aktuaalne · blogimine · minevik

Elu ilma suhkruta+ karmid ülestunnistused minevikust

3 ndl. tagasi oli Teeme koos 2018 üheks eesmärgiks vältida nädal aega valget suhkrut sisaldavaid toiduaineid/toite/jooke/sööke. Kes veel ei tea, mis on “Teeme koos 2018” siis lühidalt öeldes on see kolme suurblogija (Mallukas, Henry ja hiljem lisandunud ka  Costany) programm fb-s, kus saab igal nädalal uute eesmärkidega ja blogijate tiimidega liituda ning viljeleda seeläbi  liikuvamat ning tervislikumat eluviisi.

Mina kukkusin tol korral läbi, kuna ma käisin EMA-l ning jõin täiesti teadlikult ära 2 rummkoolat. Muul ajal aga järgisin reegleid ning hoidusin valgest suhkrust, vähemalt teadlikult ma endale suust sisse ei ajanud küll midagi, mis võis sisaldada lisatud suhkruid. Mulle hakkas iseenesest see väljakutse meeldima. Ma olin sügavalt veendunud, et ma tarbin juba pikemat aega liiga palju suhkrut ja seda ükskõik millisel kujul- kook, šokolaad, suhkur kohvi sees, küpsised, tort jms. Ma esitasin endale täiesti eraldi eesmärgi ja selleks sai siis SUHKRU vältimine üleüldiselt.

Muidugi ei ole ma kes teab, mis range enda vastu ja näpuga järge ei aja, kuid ma ikkagi püüan 90% ulatuses seda kurja sõltuvust tekitavat kraami vältida. Miks ma üldse otsustasin sellise väljakutse kasuks? See ei olnud kaalu alandamise eesmärkidel, võin kohe ära öelda. Tervise hoidmiseks…jah, kuid isegi see ei ole peamine põhjus, miks ma suhkru maha jätsin. Ma tahan teada, kuidas mõjub suhkru tarbimine minu nahale, eelkõige näonahale, sest sellega olen ma kimpus juba aasta ja mõned kuud peale, sellest ajast saadik, kui Annabel sündis. Mul on aknekalduvusega näonahk, armid näos aknest jms. Oeh, selle väljakirjutamine on vabastav, kuid samas ka raske.

Ma vaevlesin kunagi teismeeas tõsise akne käes ja käsi rinnal võin öelda, oli aegu, kus ma soovisin oma välimuse tõttu mitte olemas olla. Sellisena mitte vähemalt, ei selles ega kuskil mujal ilmas. Raske aeg oli, ma tundsin, et mu sisemus ei läinud mu välimusega üldse kokku ja ka üritasin kõike varjata, kasutades tonnide kaupa ebakvaliteetset make-up-i, kasvatasin endale tuka ette, et peita arme, kartsin teiste hukkamõistu, nägin igalpool silmapaare, mis vaatasid ainult minu nägu ja punne ning arme. Huuh, jube aeg, ausõna! Teismeeas, kus peaks nautima elu, tutvuma inimestega, käima ringi muretult…või noh, muretsema ainult sellepärast, kellele ma meeldin ja kas mul on ikka viimase hooaja teksad jalas, et trendidega kaasas käia. Minul olid sisemised võtlused ja mured hoopis muude asjade pärast.

Kahjuks ei ole mul tollest ajast alles mitte ainsamatki pilti. Ma ei olnud vabatahtlikult nõus piltidele jääma, sellepärast ei ole emal ka midagi eriti minu teismeeast ette näidata. Ta võib vaid tragikoomilisi jutte pajatada sellest, kuidas ma enda keha ühte või teistpidi varjata püüdsin. Lisaks enda näole püüdsin ma meeleheitlikult varjata ka oma keha, miks? Ma olin kuni 12-nda eluaastani täiesti normaalne laps, isegi keskmisest tublim, võiks öelda. Ma käisin tantsutrennis, ujumas, olin liikuva elustiiliga ja sõin kodus ema valmistatud juurikaid. Sel päeval, 12 aastaselt, kui ma naiseks sain ehk, kui mind igakuiselt “päkapikud” külastama hakkasid, võtsin ma kaalus juurde poole aasta jooksul nii palju, et minu mäletamistmööda ei läinud mulle ükski teksapaar enam jalga. Ma võin eksida aga minu meelest ma võtsin 10+kg kindlasti kaalus juurde, muutusin kurvikaks jne. Ma vihkasin seda, enda keha ja sestap ka iseennast. Ma olin enese jaoks vastik ja tülgastav. Ma mäletan, et ma käisin suvel ujumal AINULT T-särgiga, sest ma ei tahtnud kellelegi näidata, kui kole ja paks ma olin. Ma ei suutnud endaga harjuda ja ilmselt ei märgatud minu probleemi tõsidust keegi piisavalt, et selle suhtes midagi ette võtta.

