aktuaalne · blogimine · haigus · laps · mina

Kes on süüdi, et laps haige on?

Ilma pikema eessõnata, Annabelil on keskkõrvapõletik. Käisime mõned tunnid tagasi arstil näitamas ja saime antibiootikumid ja nohu jaoks veel Zyrtec-it. Veidi tobe tunne oli arsti juures, kui ta küsis, millised on sümtomid, millal avaldusid, kuidas laps käitub ja millal ma esimesi haigestumise märke nägin. Ega ma eriti tarka vastata osanud, kuna ma olen viimasel kolmel päeval olnud tööl ja peale tööd läinud kooli. Ma astun uksest välja, kui Annabel magab veel ja tulen koju ka siis, kui ta magab.

Selle nädala sees on Annabeli vaatamas käinud mu õde, ema, vanaema ja ema elukaaslane. Viimasena vaatas last vanaema ja eile õhtul koju tulles ning avastades, et lapsel nina tatine, vastas ta et aevastamisega ikka tatti tuleb, mainis ka, et Annabel katsub pead. Loomulikult ma automaatselt ei arvanud, et Annabel haige on. Pühkisin tati ära ja saatmine vanaema koju ning hakkasime mängima. Mida lähemale tuli uneaeg seda rohkem hakkasin ma aru saama, et lapsel ei ole ikkagi kõik korras.

Instinkt või kes teab mis tunnetussee oli, otsustasin ma siis asja kohe käsile võtta ja ei teinud Annabelile mitte vanni õhtul vaid hoopis 15 min auru, kookisin ravimikasti välja, tegin kanasuppi ja valmistusin ninast tatti pumpama, kraadima jne. Palavikku ei olnud, nina “imesin” tühjaks vooliku abiga ja aur sai tehtud. Selleks ajaks, kui oli aeg Annabel magama panna, oli asi juba nii hull, et ta ainult nuttis ja nina oli nii kinni, et pikali olles ei saanud üldse hingata. Panin küll kõrgema peatoe, andsin Zyrtecit, kuid miski ei aidanud lapsel magama jääda. Niisiis olime kella 03-ni öösel üleval, vahepeal pumpasin nina (vahet ei ole, kui palju ma seda teen, see laps ei harju ära ja absoluutselt igakord röögib nii nagu ma hakkaks haiget tegema talle) ja kaisutasime, istusime lihtsalt keset pimedat tuba ja olime ning püüdime uuesti magama jääda. Kella 03 paiku laps siis jäi viimaks magama pikemaks ajaks ja äratus oli 07, mõned minutid peale.

Kohe, kui ma arsti kätte sain, ütles, et tuleb kõrvad üle vaadata enne nädalavahetust. Läksime ja tulime tagasi diagnoosiga, mida ma absoluutselt ei oleks osanud oodata ka mitte. Nüüd oleme me kodus, laps keskkõrvapõletikus ja kogu minu elu seisab. selles suhtes, et mul on iga sekund, iga minut ajast tegelikult planeeritud, kas tööl käimise peale, koolis käimise peale, õppimise peale, Annabeliga olemise peale ja ühiste tegevuste peale. Peale seda, kui Kristjan ära läks, läks ka elu POOLE raskemaks, Minu kõrvalt on kadunud füüsiline ja vaimne tugi. ma pean kõigega üksinda hakkama saama nüüd, kui ma enamvähem plaani paika sain, olid elul teised plaanid, mis minu omadele pehmelt öeldes vee peale tõmbasid.

Teate ütlust: “Käi tööl selleks, et elada mitte ära ela selleks, et tööl käia.” Novot, mulle tundub hetkel, et mina viljelen selle lause teist poolt ehk siis elan selleks, et tööl, koolis käia ja hakkama saada, kuigi peaksin seda kõike rõõmuga tegema, et oma elukvaliteeti parandada ja tulevikus teatud edu saavutada. Et üldse saavutada midagi. Ma ei tea, kaua üks kõrvapõletik kesta võib aga ilmselt nädal aega oleme me ikka kodus, kui mitte rohkem. Minu jaoks tähendab see ülesannete kuhjumist, stressi, pingeid, magamatust ja närveerimist.

Praktika lükkub teadmata ajaks edasi aga mul pole enam aega kuskilt võtta juurde, ülessanded kuhjuvad ja ma jään ajahätta, koolis jään teistest maha, kui ma puudun. Praegu on käimas vene keele kursus ja töö ning palgaökonoomika kursus, mõlemad on sisult pigem rasked, kui lihtsad,  vene keelt ma ei oska praktiliselt üldse. need võivad tunduda teistele täiesti olematud probleemid. Lapse tervis ja terveks saamine on ju kõige olulisem. Jah, loomulikult on! Ma olen Annabeliga kodus ja tema tervis on mulle number 1 aga kui ta terveks saab, on vaja mul uuesti järjele saada. Ma ei ole oma iseloomult selline inimene, kes suudab muretsemisele stoppi peale panna ja olla nädal aega kodus ilma tagajärgedele mõtlemata. Mulle ei ole antud kaasa ka helget pead seega minu jaoks teatud koolitööde või muude tööülesanete tegemine võtab mõnevõrra aega.

