aktuaalne · argielu · blogimine

Ma olen nii saamatu

19 märts

Sõidan bussiga kooli, jään kuskil tund aega hiljaks, sest ma olin täna Annabeliga “kodune” ja õed ega ema ei saa kella 16 tulla last vaatama, et m 17-ks kooli jõuaks.

Tegelikult päev algas täna c.a 07 ajal, mul oli päev sisukalt planeeritud..iga käik, iga liigutus. Hommikul valmistasin omletti ja tegin kohvi, Annale sooja toorkakaod natukese agaavisiirupiga. Plaan oli süüa, juua, riidesse panna, asjad kokku panna ja 07.17 bussiga Ehitajate Teele sõita, ühtlasi pidavat see ka madal buss olema, kuhu ma käruga ilma vaevata peale saan. Nii nagu enamus päevades kuus nii läksid ka täna mu plaanid luhta.

Esiteks läks meil IKKA kauem aega hommikul ja ma ei jõudnud rahus oma kohvi juua, rääkimata söömisest. Bussipeatusesse jõudsime küll 5 min varem aga siis ma avastasin, et vaatasin eile aegu ja eile oli pühapäev aga täna on ju ESMASPÄEV, mis tähendab, et teised ajad on ja 09.17 ei lähe bussi vaid 09.36 läheb hoopis ja mitte madal buss vaid ikka astmetega. Jess! Ma hakkasin end juba üles kütma!

Õnneks tuli buss, mis käib harva küll aga täna mul vedas ja ta tuli täpselt siis, kui olin avastanud, et pean 20+ min järgmist buss nr. 33 ootama. Buss nr 32 viis mind kristiine juurde, kust ma omakorda sain kohe nr 16 peale ja sellega kenasti Ehitajate teele. WIN! Ma jõudsin Personalijuhtide beebiklubisse isegi 10 min varem ehk 09.50.

Beebiklubi oli fun ja kõik läks ilma suuremate errorideta. Kell oli tiksunud juba Annabeli uneaega ja ma lootsin vankriga ringi sõites, et Annabel uinub, mida ta tegigi aga kohe, kui ma lasin ta peaaluse alla siis ta pistis kogu hingest röökima ja enam magama ei jäänud. Bussi peale ma ka ei saanud, sest see oli astmetega ja käepide oli ka eraldamas seal ruumi seega minu vanker ei mahtunud kohe kuidagi sinna. Fain! Jalutasin lapsega Kadaka Selku juurest Mustamäe teele, kus põikasin Mustika keskusest läbi, et osta paar asja, mida minu kodupoes, Maximas, ei ole. Seal hoidis meid kinni üks Elisa kutt, kohtasin oma sõbrannat ja lobisesime veits ning  meie (Loe: Anna) poelimiit oligi täis ja ta pistis kriiskama ja valju häälega protesteerima…keset poodi. Jeee!

20 märts

Jätkan täna kuna polnud eile aega enam. Igaljuhul, laps kriiskas poes 🙂 seejärel läksime trolli ja bussiga koju ja Anna otsustas 5 min enne koju jõudmist magama jääda, näpistasin teist õrnalt põsest, loksutasin…ei midagi. Magas nagu Nott! Koju jõudes harutasin ta riidest lahti ja panin voodisse ja vot siis hakkas valju häälega nutma. Võtsin sülle tagasi ja jäi mu õla peal rahulikuks ja panin uuesti voodisse ja läksin elutuppa. Mina muidugi arvasin, et laps magab, kuid mõne aja möödudes kuulsin, kuidas ta sädistab seal endamisi. Oeh! Annabeli lõunauni oli keskmiselt 5 min pikk eile. Vaikusetund jäi ära 😊

Panin plika siis söögitooli, andsin talle kooritud õunaviile ja ise tegin samal ajal munanuudlitega kanapastat. Nämm! Ta oli selle ajaga korralikku kaose suutnud tekitada 1 m raadiuses ümber oma telje. Läksin käbe dušši alla, kuna oli aeg hakata kooli sättima.  Laps pistis karjuma mul , mõtlesin, et “Masha ja Karu” päästab mind aga ei, ei päästnud. Võtsin siis lapse dušši alla kaasa, kuivatasin meid, panin riidesse ja olin valmis, et õde tuleb iga hetk ja mina jooksen kooli….Annabel otsustas mõnusa laadungi nr 2 teha….jälle vanni pesema. Maxima kuller tuli ja tõi toidukotid, mida ma ei jõudnudki enam lahti pakkida.

Mul sellest tõmblemisest ja jooksmisest jälle selg märg aga aega pole, ei jõua midagi enam, oli aeg kooli minna ja jätta see segadus endast maha.

Koju jõudes oli kõik korras-söögikraam kapis, pliit läikis, laps magas, põrand puhas ja lisaks sokutasin emale veel paar kasti asjadega, mis taaskasutusse viia. Aitäh! Ma olin nii väsinud, kuid arutasin veel K-ga, kuidas ja millega me kolima siiski hakkame ja magama sain reaalselt 23.45. Täna hommikul kell 06.50 oli äratus ja praegu ma tunnen, et ma oleks a) ainult 2 h maganud, b) eile kõvasti pummeldanud.

Enamus päevadel tunnen, et pean ennast lõhki rebima, et saada tehtud kõik, mis on vaja teha, absoluutselt rääkimata sellest, mida ma veel tahan teha. Ma praktiliselt ei saagi teha neid asju, mida ma tahan. Tahaksin lugeda erialast kirjandust, kirjutada, minna maššaaži, sest mu õlad ja selg valutavad lapse kandmisest ja seljakoti tassimisest, käia PARE ühingu kokkutulekutel, suhelda sõpradega, käia külas, kutsuda külalisi, käia lapsega mängutubades/ ujumas, jalutamas jne jne jne.

Kuidas planeerite teie elu ja tegemisi lapse kõrvalt? Kes teid aitab? kui tihti on teil selliseid päevi, kus kõik jookseb kiiva ja tunnete ennast saamatuna?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s