Keskkooli ajal kasvatasin ma oma tuka välja, julgesin kanda liibuvaid riideid, mu näonahk oli enamvähem klaar. Armid on siiamaani kusjuures alles, ma ei oska nendega midagi teha. Selleks tuleb vast noa alla minna, tänapäeval võib ju oppidega imesid korda saata. Igaljuhul oli see kohutav periood minu jaoks peaaegu läbi saanud, peale keskkooli läks olukord veel paremaks ning mingiks ajaks olin ma selle vahe-etappi enda elust vaat, et unustanud. Siis ma sünnitasin Annabeli ja nüüd olen ma jälle see teismeline, kes tahtis omal ajal nähtamatu olla. Sel korral on aga asjad teistmoodi, ma ei pelga enda välimust. Ma ei karda sellest rääkida, ma ei varja ennast kellegi eest-vastupidi, ma käin üsna muretult koolis ilma meigita, õues ilma meigita jne. Kunagi ma kartsin, et ma ei leia enda välimuse tõttu endale sõpru, kaaslast, keegi ei taha minuga pere luua sellisena nagu ma olen. Õnneks pere loomise ajal ma olin veel ilus ja nüüd peab Kristjan lihtsalt tagajärgedega leppima hehe 😀

Tegelikult ei valita sõprust välimuse järgi ja kaaslasi…okei, neid valitakse välimuse järgi. Ma ei oska siinkohal midagi lohutavat öelda 😦 Ma tahan jõuda tegelikult oma juttuga sinnamaale, et ma ei ole alla andnud. Ma katsetan kõike, mida katsetada annab, et teada saada, millised on tulemused minu nahale. Ma olen tuhandete eurode eest endale kokku ostnud apteegi kreeme, geele, toonikuid, ravimeid, näovahtusid, ma olen näohooldustes käinud (microlifting ja mingi spets näopuhastus aga mitte mehaaniline puhastus), kuid oluliste tulemusteta. Dermatoloogi/ nahaarsti vastuvõtule ma veel läinud ei ole, sest ma ei julge veel raha raisata ja siis pettuda Ma olen netis ringi surfanud ja küsinud inimestelt, kelle juurde nad soovitavad minna Tallinnas või miks mitte ka mujal, nii palju vastakaid arvamusi on KÕIGI suhtes. Üks saab abi, teine ei saa. Ühe nahk saab korda, teise oma ei saa. Ma ise arvan, et ma ei ole lihtsalt valmis veel selleks, et ma tulen sealt arsti juurest tühja rahakotiga tagasi ja kokkuvõttes midagi ei muutu, ma jäängi inetuks pardipojaks. Ma kogun ennast veel selleks suureks sündmuseks

Seni, kuni ma ennast kogun, katsetan mina aga muid asju, mis võiksin minu näonaha seisundit parandada. Praegu on selleks SUHKRU vältimine tähtajatult ja üleüldse muu “valge”” toidu vältimine tegelikult. Valge riisi asemel peaks ka järgmisel korral poest ostma pruuni või musta riisi, tavalise pasta asemel täistera pastat jne. Praegu aga söön kokku varutud kraami ikka ära. Selle “katsega” seoses olen ma avatud kõikidele tervislikele retseptidele, milles puuduvad: jahu, suhkur, šokolaad( okei natukene küpsetusšokolaadi võib) vahukoor, kommid, küpsused jms. Näiteks tahan hullult teha toorjuustukooki aga ei tea, millise põhjaga seda teha. Varem olen koguaeg teinud Digestive küpsistest aga teadagi koosnevad need väga paljust suhkrust. Ideid?

