes tagantjärgi teisiti hindab mõningaid asju. Enivei, öösel sain nagu ikka magada vahelduva eduga, käies kord pissil, kord midagi hamba alla pistmas. Ei tundnud enam toonuseid ega valu ja kõrvetised ei piinanud kah mind enam, kuna laps oli siis mu jalgevahele vajunud ja andis maole puhkust vähe.
Järgmine öö aga, 22okt vastu 23-ndat…oli teistmoodi. Keerasin tuttu u. 23 paiku ja juba c.a 01 paiku ajasid valulikud, regulaarsepoolsed toonused mind üles. Algul proovisin voodis ikka olla, padi jalgevahel aga üsna kiiresti sain aru, et sellises horisontaalses asendis ei sobi mulle mitte üks teps olla. Tõusin siis ja kõmpisin mööda korterit ringi, algul hingasin tuhusid mööda ja mõõtsin vahesid appiga (Contractions). Keskmine vahe oli 5-6 mintsa ja kestvus 40-50 sekki.
Valutasin siis u. ümardades 5 h kodus, õõtsutasin end palli otsas, taarusin ringi, toetasin lauale( tuhu ajal tõstsin kannad põrandalt ja olin päkkadel , ÄRGE teie seda tehke!) Haiglas öeldi kohe, et see pärsib avanemist, tallad peavad tuhu ajal täies ulatuses põrandale toetuma. Lõpuks läksin ligunesin vannis, muutuseid polnud ja otsustasime seada sammud haigla poole. Elukaaslane veel arvas, et käime kontrollis ja tuleme tagasi koju või ma jään sünnieelsesse ja ta tuleb tagasi koju magama. Nii see aga ei läinud 😀
Läbivaatus toas tuvastati 3 cm avatust ja kuna tuhud olid regulaarsed ja lühikeste vahedega, paigutati meid kohe sünnitustuppa, eeldusega siis, et kohe läheb ikka asjaks. Nii kah paraku ei läinud. Ligikaudu 12h valutamist, ägisemist, vannisolemist, magamatust ja mida kõike veel-saate aru, ülevaatusel tuli välja, et olukord pole sentimeetritki muutunud, endiselt oli avatust 3 cm ja veed polnud avanenud. No siis küll tuli must masendus peale, ma olin ju nii kaua magamata, pikali asendis ma üldse olla ei saanud, tuhud olid ometigi ikka samad terveee see freaking aeg. Okei, ÄE üritas aru saada, mis seal emakas toimub tuhu ajal ja jäime ootama, millal tuleb, see oli siis kuskil 17 ajal. Laps pressis peaga vastu emakakaela ja arst oma näppudega seal vastas kohe- Lootekott läks katki surve peale!!! Jesss, midagigi. Siis läks põrguks lahti…tuhud iga paari, kolme mintsa tagant ja kestsid terve igaviku( 40-50 sek). Ma ei tea, mis ma vaimselt tegin aga füüsiliselt olin ma nagu väljaväänatud käsn- ma lihtsalt ei jaksanud enam ja nii aiii oli pluss ma värisesin juba üle terve keha! Aaa..unustasin mainida, et kogu selle protsessi ajal oli mul kõht lahti ja oksendasin ka veel. Tuhu+okse= vikatimees mind võtku, pliiiiis!
Ühiselt Krissu ja ÄE-ga otsustasime epiduraali kasuks, et ma saaks natukenegi hinge tõmmata ja magada kuskil 2-3 h, et siis uuesti valutama ja äkki ka sünnitama hakata. Pool tunnikest läks mööda ja lõpuks oli süsti aeg. Kahjuks või õnneks ei oska ma teile öelda, kui valus/ebamugav see võis olla, sest selleks ajaks oli mul üks suur suuuuuur TUHU!! Kuna Kristjan pidi ukse taga otama siis ma valust krabasin anestesioloogi abistajast kuskilt kitlist kinni ja pigistasin teda as hard as I could. Ta ikka proovis maha sokutada mind kuidagi. Ja ühel hetkel see möödas  oligi, mitte tuhud ofc, süst siis. Jäin ootama oma tuduaega. See tundus nii mesimagus at the time!
