kasvatus · lapsed · unekool · uni

Laps oma voodis või kaisus?

Kumb siis ikkagi õige on?

Mul on 10 kuune laps magab mul kaisus juba viimased 3 kuud. Miks? Sellepärast, et nii saan mina rohkem magada, laps rohkem magada ja mees samuti. Kuidas? Sellest hetkest saadik, kui laps õppis tugede naljal püsti tõusma, on ta enamus aja öösel pulkade najal püsti ja möirgab. Silmad kinni! Ma panen ta pikale, ta tõuseb püsti, panen uuesti pikali, tõuseb uuesti püsti ja lõpuks ta lihtsalt hakkab nutma ja mul saab villand.

Ma võin ta õhtul magama panna enda voodis ja siis tõsta ta oma voodisse ja ta magab seal heal juhul paar-kolm tundi ja siis hakkab sama trall pihta. Lõpuks võtan ikka enda kõrvale. Kusjuures püsti tõusmine ei ole ainukene põhjus, söömine on teine. Ma võin ju talle pulkadega voodis selle lutipudeli kätte anda aga ta keerab end kohe kõhuli ja lutsutab lutipudelit rahumeeli edasi. Ühel hetkel, kui ta avastab, et ei saa midagi kätte sealt siis pistab kogu südamest röökima. Ürita siis temakesele selgeks teha, et meil kehtivad gravitatsiooni reeglid ja püstisest lutipudelist paraku ei ole kohe kuidagi võimalik seda piimakest kätte saada. Ega siis ta keerab minu kõrval ka ennast kõhuli aga ma panen ta kahe padja vahele nii, et ta vähkreb küll seal, kuid teistpidi ei saa. Samal ajal joob oma piima edasi ja, kui lõputanud on siis eemaldan ühe padja ja ta keerab ennast kõhuli ja jääb tagumik upakil tuttu tagasi.

Lugesin mõni aeg tagasi ühte lastearsti artiklit, kus ta rahustas minusuguseid naisi(emasid) ja ütles, et kuni aastane beebi ikkagi võiks saada ema soojust ja lähedust niipalju, kui ta soovib ja sealjuures on okei, kui laps magab kaisus. Kuna esimene aasta beebi elus on puhtalt õppimine, avastamine, kompimine, piiride otsimine ja tunnetamine siis mõni laps tahab ja vajab lähedust rohkem, mõni aga vähem. Artiklis oli selgelt kirjas, et paljud tänapäeva emad korraldavad oma lastele juba varajases imiku eas ranget unekooli ja kehtestavad lastele ranged söögiajad, et enda elu mugavamaks läbi selle muuta. Miks see hea ei ole?

Kui sa paned pisikese imiku/beebi teise tuppa voodisse röökima ja ootad, kuni ta ennast magama nutab siis paratamatult tekib sellel pisikesel olevusel tunne et tal ei ole turvaline, ta on maha jäätud ja keegi ei hooli tema tunnetest. Ega siis 3 või 6 ja isegi 9 kuune saa aru, miks sa seda teed ja miks sa jätad ta teise tuppa voodisse üksinda ja ei tule tema kutsuva nutu peale tema juurde! See meetod võib küll toimida peale mõnda õhtut magama nutmist, kuid kahju võib olla juba tehtud. Laps kaotab selle üliolulise kontakti ja lähedustunde oma vanematega. Kuigi sa ei pruugi sellest aru saada siis laps on õnnetu, et ta on üksinda jäätud ja tema soovist koos ema või isaga olla ei hoolita.

No söömisega on ju sama lugu! Nüüdseks küll on välja kujunenud enamvähem söögiajad, millal laps sööb aga Annabeli sündides oli kõik kaootiline. Ma andsin talle rinda siis, kui tema tahtis mitte siis, kui mina seda tahtsin. Olin küll kuulnud, kuidas iga kolme tunni tagant on lapsele süüa antud ja siis saad aga kolm tundi rahulikult edasi magada kuni järgmise söögkorrani. Mõnele beebile selline söömine sobib aga mis siis saab, kui beebil läheb tihedamini kõht tühjaks? Või vastupidi harvemini? Hoiad oma tillukest, verivärsket ilmakodanikku näljas ja lased tal karjuda kuni see 3 tundi täis tiksub? Või hoopis surud talle seda sööki siis, kui tal on magus uni? Minu jaoks tundub see kohati kui lapse piinamisena.