Kindlasti huvitab teid, kuidas see 3 nädalat on mõjunud minu näonahale. Mina isiklikult julgen väita, et positiivselt ja mitte ainult näonahale vaid ka minu enesetundele. Kunagi ühel BLOGIT-i seminaril käies külalisesineja Mihkel Raud ütles, et rammusa toidu, saiakeste söömine võtab kogu jõu, et teha midagi head ja olla produktiivne. Kaldun tema arvamust täna jagama. Söö ära üks sõõrik ja mine siis välja jalutama või hakka arvutis tööd tegema, EI! Sõõriku kõrvale tahaks teed või kakod ja siis võiks ju üleüldse mugavalt teleka ees olla ja filmi vaadata. Kell on juba 23, sa avastad, et pole mitte midagi tarka enda päevaga teinud, ainult sõõrikuid söönud ja siis tekib enesehaletsus, mille peale sa avad oma köögikapi, haarad sealt paki komme ja sööd need ära. Surnud ring!  Vähemalt mul on nii, kas keegi samastab end minuga? 🙂

Minu nägu aga on üsna klaar olnud need paar-kolm nädalat. Vahepeale on jäänud ühed “päkapikud” ja nendega ma ei osanud sel korral seostada oma näonaha halvemaks minekut, sest mu näonahk oli täitsa OK. Varsti on tulemas järgmised “päkapikud”, eks siis näha ole, kas midagi muutub või mitte. Praegu ma ei oska seost luua hormoonide ja halva näonaha vahel. Minumeelest on see viimane mul olenemata olukorrast või päkapikkudest olnud nagu ameerika mäed, väga hull olukord, parem olukord ja siis jälle väga hull olukord. Hea näonahk on mul püsinud heana maksimaalselt nädala, mitte rohkem. Praegu aga on mul näonahk olnud enamvähem okei 2-3 ndl. Kas see on juhuslik kokkusattumus, et ma lõpetasin suhkru söömise ja näonahk paranes? Kas mu näonahk võis paraneda ka seetõttu, et Kristjan sõitis teise riiki elama? 😀 Vot ei tea hihihi.

Ma hoian teid kindlasti kursis ja annan mõne aja pärast jälle teada, kuidas lood on. Ühtlasi mõõtsin ma end igatepidi ära 13 jaanuaril, st. et ma mõõtsin oma ümbermõõtud (rind, käsivars, puus,kints (kõlab nagu kanakints. Reie üm. siis) ja kaalusin end.

13 Jaanuar mõõdud ja kaal (pikkus 168 cm)

KÕHT: 81 cm 

PUUS: 86 cm

RIND: 87 cm 

KÄSIVARS: 28 cm

REIE ÜM: 54 cm

KAAL: 57.6 kg

10 Veebruar mõõdud ja kaal

KÕHT: 80 cm

PUUS: 86 cm

RIND: 85 cm

KÄSIVARS: 27 cm

REIE ÜM: 53 cm

KAAL: 56.4 kg

belly-body-calories-diet-42069.jpeg

Ma ei tea, kui usaldusväärselt ma ennast mõõtnud olen aga olen üritanud olla võimalikult realistlik ja mitte pigistada kokku seda mõõdulinti, et ohh jess, mul on 10 cm vähenenud kõhult aga tegelikult pekk ripub üle mõõdulindi ääre. Ma hoian seda linti võimalikult vabalt, sest ma tahan näha reaalseid tulemusi. Mind selline mõõtmine igaljuhul motiveerib. Kuidas teiega on lood? Mis teid motiveerib?

Mõõtmine ei ole muidugi ainuke motivaator, ma olen alati õnnelik selle üle, kui mulle läheb midagi riidekapist selga, mis varem “eriti” ei läinud. Mul on number väiksemad püksid näiteks, millesse ma mahtuda tahaksin aga praegu kohe kuidagi ei mahu. Mul on üks pitskleit, mille Kristjan mulle kinkis 25-ks sünnipäevaks, milles ma näen välja nagu…eem, ma panen parem illustreeriva pildi…

