aktuaalne · blogimine · hispaania

2 kuud “üksikemana”, millised on emotsioonid?

Mmm….ma ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud siia. Mul on ausaltöeldes väga “kirjud” ajad, kus ma ühel päeval on täis elujõudu, powerit, positiivsust ja olen valmis kõigele sirge seljaga vastu astuma ja siis teisel päeval olen täiesti rusutud, masenduses, nutan kodus patja ning sisendan endale, et ma olen üks tohutu läbikukkuja ja mind ei saadagi kunagi siin maailmas edu.

Ma ei ole siia midagi kirjutanud, sest ma arvan, et see kõik oleks üks suur hala ja ise lugedes paljusid teisi blogisid, oskan öelda, et 1 halapostitus on okei, no kui tuleb ka teine, ei ole veel hullu aga kui üks postitus on teise otsa, kus inimene halab enda elu üle ja midagi ette ei võtta või veel hullem kui võtabki midagi ette ja siis annab alla ja siis võtab uuesti kokku ja annab uuesti alla siis viskab ikka üle küll. Miks ma peaksin kedagi sellist endale võtma eeskujuks, kes koguaeg halab ja läbi kukub ja siis uuesti alustab ning uuesti läbi kukub? Novot, ma ei taha olla see halaja!

Ma tahan olla eeskuju….teile, oma tütrele ja teistele oma lastele, kes tulevikus ilmavalgust näevad ning  ma tahan neile õpetada, et see on täiesti okei vahepeal tunda ennast nördinuna ja nuttagi kodus seda patja. Inimene ei saagi ühe ja esimese korraga saavutada kõik enda elus, mida ta saavutada tahab. Sellisel juhul oleksime me kõik insenerid, füüsikud, Einsteinid, Steve Jobs-id jne. Pingutama peab ja väga palju!

Meie elu hakkab formuleeruma sellest sekundist alates, mil me sünnime. Iga hetk on oluline ja see, kuidas ning millises keskkonnas me kasvame on väga olulise tähtsusega meie elus. Iga väike pisiasi, mis on olnud, mõjutab meie teadvust ning otsuseid ja valikuid täna ning tulevikus. Me tahame täna olla paremad, kui me olime eile ja homme olla paremad, kui me oleme täna. Kõik soovitud asjad siin elus ei peagi ning ei tohikski meile sülle kukkuda, sest sellisel juhul me ei oska asju hinnata. Tuleb vaeva näha, pingutada, astuda enda mugavustsioonist välja ning siis ühel hetkel uhkust tunda enda saavutuste üle.

Ma olen endale palju ette heitnud minevikus tegemata jäetud asju…ma oleks ju võinud peale keskkooli minna ülikooli aga ma ei saanud sisse, ma oleksin võinud teha load ära aga mul ei olnud sellist raha kuskilt võtta tol ajal ja ma ei ole kunagi olnud eriline koguja. Selle kõige asemel hakkasin ma rändama…ma astusin enda varajases täiskasvanueas poliitikasse ning see otsus andis mulle kaasa nii mõndagi-iseseisvuse, tutvused, mul kujunes oma maailmavaade, ma sain läbi selle tööd, ma käisin koolitustel, mis aitasid mind edasi teistele ametikohtadele, ma sain aimu, mis toimub meie poliitikas ja valitsuses. Ühel hetkel mulle see korruptsioon, grillkanad ja valed enam ei istunud ja ma tundsin, et ma olen võtnud sealt kõik, mis võtta annab ja on aeg edasi liikuda. Ma kolisin päevapealt Rootsi elama, kuna ma ei leidnud endale Eestis enam kohta. Ma tahtsin pääseda sellest situatsioonist, kus ma siin tol ajal olin, sest ma tundsin, et olen vangis.

Rootsi aeg oli…ka üks keeruline aeg. Ma üritasin end pagulaste keskel kehtestada. Miks pagulaste? Ma elasin sellises linnas nagu Jönköping, kus põlisrahvuslasi ei olnudki väga palju aga pagulasi selle eest oli jalaga segada. Getod ja “kuningad” relvad taskus “omasid linna” ja valged tüdrukud olid nö. trash seal. Rootslased ise, nii vähe, kui neid seal oli, olid väga sõbralikud, heatahtlikud aga keegi mind väga enda juurde tööle ei tahtnud võtta, sest mu keel ei olnud piisavalt tasemel ja see oli nende jaoks teenindusasutustes väga oluline. Ma töötasin seal pizzarestos, mida ei omanud Rootslane ja öösel klubis. Sattusin ka pahandustesse ja tundsin ennast ka seal üksikuna, sest ma ei leidnud oma kohta. Mul olid suured lootused saada Rootsi kodakondsus, kuid keegi ei tahtnud mulle seda esimest võimalust anda, kus ma oleksin saanud ennast tõestada. Ma tulin oma parima sõbranna soovil sealt tulema ja sain kohe tööd eestis Olympic casinos.

