kategooriata

Pean midagi kirjutama

No lõpuks on see päev õhtas. Kui mul oleks seadeldis, mis kirjutaks minu käsu peale uusi postitusi, siis tuleks neid kusagil 2-3tk päevas kindlasti. Kahjuks aga pole sellist seadeldist olemas (vist) ja pole mul ka seda vaba aega, et istuda kasvõi pooleks tunnikski arvuti taha  ja rahumeeli kirjutada seda, mis parasjagu hingel või mõtteis.

Tänane päev algas järgmiselt, Annabel tõusis kuskil 07 paiku ja oligi aeg peale söömingut end ise  valmis sättida ning sammud seada järjekordsele praktikapäevale. Vanaema saabus 20 mintsa enne 08-t, et jääda Anna valvesse ning tol hetkel sain ma ka teada, et täna on naistepäev. Tõsimeeli vist esimest korda elus võin siiralt tunnistada, et mul läks see täiesti meelest. Varasemad aastad olen ikka mõelnud, mis see päev mulle tuua võib, kas või kui palju ja kellelt saan lilli või mõne muu üllatuse/kingituse. Aga jah, Kristjan soovis head naistekat vanaemale ja esimene asi, mille peale mõtlesin oli:” Okou, ma ju lähen kontorisse ja seal kõik raudselt tähistavad ja keegi mind ei tea” Ja teate, nii oligi. Personalijuht oli kooki  toonud ja täpselt arvestanud inimestega, nii, et mina jäin ilma. Mehed tõid sülemitega lilli ja mina kõigutasin niisama jalga kohvinurgas ja panin koogitaldrikuid nõudepesumasinasse. Aa…üks kutt jagas suhkruga kaetud sõõrikuid ja selle ma siiski ikka sain. Raudselt mõni jäi minu pärast ilma oma suhkrusõõrikust, kuid õnneks see polnud  see suur kaotus. Peale praktikat kiirel sammul koju ja paar sõna vanaemaga ent platsis oligi Kristiina (järgmine lapsehoidja). Valmistasin kiirelt söögi, mida süüa ei jõudnud ja lippasingi juba kooli. Kell pool üheksa lõin jalaga kodu ukse lahti ja ohkasin: “Ma olen lõpuks kodus!” “Kus mu laps on?” Kristjan oli Anna juba magama pannud ja ma ei saanudki enne ööund temaga enam lobiseda ega kaisutada teda, nii kurb.

Igatahes Kristjan tõi hiiglama suure Napoleoni koogi (tol hetkel ma arvasin, et niisama minu rõõmuks ja nuumamiseks). Tegelikult oli naistepäeva puhul toonud ja ega minagi oma tulpidest lõppkokkuvõttes ilma ei jäänud. Ma olen küll megaväsinud aga söön Napoleoni kooki, joon kummeli teed, vahin oma ilusaid tulpe, nuusutan vaarika lõhnalist küünalt ja vaatan, kuidas Kristjan jalkat vaatab. Mis saaks veel parem olla?! 🙂 Noo mainin ka, et meie perekond ei ole selles suhtes kõige romantilisem. Me ei pea tähtpäevi nagu naiste-,vastla,-ja valentinipäev nii oluliseks, et valmistaksime end nendeks kuidagi ette ja teeme midagi spets erilist. Kuigi eelmine aasta sõbrapäev kulmineerus väga eriliseks, teemas olid roosiõied, lilled,vahuvein, üllatused ja natuke(kuu) hiljem veel üks üllatus-Annabel.

PS:Anna sai ka kimbu lilli. Lihtsalt sellepärast, et ta on nunnu ja pisike ja armas. Mis nii viga lilli saada, eks? 🙂

 

20170308_194145596_iOS

 

20170308_194700820_iOS

 

 

Kuidas hästi/tavaliselt/eriliselt möödus teie naistepäev?

 

Mis mind ajendas seda pisikest postitust tegema, oli asjaolu, et enamus blogijad/vlogijad/niisama inimesed  on oma päeva kirja pannud/pildistanud ja terve mu fb ning insta sein oli täis teemakohalisi postitusi. Ega minagi kokkuvõttes halvem ei ole 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s