Jõuame siis nüüd postituse pealkirjani…Kes on süüdi, et Annabel haige on? 

Mina loomulikult hakkasin süüdlasi otsima kohe. Kes ei ole piisavalt hoolas olnud, käsi pesnud, märganud lapse haiguse sümtomeid, kes on käinud lapsega õues nii, et lapsel on külm ja pole piisavalt palju riideid seljas jne. Mina ise ju ometigi pole süüdi, kuna mind ei ole kodus. Ma ei käi töö-ja koolipäeviti Annabeliga väljas, ma ei anna talle süüa, ei pane teda riidesse, ei tea, millega ta tegeleb või kuidas ta ennast tuneb. Seda teevad Annabeli hoidjad ja nende meelest oli kõik korras. Võiski olla korras aga keegi ju peab olema süüdi, kui aru saate. Ei saa olla nii, et laps jäi lihtsalt iseenesest haigeks, kui ma kõike õigesti teen ja ei roni gripi hooajal rahvarohketesse kohtadesse, panen lapse soojalt riidesse õue minekuks, sööme vitamiine, toitume tervislikult, peseme käsi jne. Tegelikult ei anna see süüdistamine mulle midagi, Annabeli see terveks ei ravi ja kõige hullema stsenaariumina ei ole keegi enam nõus Annat tulevikus vaatama tulema ja siis ma annan tööl ja koolis lahkumisavalduse sisse ja ongi minu tulevikuplaanidel kriips peal. Siinkohal olen vabanduse võlgu oma pereliimetele. Keegi süüdi ei ole ja see on paratamatus, et laps haigestus aga ma jätkuvalt kavatsen käte pesemise ja muude punktide juures range olla.

Ma olen lihtsalt väga pettunud selle OLUKORRA peale mitte INIMESTE peale ja sisimas ka iseenda peale pahane, sest mind pole kohal, et nö asjadel kätt pulsil hoida. Ma ei taha näha oma pisikest haigena ja valu käes kannatamas ja ma ei taha oma tegemata asjade pärast jänni jääda muretseda ning närveerida ja “vastik” olla pidevalt. Ma olen selline inimene, kes elab palju asju väljapoole ehk, kui mul on halb tuju või vastupidi hea tuju siis inimesed teavad lihtsalt, ükskõik, kui palju ma seda varjata ka ei püüaks. Kui mul on midagi konkreetselt “pekkis” siis võib juhtuda, et esimene inimene, kes mu tee peale ette jääb, saab sellest teada. Näiteks inimene, kes bussis mulle varba peale astub või klienditeenindaja, kes valesti raha tagasi annab vms. ma olen korra käratanud ka c.a 12 aastasele poisiklutile bussis, kui ta telefonis mängis, kuskilt kinni ei hoidnud ja mulle otsa kukkus. Sorry! Ma olen muidu väga tore inimene, ausalt ka! Abivalmis ja tubli ja sõbralik. Kui mul on palju teritamata pliiatseid pinalis siis muutun paratamatult rahutuks ja närviliseks.

Kui teil on mulle soovitusi anda, kuidas vanakooli meetoditega lapse nohu ravida siis olen üks suur kõrv. Endal mul oli kõrvapõletik viimati aastaid tagasi, kui ma väike olin ja enam ei mäleta kaua see kestis ega tea kaua see tavaliselt kesta võib üldse. Kõige suurem murekoht on magamine, kuidas kinnise ninaga laps magada saaks? Kas see on üldse võimalik või peab leppima sellega, et järgmised nädal aega me ei maga? 🙂

medicine-thermometer-tablets-pills

Milline on sinu iseloom? kas elad pigem sisse või välja?

Kas kukud kohe näpuga näitama või kaalud hoolikalt oma sõnu enne, kui need välja ütled?

 

 

2 thoughts on “Kes on süüdi, et laps haige on?

  1. Mul oli ka lapsena keskkõrvapõletik ja kohe ikka nii korralikult et üle nädala rivist väljas. Meeldiv tunne ei olnud. Kusagilt aga lugesin et laps reageerib haigestumisega ka siis kui midagi on valesti, nt. kodutülid, läheduse puudus, tähelepanu puudus, kaotus jne ja minu puhul on see pidanud paika. Minul on kinnisuse vastu aga aidanud kuum aur ja niiskem õhk.

    Meeldib

  2. Mina sain lapsena kõrvapõletiku tegelikult oma täditütre kaudu. Temal oli see, mängisime ja olingi haige. Õnneks möödus see minul vaid kahe päevaga (mul ei ole ka päris 100% keskkõrvapõletik) Täditütar põdes raskemini ja kauem.

    Meile anti tabletti arsti juurest (tilkadest läks asi veel hullemaks tookord) aga selle aja peale on ravimid vast muutunud ka juba. Vanaema tegi meile sibulasiirupit ja küüslauguleiba. Lisaks ka sinepiplaastreid ja magasime öösel tärpentinisokkidega. Kõik sellised vanakoolimeetodid mida kasutan aga nohu, köhaga siiani! Kas just kõigile samamoodi mõjuvad ja kui palju mida väikesele lapsele teha tohib aga meile mõjus kenasti. Minul läkski paranemiseni 2-3 päeva aega 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s