Olympic Casinos töötas ka minu praegune elukaaslane ja lapse isa, kellega ma sain tuttavaks juba paar kuud peale kasiinos tööl käimist. Meie “Lovestory” on lühike, me tutvusime, kolisime kohe kokku ja jäime 6 kuud peale koos elamist lapseootele ning täna on meil 1.5 a tütarlaps kodus. Mina olen selle peaaegu 3 koosoldud aasta jooksul ületanud ennast nii mõneski eluvaldkonnas…ma jätsin suitsetamise maha 2015 aasta detsembrikuus, milleks ma arvasin, et ma ei ole kunagi suuteline, ma sain lapse, keda ma arvasin , et ma ei saa veel aastaid, ma hakkasin oma blogi kirjutama(mis oli mu unistus kunagi 16 aastaselt) ning ma läksin kooli, mida ma arvasin, et ma enam üsna suure tõenäosusega kunagi ei tee.  3 aasta jooksul ma tegin niimõnegi asja, milleks ma ei olnud lihtsalt varem valmis ja ma ei kahetse mittesekunditki ja mittemidagi.

See 3 aastat on olnud ka emotsionaalselt raske aeg, palju elumuutuseid nii lühikese aja jooksul. Kohanemine kõigi ja kõigega , kiire eluempoga kaasaskäimine, tavalised olme-ja peremured, kool jms. Ma olen täna ainult uhke, et ma ei ole iga väiksema ega suurema takistuse peale, mis tee peale on tulnud, alla andnud ja minema kõndinud. Ma olen korduvalt mõelnud muidugi allaandmise peale aga õnneks on mul meeletult hea tugisüsteem ja mul on kohutavalt vedanud elukaaslase perekonnaga, sest nad toetavad mind väga palju. Muidugi minu elukaaslane ja minu vanaema, minu õde Anet. Ilma nendeta oleks kõik niii palju raskem, kui mitte öelda, et lausa võimatu. Mainimata ei saa ka jätta minu ühte kursusekaaslast, kes on oma nõu ja jõuga mul rõõmust pisarad välja kiskunud rohkem, kui korra. Aitäh, et olemas olete!

Pidin rääkima Annabeliga üksi elamisest….emotsioonidest sai nüüd räägitud küll 🙂 Ma ei tahagi laskuda pisidetailidesse. Kui mul on valida, kas magamine või õppimine, valin ma peaaegu alati magamise, sest sellest oleneb väga palju minu tuju ja jaks järgmisel päeval. Ma pigem ikkagi olen jätnud kooli rohkem tagaplaanile, sest üksinda Annabeliga on raske seada proriteediks midagi muud. Mul on natukene kurb meel, et ma ei ole suutnud täisväärtuslikult nautida ega teha ei üht, teist ega kolmandat, sest ma olen otsustanud teha kõike koos, samal ajal ja suure tõenäosusega on kvaliteet veidi kannatada saanud.

Kooliga otsustasin ma nüüd nii teha, et ma ei käi kuni mai lõpuni koolis ja ei lõpeta piduliku aktusega juunis, sest ma olen selleks ajaks hispaanias juba. Ärge saage valesti aru, ma lõpetan kooli ikka sel aastal, kuid väikeste mööndustega, nimelt ma viimased ained teen e-kursuse näol Hispaanias ja PARE (Eesti Personalijuhtimise Ühing) Kutseeksami teen ma ära järmisel aastal, suvel. Selliselt ei pea mina niivõrd sõltuma teistest inimestest siin Eestis ja suure tõenäosusega olen ma seal, perega koos olles ise ka õnnelikum ja tulemuslikum oma asjades, mis veel vaja teha on.

Te kindlasti tahate teada, millal siis minek on?

26. Aprill 🙈

Fotod: Meelis (Marimell foto)

Pildid: Meelis @ Marimell Foto

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s