blogimine

Üks nendest päevadest (nüüdseks möödas)

 

LAUPÄEV

Tegelikult on hetkel käimas mu noorema õe ametlik soolaleivapidu ja Kristjani sõbra juures on “ametlik suvelõpu grillimine”. Ilma järgi vähemalt võib öelda, et suvelõpp on käes. Aga mina olen siin, kodus ja kirjutan, sest noh…ma tahan.

Ma ärkasin hommikul kell 08 ja tundsin kohe, et täna minust asja ei saa. Ma kohe tundsin, et täna ma ei taha oma nina välja pista seega siin ma nüüd olen, oma urus. Kristjan on grillpeol, Annabel magab veel üürikest aega ja mina vaatan filmi ja söön juustu ja kooki vaheldumisi.

AKU SAI TÜHJAKS ja Annabel ärkas

PÜHAPÄEV

Vaatasin eile õhtul kaks filmi: We are your friends, peaosas Zac Efron ja Escobar: kaotatud paradiis, peaosas Josh Hutcherson (näljamängud). Mõlemad on 2015 aastal välja lastud filmid ja ma tõesõna nautisin mõlemat filmi. Pole varem veel juhtunud, et ma üldse kaks filmi järjest vaatan ja kui siis olen pidanud pettuma oma valikutes üsna palju. Sel korral mitte. Muideks, mõlemad filmid on olemas Telia filmiriiulis, sealt ma need võtsingi. Tegelikult oli plaanis Vasaku jala reedet vaadata, sest (häbiga) pean tunnistama, et ma pole seda vaadanud. Üleeile vist oli see Eesti film telekanalitel ja ma paar üksikut kaadrit nägin, sellest järeldan, et samal ajal, kui see film välja tuli (2012), elasin ma ise taolises filmis. Aastal 2012 olin ma 20 aastane, noor ja veri pummeldas….okei okei, tegelikult olin lihtsalt loll ja armunud aga see selleks.

Praegu vaatame Annabeliga Haikala lugu. Üsna põnev, õpetlik ja kohati naljakas multifilm on. Varsti on aeg igakuisesse deppi minna ja kui ilm lubab siis saab ka Annabeliga jalutama minna.

Eile tahtsin tegelikult kirjutada, kuidas mul on viimasel ajal raske kirjutada. Mulle tundub, et mul on pidevalt mingi häda, miks ma kirjutada ei saa. 🙂 Kord ei ole mul aega ja siis on mul kool, laps, kolimine, kord see ja kord teine. Seekord aga on teisiti…mul on olnud küll see pisku aeg, et kirjutada aga peale paari lauset tuleb selline ahastus peale, et ma lõpetan ja löön läpaka kaane kinni.

Kord on nii, et tahan kirjutada millestki, näiteks reisist aga kuna reisi enda ajal seda vaba aega ei olnud ja tagasitulles oli vaja lahti pakkida, riideid pesta ja ajavahe lõi magamise sassi siis sattusin arvuti äärde alles mõned päevad peale reisilt tagasi tulekut ja siis oli see esimene mulje juba kadunud ja kirjutamise tuhin kadus ära.

Teisel juhul aga alustan suure hooga oma mõtete kirja panemist ja poole pealt tuleb selline tunne peale, et keegi kuskil on justkui juba sedasama kirjutanud ja mis ma ikka sellest enam kirjutan. Kuigi minu mõtted ei pruugi üldse ühida kellegi teise mõtetega ja minu lool on ikka minu vaatevinkel ja käekiri juures. Novot, mine võta näpust. Ma ei tea, mis lahti on.

Eesti tagasitulles USA-st tuli kohe selline masekas peale koos nende ilmadega. Ney York-is oli iga päev soe, päikseline, kas ma mainisin, et soe oli? Isegi sellel ühel päeval, kui sadas, oli nii soe, et me jalutasime terve päeva väljas ja vihm ei muserdanud meid absoluutselt. Praegugi on seal 25-30 kraadi sooja ja mis meil siin on? Tuul, vihm, külm ja 14 kraadi! Jess! Tahaks tagasi minna 🙂

See on ikka uskumatu, milline mõju on ilmal meie enesetundele. Või vähemalt minu enesetundele. Kui väljas on ikka mega tuul, jahe ja sajab siis minu tuju on ka selline…nukker ja ma kaldun torisema. Kuidas teiega lood? Kas ilmal on teie tujule mingit mõju?

TÄNA

Panin köögilauale nugakaitsmed, paigaldasin kapilukud ja sahtlilukud, võtsin tolmu, mängisin Annabeliga ja panin ta rõdule magama, et saaks kõik ära koristada ja ühepajatoitu tegema hakata. Pea valutab ja valuvaigisti ei aita mind. Onedrive ütleb, et mälu on täis ja sestap, ei saa ma linkida pilte arvutiga ja siia lisada neid. Iga kord, kui ma telefonist kuu kaupa pildid arvutisse tõmban oma I-Phone-st ja panen linnukese kasti, mis kuulutab, et kustutab peale arvutisse tõstmist telefonist kõik pildid ära, ta EI TEE seda ja ma pean käsitsi üksteise haaval hakkama kustutama telefonist pilte, et mu mälu koguaeg täis ei oleks. Miks on maailm ebaaus mu vastu? See tõsiselt vihastab mind, et ma oma aega pean sellistele asjadele kulutama.

Annabel näris diivani nurga nii ära, et seda ei ole võimalik parandada enam. Ma vihastasin ja tahtsin nutta. Annabel vaatas mulle hapu näoga otsa ja hakkas ka südantlõhestavalt nutma. Mingi tühine diivan, arvate? Jah! Ehk ongi aga me elame siin ja kodus olev mööbel teebki selle koha siin koduks ja kui paar kuud tagasi ostetud diivan näeb poole aasta pärast välja nagu prügimäe kaup siis teeb ikka õnnetuks küll. Tõmbasin erinevad bleedid ja tekid diivani peal, et seline asi ei korduks aga see ei ole lõplik lahendus. peab olema võimalus, kuidas ma diivanit kaitsta saaksin Annabeli kasvavate ja sügelevate hammaste eest. Kellelgi on ideid?

 

 

PS: Vabandan sellise segase postituse eest. Ma enam ei tee 🙂

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s