Ma ei ole siiamaani surunud oma lapsele peale ei söömist, joomist ega magamist. Ta on saanud süüa siis, kui tahab ja ta on maganud vastavalt enda soovile siis, kui tahab. Nüüd on ta küll juba pea aastane ja on välja kujunenud teatud rutiin. Hommikul, lõunal ja õhtul sööme, vahepaladena saab näputoitu ja piima. Õhtul uinub minu kõrval piimaga ja öö jooksul joob veel 1-2x piima. Paljusid emmesid häirib ka öine toitmine lapse esimesel eluaastal. Küll proovitakse vett ja siis ei anta üldse piima ja laps nutab. Jumal, kas elu on tõesti nii kiire, et ei või lapsele süüa anda siis, kui ta tahab? Ega ta siis seda piima ei joo enam keset ööd 5 aastasena või 10 aastasena? Ma toidan ise ka oma last 1-2x öösel ja loomulikult ma tahaksin magada selle asemel aga ma ei hakka kohe kindlasti võõrutama teda öisest söömisest ja laskma tal röökida ja nutta niikaua, kuni ta lihtsalt ei jaksa enam ja jääb poolhingetuna ja valutava peaga magama. See aeg läheb mööda, ühel varem, teisel hiljem aga läheb!

Teises artiklis aga oli lapse magamise kohta kirjutatud hoopis teistlaadi tekst. Umbes, et lapsed magamistoas rikuvad romantika ja kui vanemad kardavad hällisurma siis tegelikult ei ole vaja karta, sest lapsed surevad ka emade külje all ära. OKEI! TORE! Naisterahvas rõhutas sellele, et peres on kõige olulisemal kohal ema ja isa suhe ja et see säiliks on vaja laps panna võimalikult varakult oma tuppa ja oma voodisse magama. Vist, kui ma nüüd ei eksi, oli soovitatud siis 6 kuune panna juba teise tuppa magama. Selge ja kuidas ma sis hakkan talle rinda käima andmas? Jooksen mööda tubasid, toon ta enda kõrvale imetamise või lutipudeliga söötmise ajaks ja siis viin tagasi ja kemplen nii terve öö, sest ega sealjuures mul endal ju und vaja ei ole? Tahate öelda, et selline elukorraldus hoiab peresuhted korras ja romantika magamistoas? Ma kahtlen selles sügavalt!

On ju teada, et KÕIK beebid on erinevad. Üks sünnib hambad suus, teisel pole aastasena veel ühtegi ette näidata, üks hakkab kõndima 8 kuuselt, teine saab korralikult jalad alla alles aasta ja paari kuuselt. Fakt on see, et kõik toimub varem või hiljem niikuinii ja ega siis lapsed arenemata jää! Milleks neid sundida tegema ühte või teist? Aeg läheb nii kiiresti, varsti nad lähevad juba lasteaeda ja siis kooli ja märkamatult on ka nende igapäev seotud üha rohkem ja rohkem reeglitega. Las nad siis naudivad oma esimest eluaastat niipalju, kui võimalik ja isegi teist eluaastat. 🙂

 

Mida teie õigeks peate? Kas lähtute lapse kasvatamisel pigem emalikust intuitsioonist või käitute raamatutes/netis kirjutatu ja/või sõbra soovituse põhjal?

6 thoughts on “Laps oma voodis või kaisus?

  1. Mu 1a 3k magab ka veel kaisus ja ise ma ennast selle pärast halvasti ei tunne, pigem ongi vanema generatisooni esindajatel selle kohta üht-teist öelda. Seega lähtun ikkagi lapsest ja enda sisetundest. Aga tegelt vahet pole, mida voi kuidas teha, kellegi meelest on alati midagi valesti.

    Meeldib

  2. Lapse kasvatamisel lähtun siiski sellest vaatenurgast, mida ise õigeks pean. Kuna ma elan mehe vanaema juures (vanust 83) siis muidugi kõik mis ma teen on valesti, sest sellelajal kui tema oma lapsi kasvatas ainult nii on õige kasvatada. Aga kui kõik see kõrvale jätta siis teengi kõike nii nagu mina õigeks pean.
    Laps mul 3.aastane (poiss) magab siiani meie kaisus. Tal küll oma voodi olemas kus ta ka magab aga öösiti kipub siiski kaissu ronima. Magame kõik ühes toas seda ruumipuuduse tõttu. Järgmine aasta sooviks siiski lapsele oma toa anda (mis tähendab, et emme ja issi peavad hakkama elutoa diivanil magama), sest praegu puudub lapsel täielik iseseisvus kodus.

    Meeldib

  3. Minu just aastaseks saanud poiss on alati kaisus maganud ja ilmselt veel mõnda aega läheb samamoodi edasi- talle nii meeldib ja mulle meeldib teda kaisutada, milleks siis muuta! 🙂 Saab mitu korda öösel ka rinda, mistõttu on nii ka lihtsam kui on kaisus. See artikkel,mis ütleb et 6-kuune peaks eraldi toas magama,on ikka väga jabur. Okei, mõned panevadki ja neile sobib nii, aga ausalt olen 100% kindel et lapsel on vanemate juures parem. Paljud allikad soovitavad et 3 aastat võiks laps magada vähemalt samas toas ja võibolla olen tõesti nii kanaema, aga olen kahe käega poolt 😜

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s