mina · pere

Who am I?

Peale eelmise postituse avaldamist, loe SIIT olin ma üsna kindel, et mu postkasti laekub niimõnigi kiri ja mitte stiilis “Oh, nii tore postitus” vaid pigem ikka “WTF, mis sa just tegid?”. Kuigi osa minust arvas üldse, et ema ja Jane  ei loe mu blogipostitusi üksipulgi siis tegelikkuses oli keegi lausa suunanud neid lugema.

Loomulikult tuli sellest postitusest paksu pahandust. Miks? Sellepärast, et asjaosalised tundsid ennast puudutatuna, mis on täiesti mõistetav. Keegi ei taha enda kohta negatiivse maiguga juttu kuulata. Inimesed hakkavad pärima ja vaja veel lahti seletada, mis on juhtunud. Samuti ei ole harjunud teised minu pereliikmed avalikult oma elu lahkama ja ega minagi tegelikult seda tegema teha ei plaaninud. Ma kirjutasin oma tunnetest ja väljendasin ennast ja võib-olla see oli just hea, kuna sellele järgnesid pikad vestlused ja niimõnigi asi sai meie vahel selgemaks. (heas mõttes)

Ma olen kõikidelt, kellest ma olen siin rääkinud, olgu selleks ema, sõbranna, tuttav või kellegi laps, küsinud, kas ma võin kirjutada neist, kui mul peaks selleks soov olema ja kõik on lahkelt nõus olnud. Kuna elu ei ole ainult üks suur muinasjutt ja vahele tuleb ka tülisid, probleeme, tehakse vigu, öeldakse halvasti, on solvumisi ja solvamisi siis ma kirjutan kõigest, mis mind hetkel paelub. kui mul läheb hästi ja ma tahan kiita siis ma kiidan ja kui midagi on pahasti ja ma tahan ennast väljendada siis ma teen ka seda.

Meil on raske ja laiali rebitud perekonnamudel ja ma ei hakka üldse tagasi lükkama, ma olen ise väga raske inimene ja seda juba lapsepõlvest saadik. Ma olen vanim laps ja ma usun, et suuresti tänu sellele katsetasid vanemad minu peal erinevaid kasvatusmeetodeid ja teistega nad olid juba natukene targemad ja toimisid teisiti. Iga laps on täiesti erinev ja seda juba beebieast alates. Üks on rahulik ja vaikne, teine on öösiti üleval ja päeval teeb pahandusi. See on selge, et üht kindlat lahendust, kuidas last kasvatada-ei olegi! See kõik käib katseeksitusmeetodil.

Mina tegin palju pahandust ja mõistan mõningaid tundepuhanguid minu suunas sellest tulenevalt. Minuga tõesti ei olnud kerge. Ma vedasin lasteaiast mänguasju koju, peitsin õdede riideid ära ja nipsasin ema tagant mõne kiftima huulepulga või paari kingi ja kehitasin sealjuures õlgu ja väitsin, et ma ei tea asjast midagi. Miks ma seda tegin? Ma tõepoolest ei tea aga tean seda, et täna mul sellist kommet ei ole.

Ma tean, et ma olen väga sihikindel, allaandmatu (kui selline sõna on olemas) ja kui ma midagi tahan siis selle saamiseks lähen kasvõi läbi laipade, seda siis juba lasteaiast peale. Loomulikult olen ma õppinud ennast kõrvalt jälgima ja aegajalt teen eneseanalüüsi ning  tsensuurin oma mõtteid. Mõnikord on sellest abi, teisel korral ei ole ja ma ei anna endale aru, et ma olen seadnud enese tahtmise teiste omadest kõrgemale. Mul on kohati suur EGO! Mõnes mõttes on see hea, sest ma olen iseenda parim sõber ja ka vaenlane ja minu heaolu on mulle väga tähtis ning sellele lähtuvalt ma ka tegutsen siin elus….et mul oleks hea iseendaga ja et ka teistel oleks hea minuga.  Kui mul puuduks oma ego siis oleks mul madal enesehinnang, ma ei väärtustaks end piisavalt ja lmselt kõnniksin mööda seinaääri…mida ühel hetkel elus ma olen ka teinud kusjuures. See on minu meelest isegi teaduslikult tõestatud, et suurema egoga inimesed löövad elus paremini läbi ja madala või puuduliku egoga inimestest jalutatakse lihtsalt üle kuigi neil on tihtipeale suurem süda sees. See selleks!

Ego- Mina, miski, reaalsus ja ülimina

Teisalt aga olen minevikus palju seadnud iseennast esikohale ja teistega (õdedega, emaga) mitte arvestanud. Miks ma tol ajal nii mõtlesin või tegutsesin..ma jällegi ei tea. Täna on minu õed mulle kõige tähtsamad ja kallimad siin maamunal. Ma ei soovi nendele ealeski halba ja oma süüd nende kaela ei veeretaks, kuigi minevikus olen seda teinud küll.

Jah! Minevik on minu hell punkt. Ma ei pea end kannatajaks ja ei palu, et mulle selle eest kaasa tuntaks. Mul on oma seisukoht ja ma tahan lihtsalt, et see ära kuulataks ja nõustutakse sellega, mis on õige ja juhul kui arvamused lähevadki lahku siis on vaja leida kompromiss ja leppida kokku, et me jääme erinevale seisukohale ja elu edasi elada ilma minevikus sorkimata. Me kõik oleme kõigest inimesed ja teeme siin ilmas vigu..ka emad, isad, õed vennad, lapsed, sõbrad, sõbrannad teevad vigu…mina kaa teen vigu!

Homme on mu õe, Jane 20 juubel ja me oleme kokku leppinud, et me Annabeliga lendame laivi ja peame maha ühe mõnusa sõnnipäevapeo. Jutu lõpuks veel….igal asjal on siin elus põhjus ja ehk oligi vaja mul kirjutada see eelnev postitus ja kõik see, mis järges oli ka vajalik just selleks, et me homse sündmuse puhul ikka kõik koos rõõmsalt olla saaks.

Üleöö ei muutu midagi ja paljusid öeldud asju ega tegusid ei saa enam tagasi võtta. Meie võimuses on seda endale teadvustada ja tulevikus teisiti ja paremini teha. Kindlasti on ka AEG suureks abiks…selle möödudes haavad paranevad.

 

4a2a104da1007d24a35e669c429c87ab

 

Kas pead end pigem raske või kerge natuuri/iseloomuga inimeseks? Miks? 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s