Jõuluõhtu meie peres

Möödus üsna tagasihoidlikult ja sel aastal Viljandis elukaaslase õe juures, mille üle mul siiralt hea oli. Esiteks oli see minu jaoks nagu gateaway jõul…ma olen 2 kuud kodus veri ninast välja sättinud, koristanud, pesnud, triikinud, proovinud vaaritada toitu ja kõike muud soovides iga jumala päev, et ma võidaksin loteriiga endale koduabilise. Ehk ma ei peagi nii palju pingutama ja üritama hoida kodu korras aga mulle meeldib, kui asjad on omal kohal ja visuaalselt on puhas. Ilmselt ma pean maha rahunema ja leppima sellega, et sellest hetkest, kui Annabel õpib roomama ja kõndima, on ilus, puhas, korras, organiseeritud kodu minevik. Oeh jah! Teiseks ei olnud minu õlul kogu seda vaaritamist- koogid, kapsad, verivorstid, lihad jms. Niikuinii on Annabeliga üksjagu tegemist ja iga 2-3h tagant toitmine, tahaks ju ise ka tegelikult istuda maha ja rääkida täiskasvanutega juttu. Kolmandaks oli mul väga hea meel näha Kristjani õde, Kristiinat. Samuti sai ilmetu ja vihmase Tallinna asemel jalutada mööda süngeid ja värvituid Viljandi tänavaid, mis oma huvitava ajaloo tõttu pakkusid palju huvi mulle. Kokkuvõttes oli see meeldiv ja ühtlasi ka esimene pikem sõit ja olemine koos Annabeliga kodust eemal. Aitäh Kristiinale, kes meid hostis!
Kogu see kingimajandus igal aastal detsembrikuus on üsna närvesööv ja seda eriti dekreedil olemise ajal. Soov on kogu hingest oma väljavalitud kinkidega liigutada kellegi südant ja näha teise silmis seda sära ja rõõmu, kui ta on avanud oma kingituse.  Samas soovid ka ise miskit vajalikku, millest oled unistanud juba  mõnda aega või siis midagi hingele lähedast ja erilist oma kaaslaselt, millele on erilist tähelepanu pööratud ja vaeva nähtud. Ütlen ausalt, et kui minu elukaaslane joonistaks mulle kaardi, millel oleks tema enda mõeldud ja kirja pandud värsid ning head soovid, siis ma juba oleks pisarateni liigutatud ja õnnelik 🙂 Tahtsin oma kallile kaasale kingi teha kahes osas, kuid tahtmiseks see vaid jäigi. Meie photoshuudi pildid ei jõudnud kohale enne jõule seega jäi asi poolikuks. Seega ta sai minult sooja käsitööna kootud salli, mis sobib nii mantli kui ka tavalise jopega. Oh well!
Mina jäin väga rahule…unistasin lapse kandelinast ja sain väga tuusa Amazonas lina endale. Pakis kaasas juhendid, kuidas last erinevates asendites kanda ja netis on lisaks hulgaliselt videosid, mille vaatamisel saab asja kippelt selgeks. Lisan ühest põhivõttest ühe video ka SIIA.
Kuna mul on väike sisemine soov osata fotografeerida, siis sain ma raamatu ”Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid”. Tahan küll ja loen kindlasti, aitäh jõuluvana! Nii, liigun sujuvalt nüüd kõige suurema kingituse juurde, milleks on Daily collection auruti Philipsilt. Seda ma tõesti tahtsin ja ma ta sain. Minu jaoks on see suur rõõm, sest see tähendab aurutatud maitsvat ent tervislikku toitu, mida on lihtne valmistada ja lisaks kõigele saab seda teha kiirelt. Näiteks täna õhtul (nüüd juba üleeile) valmistas auruti 30 minutiga kana, kartulit, suhkruherned, suvikõrvitsa ja porgandid. Tulemus oli maitsev ja mahlane pluss isuäratav ja lõhn oli oivaline 🙂 ei mingit õlis praadimist, kõik maitsed selged ja head. Et siis saagu öeldud, olen vägagi rahul.

See on siis kuskil 40 mintsa töö 😦

Appi, ärge musitage mind niipalju! 🙂

Nalja rohkem, kui rubla eest!

Poosetasin ka kuusega ja puha 🙂

Igapäev on tal oma soe pesa, kus ta uurib elu enda ümber ja kui ta sellest väsib, siis teeb tudu.

Peaaegu sain pildi, kus silmad täiesti avatud.

Ja puhkame jälle nats 🙂