ÄE vahetusid ja uus tädi tuli mind kontrollima, see jäi siis umbes kella 20.00 kanti. Mina pold sõba silmale saanud, valus oli kaaa endiselt, tundsin rohkem pressimistunnet, mõtlesin endamisi ehk väga valjult:” Mille kuradi pärast ma magada ei saa, mulle ju öeldi, et ma saan?!?!”. For F sake, ma tahan lihtsalt natuke puhata ja siis ma jätkan, ma luban!!!
Igatahes… uus ÄE tuli kontrollima, palju avatust on ja kuidas enesetunne. 5 minutit pärast kontrolli pani mingi laetule põlema, tõmbas toolid ja asjad lähedale mulle laua juurde ja ütles, et nüüd hakkame pressima ja arvatavasti kuskil poole või tunni pärast on laps rinnal.Mu reaktsioon oli, et ooot oot nüüd, ma pidin magama juuuuu. Ma olin täiesti veendunud, et see kõik kestab veel tunde ja tunde, ma magan nats ja siis vaatab edasi. Seega sain sellise üllatuse osaliseks, et algul ei teadnud, kas minu üle tehakse mingit kurja  nalja või mitte.
Selge, läksin käpukile ja pressimine algas. Ma kaua siinkohal ei peatugi, pole miskit väga rääkida, kui siis….seda, et ma pressisin 40 minutit beebi peanuppu(mitte isegi tervet pead, vaid just nuppu)  ja viimase pressiga tuli nagu viuhti kõik ülejäänud. Sain beebsu rinnale, 5 minuti pärast tuli tuhu/press, kuidas seda nüüd nimetada ja sünnitasin ka kohe lootekoti. Sain 3 sisemist pistet, mille õmblemist ma ei tundnud (see-eest nüüd tunnen ja kuidas veel) ning peagi viidi meid perepalatisse. All good! Tehtud! Beebi kaisus ja elu ilus, õnnepisarad- kõik emotsioonid to the max.
Siis tuli mingi tädi ja rikkus korraks kõik ära, kontrollides mu emaka kokkutõmbumist..niii aiaiii oli :/
Jäime kolmekesi uue, värske perekonnana tuttu, kuigi magada ikka palju ei saanud, üleväsimus ja ärevus ja tissitamine jne jne. Aga mõnus pingelangus ja õnnetunne valdas meid. MA SAIN EMAKS!
Meie saime vanemateks. Uskumatu! US-KU-MA-TU

Muideks õige TA oli meil nov algus aga sünnitasin 38+2 nädalal. Lisan paar pilti siis sellest sündmusest ja vastan hea meelega kõikidele küsimustele, kui kellegi tekib neid. Soovitan perekooli loengutes käia ja HINGAMINE endale selgeks teha. Ma ei oleks see 12 h tuhusid vastu pidanud, kui ma ei oleks osanud UUUtada ja AAAtada oma tuhusid mööda. Hingamine on tõesti A ja O!
Möödas on nüüd tänase õhtuga 8 päeva sünnitusest ja võin rahuliku südamega ja siiralt südamest öelda, et ma kindlasti tahan ka teist last ja ehk kolmandatki, kuid palun, las ma puhkan veits 🙂

Esimesed tunnid sai nii tuhusid mööda hingatud.

Peale epiduraali lootuses tuttu jääda.

Minut peale sündi (:

Tudume issi moodi…kas pole mittte armaas? instalove

Issssssiiigaaa

Minu süda!

Haiglasse minnes 73kg, 7 päeva hiljem on selline nr.

Tuhude mõõtmine!

 

 

Ja koduriided said selga..aeg minna!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s