funny-fat-dress
Pilt: memey.com

Niikaua, kuni ma mäletan, on mul olnud kerge “ujumisrõngas” ümber, alates 12-st eluaastast siis. Täna olen ma 26 aastane seega mul on kõht ees olnud tervelt 14 aastat. USKUMATU! Ma olen unistanud ilusast kõhust 14 aastat. Ma mõned aastad tagasi pöördusin isegi ilukirurgi poole ja me pidasime maha päris pika vestluse. Vaadates minu kõhtu, ütles ta ei vaja oleks teha “Liposuktsioon” ehk kõhurasva eemaldamine kirurgiliselt. Selleks, et ma saaksin endale ilusa kõhu, rääkis ta, et on vaja teostada ülemiste, alumiste kõhulihaste pealt rasvaeemaldus ja mõlemalt poolt kõrvalt ehk siis sangade juurest. Sellisel juhu ei pidavat mul sinna rasva enam kunagi ladestuma ja ma oleks saanud muretult ilma kõhupekita elada…elu lõpuni. Ma mäletan, et see maksis üsna palju, kolme tuhande euro kanti. Kuna ma järelmaksu peale midagi võtta ei tahtnud ja mul sulas sellist raha polnud siis jäi tookord see protseduur tegemata aga kui mul oleks see raha peo peal olnud, oleksin ma selle kindlasti ära teinud tol korral, 4 aastat tagasi. Veel mäletan, et too arst, kes  minuga vestles, ütles, et mul ei olegi kunagi võimalik sellest kõhurasvast lahti saada. Midagi seoses sellega, et kunagi 12 aastaselt tekkis rasvakiht ja siis teised kihid sinna peale ja need vanad kihid ei kaogi kunagi enam ära ükskõik, kui hästi ma toitun või kui palju ma kardiot teen. Tema tekst oli loomulikult äärmiselt erialane ja tundus väga tark inimene olevat. Ma ei tea, kui õige see jutt kõik on või vastupidi ei ole aga ma ise tunnen ka, et mina ei saa lihtsalt sellest kõhust MITTEKUNAGI lahti, ise vähemalt mitte.

Person Hand Drawing Lines On A Woman's Abdomen
“Liposuktsiooni piirkonnad” Photo:Google
pexels-photo-196640
“Minu unistuste kõht” Photo: Pexels

Minu päästerõngake 🙂

Asi ei ole selles, et ma vihkan enda keha ja ma arvan, et ma olen kole ja paks ja inetu. Ma ei arva üldse kõiki neid ülaltoodud asju, ma olen norm. kaalus, mulle lähevad selga 36 suurus riided, ma julgen avalikult bikiinides ringi käia jne jne. Ma olen oma kehaga tegelikult rahul AGA kas sa tahad olla oma eluga rahul või sa tahad olla ÕNNELIK? Kas sa tahad rahuldava maitsega vastlakuklit süüa või sa tahad parimat vastlakuklit? Kas sa tahad rahuldava 3 või 4-ga kooli lõpetada või sa tahad kuldmedaliga lõpetada? Kas sa tahad okei välja näha või ilus? Kas sa tahad….ma võingi neid näiteid siia kirjutama jääda, saate aru küll, mis ma mõtlen, eks?

Vastlatega seoses sõime meie hernesupi asemel täna Annabeliga lasanjet ja vastlakuklite asemel tegin ma tervislikuma versiooni Reeses maapähklikorvikestest. Vastlaliug jäi meil ka ära, sest täna käisime alles arstil oma kõrvu näitamas. Saime rohelise tule ehk Annabel on peaaegu terve, kõrvad on ilusad, kuid nohu on veel natukene. Sel aastal siis selliselt, mida teie Vastlapäeval tegite/sõite?

20180213_123002138_iOS

20180213_153619250_iOS

pexels-photo-279470
Enter a caption

 

Lõpetuseks tahan teada, millest teie unistate? Kas on midagi, millega te ei ole rahul? Kas sooviksite midagi enda välimuses muuta? Mida? Miks?

Väga isiklikud küsimused, ma tean aga vahel jagamine aitab, vähemalt mind seega, anonüümselt võite kommentaariumisse kõik hingelt ära rääkida või kes tahab, võib mulle ka otse kirjutada. (Wink)

2 thoughts on “Elu ilma suhkruta+ karmid ülestunnistused minevikust

  1. Blogija Paljasporgand kõhulihaste ja kükkide harjutused kindlasti aitaks sind, 10 min päevas, tulemused näha juba nädalaga. Tal videod üleval youtubes. Minu näonahka aitas eucerin dermopure sarja näokoorija ja niisutav näokreem, tulemusi oli näha juba 2 päevaga. Enne seda proovisin kõike, olla taimetoitlane, suhkrust olen loobunud siiamaani. 🙂
    Proovi ehk aitab sind ka.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s