Annabel · film · kodu · kool · laps

Annabelle film ja Annabel

Käisin vaatamas kinos Annabelle 2 Creation, õudukat. Ma olen meister ehmataja ja kardan pimedat või õigupoolest, kui keegi pimedas mulle vastu läheb..näiteks putukas. Ma teadsin kohe, et mul ei ole mõtet jooki või sööki käes hoida, sest ma kindlasti ehmatan palju….mul oli õigus. Hirmsaid kohti oli küll ja veel, kuid üks asi rikkus minu meelest filmi ära natukene. Selleks oli must, kõrvadega suht nunnu elukas, kes kogu selle hirmutamise taga oli. Tema kehastus oleks võinud salapäraseks jääda. Muidu…kellele õudukad meeldivad siis soovitan vaatama minna. 🙂

Tegelikult tahtsin kirjutada natukene muudest asjadest. Sellest Annabelist, kes mul siin kodus on. Ta on nüüd tänase päeva seisuga 10 kuud ja nädal vana beebi. Järgmise nädala algul on meil kaalumine ja mõõtmine kuid ise arvan, et ta on kuskil 9 kg kanti ja 73-74cm pikk. Ta on hakanud iseloomu näitama ja väga paljult protesteerima, kui miski talle ei sobi. Näiteks vihkab ta:  kui talle riideid relga pannakse, mähkmeid jalga pannakse, võetakse käest ära mitte beebide mänguasjade repertuaari kuuluv ese, pannakse sülest ära, kui ta tahab seal edasi olla, hammaste pesu, nina kuivatamine, suu ja terve ülejäänud keha puhastamine peale söömist, söögitooli istuma panek, magamaminek, patsi tegemine pähe, pea pesemine ja võibolla mõni veel on kahe silma vahele jäänud mul. Seega kriiskamist kuuleb meie korteris rohkem, kui küll. 🙂

Talle meeldib see-eest: tugede najal edasi liikuda, niiskete salfade pakki järada, mänguasju loopida, toitu loopida ja sellega mängida, teleka kõlarite ja volüüminupuga mängida, vannituppa minna ja seal närida vannivaipa, kiskuda tualettpaberit laiali, tõusta kõige najal püsti ja lärmi teha, lahtleid ja kappe lahti tõmmata ja riiulites sobrada, jalanõusid närimas käia, nuhkida ringi ja otsida uusi “mänguasju”, diivani äärt närida ja riidekiude välja tõmmata hammastega, multikaid vaadata, kaelaketti ja juukseid kiskuda(ka enda juukseid), turvahälli küljes rippuda ja turnida, lakkuda lauajalgu, toolijalgu ja põrandat, kiskuda diivani pealt asju maha(kui seal harva on asjad), tõmmata uksi lahti ja siis lükata neid kinni jälle, otsida kõikvõimalike tolmurulle ja puru maast ning seejärel maitsta neid, kardinad alla kisuda, vannis sulistada. Võimalik, et midagi on kahe silma vahele jäänud jällegi. 🙂

Vahel ma plahvatan, sest minu, kui täiskasvanu pähe ei jõua kohale koguaeg, MIKS Annabel teeb mingeid asju. Näiteks paneb suu kinni samal ajal, kui ma lusikat talle suhu panen ja siis on terve ta nägu toitu täis ja murdsekundi jooksul hõõrub ta selle toidu endale juustesse, riietele ja söögitooli peale. Või miks ta oma mähkmetest kiude välja tirib ja seejärel need suhu paneb ja siis öökima hakkab…ning seejärel kordab oma tegevust. Või miks ta ronib tooli alla ja siis meeleheitlikult tahab seal püsti tõusta aga kuna tool on liiga madal siis ta ilmselgelt ei saa ja hakkab valju häälega nutma. Ma võingi jääda siia loetlema neid…ma usun, et kindlasti beebidel on omad põhjused, millest mina lihtsalt aru ei saa, kuid samas pean nende asjadega leppima. Natukene on sama lugu meestega. Me ei saa kunagi teada miks aga me peame leppima, kui tahame nende kõrval elada.

Annabelil on hetkeseisuga suus 6 hammast ja ilmselt peagi on neid juurde tulemas. Paar korda on ta ilma tugedeta seisnud keset tuba ja siis potsatanud pepuli põrandale. Sõnu suur ta ei kõnele. Vahel on tulnud küll mämm ja emme aga kas just nimme? Ei tea. Oskab aga viidata asjadele, mida ta soovib. Näitab aga käe või näpuga ja muudkui anna ja anna. Jutustab väga palju nagu ta emagi. See on kindlasti ühine joon meil. Ei häbene suurt midagi, võõraste vastu on sõbralik ja mängib nendega meelsasti. Kärus sõitmise vastu ja kõhukotis olemise vastu ei ole tal mitte kui midagi.

