kategooriata

Olen õnnelik, et sain emaks!

Ma ikka vaatan oma pisikest beebit igapäev ja mõtlen, kuidas see küll nii on, et mina sain emaks. Kas see ikka on tõsi? Tõesti see pisike nööp on minu oma, minu tehtud (Krissu abiga loomulikult) ja nüüd ta mul ongi igavesti…kasvab, areneb, hakkab lalisema, rääkima, roomama, kõndima, oma arvamust avaldama ja üleüldse..inimene olema. Tema on minu inimene. No mõelda vaid! Ma tõesti loodan ja tegelikult arvan ka, et ma ei ole sugugi ainukene, kes selliselt mõtleb.
Täna oleme juba 5 nädalat noored, mina saan paari nädala pärast 25a vanaks. Üleüldse ma nüüd mõtlen, miks soovitakse õnne meile sünnipäeva puhul? Peale Annabeli väljapressimist mõtlen küll, et hoopis mulle peaks ju õnne soovima ja mitte ainult mulle, lapse isale ka ja kõikidele teistele emadele, kes on oma lapsed sünnitanud ja neid kasvatanud sellisteks, kes nad on. Edaspidi soovin õnne ka kõikidele emadele oma laste sünnipäevade puhul, eriti suur õnne soovin kohe kindlasti enda armsale emmele!
Tahtsin nats kirjutada, millised olid arvamised/ootused, kui laps sünnib ja milline on siis see tegelikkus, mida me igapäev elame.

Nii umbes kell 07-08 on äratus. Esimene asi, millega ma puusse panen on nüüd juba faktiks kujunenud tõsiasi, et peale varahommikust söötmist ma EI SAA edasi magada. Annabel sööb, siis vaja väljutada kehasse toppama jäänud gaase ühel või teisel moel ja kuna nad ise ju kõik tulla ei taha siis aitan mina takka erinevate väntsutusliigutustega. Toimib küll…aga siis tuleb piss või kaka/heal juhul mõlemad ja kes ikka märja tagumikuga olla tahab, peab pesema ja ära vahetama, et lapsel ikka mõnus oleks. Siis tuleb veel sellist ebamäärast nuttu…kas sooviks on kaisutada või veel paar puuksu lasta….ei tea, igaljuhul soov veel edasi magada on vaid ühepoolne (minu, kui kellelgi veel segaseks jäi).
Järgmine möödalask: Läheme välja jalutama kella 12-15 vahel. Reaalsuses saame nats enne 16-17 välja. Kui beebur päeval tuttu jääb siis mina proovin käia pesus, süüa hommikust või/ja lõunat, juua üks kuum ristiköömnetee, panna riidesse, teha voodi ära, koristada siit-sealt, pesta nõud jne. Enne väljaminekut on vaja laps piima täis sööta, et ei oleks olukorda, kus beebi lohutamatult näljanuttu mõirgab kuskil tänavate vahel, toidupoes, bussis jne. Talvel ei ole ka seda valmidust, et hakata last toitma õues.

(Kell on hetkel 15.00, toitsin lapse ära ja läheme jalutama)

(Kell on 20.00…jätkan kirjutamist)

”Saame homme kell 12.00 kokku ja lähme joome teed?” Novot kohe kuidagi ei saa mina garanteerida ei iseendale, rääkimata kellelegi teisele, et ma mingiks kindlaks kellaajaks kuskile minna saan lähimatel….päevadel, nädalatel, kuudel. Annabel tahab süüa ja kui ta juhuslikult sööb meil kella 13 paiku siis kindlasti ei lähe mina kella 12-ks välja. OKEI, isegi, kui ta on söönud siis võib-olla ta on rahutu ja tal on parasjagu gaasid või kes teab, mis 10 muud asja, mille tõttu ei saa just sellel ajal välja minna. Nii, et teate arvestada siis sellega, et minuga pole mõtet selliste asjade puhul arvestada 🙂

Õhtu saabudes olen elevil..kaasa tuleb koju. Paneme lapse tuttu ja saame koos hängida, selline on meie plaan. ”Einohh, mida veel soovite?” ”Miljonit eurot ja uhket linnamaasturit koos mereäärse majaga???” Vastab selle soovi peale Annabel….lalisedes ja rõõmsalt mulle näkku irvitades. Rohkem pole tarvis miskit lisada siia punkti.