Sööb teine:

Hommikul: Erinevad pudrud marjade või banaaniga

Vahepala: Piim

Lõuna: Soolane püree, (üritan vett anda aga edutult)

Vahepala: Piim, beebisnäkid (kamapallid, marjad, küpsis, riisikook, puuviljad jms)

Õhtusöök: Magus püree, näputoit

Ööunne suigutab meid jällegi piim

Öösel joob piima 1-2 korda!

Magab laps mul kaisus, puhtalt mugavuse eesmärgil, sest pulkadega voodis ta ärkab ligikaudu 3-5x ja ronib mööda pulkasid üles ja nutab. Piima seal anda ei saa, sest ta keerab koheselt end teistpidi ja tänu gravitatsioonireeglile ei saa nii piima juua ja on jälle kisa lahti. Seepärast on ta minu kõrval, piima joob kahe padja vahel, et ei saaks end keerata ja peale joomist jääb (üldjuhul) kenasti tuttu. vahel ta lihtsalt jääb üles ja hakkab keset ööd mängima, mis on vääga tüütu aga mis sa ikka ära teed eksole!?

Mul on kodus, toa nurgas olemas mängumaneež, mis päästab olukordadest, kus on vaja näiteks riideid kuivama panna või pesemas käia. Ta kaua ei taha seal olla, sest väljas on ju ikagi lõbusam, kuid asja ajab ära küll. Emmekas on ta ka vahepeal, kui häda käes siis rahuneb ainult emme, ehk minu süles. Samas, kui mind silmapiiril ei ole siis on ka kergem. Peab leppima kellegi teisega. Järgmise aasta jooksul on Annabel sunnitud aega veetma päris palju vanaemade ja isaga (Kristjaniga), sest minul on ikkagi kindel siht saada kätte diplom Majanduskoolist.

Mulle on korduvalt vihjatud ja isegi üsna inetult öeldud, et mis emaks ma ennast pean, kui käin lapse kõrvalt koolis ja praktikal ja kodus pean veel lisaks õppima. Õigupoolest, mis see kellegi teise asi on aga ma võin ju selgitada olukorda (ärge ajage “enda kaitsmisega” segamini).

Nimelt olen ma hetkel töötajana kirjas positsioonil BAARIDAAM. Enne seda olin klienditeenindaja ühes Rootsi pizzerias, enne seda diiler kasiinos ja veel enne seda klienditeenindaja paaris ettevõttes. Minu kutsumus ei ole klienditeenindaja! Kuigi väga heal klienditeenindajal on võimalik saada ka võrdväärset palka (enamasti koos tipiga) siis sellegipoolest ei ole see midagi, mida ma soovin enda pensieani teha. Kuna mul peale keskkooli lõppu ei olnud kindlat suunda silme ees, mida ma edasi õppima tahan minna siis ma käisin ringi ja otsisin oma kohta nö.

Nüüd, 25 aastaselt, tean ma mida ma tahan õppida ja teha edasi, mida saavutada ja kuidas püüelda oma unistuste poole ja kuna meil on peres Annabel, kes oli väga oodatud siis nüüd püüdleme kõik koos ühise ja hea tuleviku poole. Paratamatult kaasneb sellega niimõnigi tagasilöök ja tuleb ette hetki, kus tahaks kõik nurka visata ja elada lihtsalt, kuid sellest kõigest tuleb üle olla. Tuleviku nimel, heaolu nimel, laste nimel ja enda nimel!Ma loodan kogu südamest, et ühel päeval saan olla enda üle uhke ja mitte ainult mina vaid ka minu perekond, sõbrad ja minu tütar.

Vahemärkus: Ma kindlasti ei ütle, et pisikese lapse kõrvalt haridust omandada on kerge või tore. See on raske ja närvesööv! Tihti avastan end mõtlemast, et ei ole piisavalt hea ema kuna ei saa terve päeva oma lapsega aega veeta ja pean  ohverdama pere aega, et õppida. See ei ole midagi, mida ma kutsun üles kõiki emasid tegema. Ma oleksin ise hea meelega kodus ja pühenduksin ainult lapsele ja kodustele töödele. Teisalt, kui saaks aega tagasi keerata, ei muudaks ma midagi ja läheks ikka kooli. Laps ei ole ja ei jää ka unarusse ja kui mind ei ole parasjagu juures siis on Annabeliga tema isa või vanaemad, vanaisad , kes hea meelega oma lapselapsega aega veedavad!

Nii nüüd on juba pisut tundeliseks kiskunud. Aeg kriips alla tõmmata! 🙂

Annabelle-1050x591
Annabelle
IMG_2950
Annabel

IMG_2946

IMG_2915

IMG_2836

Kas teil oli lapse saades oma unelmate tööpositsioon? Kas olete lapse kõrvalt kooli läinud? Kui jah siis kuidas multitaskimisega hakkama saate?

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s