Päev algab meil üsna vara…võiks ju arvata, et palju saab tehtud. Eih, kus sa sellega! Kuigi see lühike aeg on mulle juba õpetanud, et ma ei saa teha asju, mida ma tahan, pean, soovin…kas üldse (nagu näiteks essee kirjutamine, teemaks juhtimine) või pean leppima sellega, et tuleb edas lükata määramata ajaks  (näiteks duššiall käik peale seda, kui Annabel mind täis on oksendanud), siis ikkagi ma ärkan igapäev, pea täis naiivseid mõtteid ja loodan korda saata suuri asju ja palju asju.
No tegelikult suuri asju teen igapäev, ma kasvatan oma pisikest last inimeseks. Ma vestlen temaga, mängin, söödan, pesen, riietan, käin jalutamas, tantsin mööda tuba temaga ja hoolitsen selle eest, et tal oleks võimalikult hea, mugav, turvaline ja mõnus olla siin maailmas koos meiega.

Mõned teist ehk teavad, et asusin septembrist majanduskooli õppima personalispetsialisti eriala. Mõtlesin mina, uljake ja paras naiivitar, et lapse sündides ta ainult magab ja sööb ning minul aega maa ja ilm teha koolitükke, kirjutada sisukaid esseid, lugeda erialast kirjandust ja olla kooliga kursis. EI, kallis Aune! Nii need asjad ei käi siin elus…sinu elus vähemalt mitte. Reaalsus on see, et ma ääriveeri teen oma osa grupitöödes ära ja siis ka aitab mind Kristjan niipalju, kui tal aega on. Mingeid raamatuid pole ma jõudnud avadagi, rääkimata õppematerjalide läbi lugemist ja millegi kirjutamist.
Jõulude ajal on koolivaheaeg, sinnamaani tuleb kasvõi hambad ristis nüüd pingutada ja ära teha tööd, mis tegemata ja siis uuel aastal edasi mõelda, mis saab ja kuidas saab.

(järgmine päev, kell on 11.45)

Paar päeva tagasi käisid külas Kelly koos Kenertiga ja Helina (töökaaslane). Ülimalt tore ja põnev oli üle tüki aja lobiseda ja loomlikult beebidega hängida. Mul on väga vedanud Kellyga, kes sai oma lapse juuli lõpus. Ilma temata ei oleks Annabelil veel ühtegi beebisõpra (nende vanusevahe 3 kuud)
Mul on väga hea meel, et me suhtleme, käime külas ja väljas koos jalutamas. Jututeemad on meil ju niikuinii ühed ja samad ehk beebid, meie koos beebidega, ootused ja lootused tulevikuks ja pealegi  üksteise juurde külla minnes saab juuksed pesta ja end üles lüüa (enne rasedust nimetati seda kokteiliõhtuks, täna saavad kokteile ainult beebid…piimakokteile).
Loomulikult on sügaval hingesopis ka soov minna kuskile välja ilusasse kohta ja nautida head toitu koos klaasi Rieslinguga sinna kõrvale aga minna tahaks ikka enda kalli kaasaga.

Hihihii…ka mina olen stay at home mom/fotographer. 50 pilti ja ehk üks sobib 🙂 Mulle meeldib pildistada ja möllata sellega seega ma pole vastu, kui sobiva pildi tegemiseks läheb tohutult aega ja energiat ja kaloreid 🙂 Tulevikus loodan sellele rohkem keskenduda ja õppida lähemalt tundma seda maailma, praegu pean leppima nende vahendite ja teadmistega, mis mul on.

PS: Kui keegi peaks mõtisklema selle üle, kuhu on pelgulinna tänavatelt kadunud kiviklibu siis vastuse leiate minu saabastest. Mis mõttes need kivid lendavad kõndides mulle saapa sisse, mõni isegi leiab tee soki sisse. Mega närvi ajab, eile ma tühjendasin enda saapaid keset teed vähemalt kolm korda, et saaks valutult edasi kõndida 😦

3 thoughts on “Olen õnnelik, et sain emaks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s