blogimine · hispaania · trippimine · vaatamisväärsused

Vaatamisväärsused: Kuidas me ikkagi Hispaaniasse elama tulime ja “turistid” Jimena de la Frontera-s

Huuh! Tänane (eilne) päev on olnud nii pikk, ilus, äge, vahva, tore, põnev. Kohe räägin, miks.

Ma ei ole oma 26 eluaasta jooksul käinud palju reisimas, praktiliselt ei olegi kuskil käinud enne 23 eluaastat ja kui käisingi siis lapsena Soomes aga ma ei mäleta suurt midagi sellest. Mõned aastad tagasi käisin 7päevasel puhkusel Türgis, Alanya-s, see oli küll puhas basseinipuhkus. Kuid…ma tundsin siis esimest korda kuumust (30+ soojakraadi), nägin esimest korda palme ja suuri laineid, käisin Safari sõitu nautimas, sain tõelist Türgi maššaazi ning külastasin Mosseed, seega tegelikult oli päris tore, silmiavardav  puhkusereis siiski. Paar aastat tagasi elasin ma mingi vahe Rootsis ja seal ma ka trippisin ühest äärest teise, ära sai käidud Åre-s, Sundsvall-s, Jönköping-s, Malmö-s jne. Åre oli talvel väga kaunis paik, suusamäed, loodus, maastik.

Eelmisel aastal sõitsime perega( mina, Kristjan ja Annabel) USA-sse, New York-i. Vot see oli minu jaoks “woww” reis, ausõna!  Need kohad, kus ma käisin, see kultuur, mida ma kogesin, need inimesed, keda ma nägin…Mul ikka võttis mõnel korral silma märjaks suurest eufooriast ja õnnest. Ma läheksin iga kell sinna tagasi!  Igaljuhul minu järgmine reis ongi praegu, siia Hispaaniasse. Ma ei ole Hispaanias kunagi varem käinud ja kui nüüd päris aus olla siis ma ei ole kunagi, kasvõi korrakski avastanud end mõttelt, et võiksin siin ühel või teisel hetkel elus elada. Reisida-muidugi aga, et tuleks elama? Ei, eriti peale Annabeli sündi, sest perega koos tuleb teatud turvalisuse otsingud (oma kodu, oma auto/(d), lasteaiakohad jms) ei tule ju mõttesse, et oh, võiks lapse kaenlasse võtta ja põrutada nelja tuule poole kusagile soojale maale päriseks elama (päriseks-loe: mõneks aastaks).

Tänu Kristjanile, tema kompetentsidele turunduse ja spordiennustuse valdkonnas, see kõik teoks sai. Muidugi mina pidin “JAH” sõna ka ikka ütlema aga see tuli üsna kiirelt, ta ei pidanud isegi ühele põlvele laskuma….hahahaha 😀 Talle pakuti LinkedIn kaudu Gibraltaril, internetikasiino ja spordiennustustega tegelevas UK ettevõttes tööd, Kristjan kandideeris, sai edasi viimasesse vestlusesse ja BOOM uus ametikoht oligi olemas.

Kristjan tuli Hispaaniasse juba jaanuari lõpus, meie Annabeliga jõudsime järgi 4 päeva tagasi. Kristjanil oli siin raske üksinda hakkama saada ja kohaneda uue töökoha, elukoha, kultuuriruumi ning inimestega ja üksindusega ja meil oli raske Eestis, ilma elukaaslase ja isata, kes aitaks kõike balansis hoida. Mina käisin veel 2 kuud praktikal (Eesti Postis) ehk Omnivas ja õhtuti nühkisin koolipinki ning Annabel pidi palju aega veetma teiste pereliikmetega ja olema eraldi nii isast, kui emast.

Täna aga on see kõik seljatatud ning kodu rõdult välja vaadates avaneb meile vaatepilt kaunile Lõuna-Hispaania maastikule ning Gibraltari kivisele mäele ning rannalt avaneb vaade ka Marokole. Me saame kõik kergemalt hingata ja puhata korra ning siis tuleb meil hakata silmiti seisma siinsete küsimustega, ettearvamatustega, olukordadega ning küllap lendab neid kaikaid meile kodaratesse ka siin. Täna näiteks, käisime tunni kaugusel oma kodust, kauneid losse vaatamas ja kõht läks tühjaks, läksime sööma ja avastasime peagi, et Kristjani rahakott on kodus aga minu pangakaart on tühi. Mida teha?! Kristjan kandis omast arust mulle raha ja ma maksin….error, ei läinud läbi ja jäigi maksmata. Interneti ei olnud, sest me olime mägede vahel ja uurida ka ei saanud, milles asi. Kristjan sõitis lähimasse linna, et raha kaardilt välja võtta ja ikka sai Error-i. Lõpuks olime, kell 19.00, nõus minu passi sinna jätma ja tulema tagasi homme, arvet maksma. Tagasi sõites uurisin Kristjanilt, kas ta ikka saatis õigele kontole raha….tuli välja, et teine saatis hoopis mu õele raha, mitte mulle. Tere tali, eks! 🙂 Kandsime siis uuesti minu kontole raha, keerasime ümber ja sõitsime tagasi arvet tasuma. Lõpp hea, kõik hea. Elu on üks seiklus noh, eriti meie oma, sest kokku on sattunud kaks (heas mõttes) lammast. 😀 Võtame nüüd kõik seda naljaga. Tegelikult olen mina ka päriselt lamba aastal sündinud.

Tänaste (kui sa seda loed, siis eilsete) seikluste juurde. Kõigepealt käisime Jimena de la Frontera lossi varemetes, mis asusid kõrgel mäe otsas. Sinna tee oli väga kaldu ja sinka-vonka. Alla tulles oli auto praktiliselt 90 kraadi kaldus ja mul oli pidevalt süda saapasääres ja ma kartsin, et me kukume autoga mäest alla 😀 Ausalt! Loss ise oli miljoni dollari vaatega ja kindlasti on tolle lossi ajalugu ka väärt miljoneid, kuid kahjuks ei saanud me Hispaania keelsetest infostendidest midagi aru ja loss story jäi meile sel korral teadmatuks.

Teine loss oli 10-15 min kaugusel esimesest lossist ja vaade oli jällegi imeline. Kui eelmine loss oli tõesti varemetes siis teises lossis käis reaalselt elu ehk nimesed elasid kõrgel, mäe otsas nii nagu vanasti sajandeid tagasi. Minul tekiks seal ilmselt klaustrofoobia või mingi muu kõrgel, kitsas kohas elamise foobia, kuid korraks külastada ja ringi vaadata on vägagi fine ja muidugi käisin ma ka seal lõug maani lohisemas ringi, sest see kõik oli lihtsalt piltilus. Annabeliga oli ses mõttes raske see käimine, et ta ei saanud palju ise kõndida ja hullata…teed olid kaldu, kivised, mägised ja palju oli selliseid kohti, kus Annabel oleks võikud lihtsalt kristikust alla hüpata. Tõsimeeli, mingeid ohutustõkkeid ega midagi polnud. Mine lihtsalt ja hüppa alla, kui vähegi soov on. Kuid süles ka laps ju olla ei tahtnud, seega tuli suts vaadata ja kiiresti minna tagasi alla, ohutusse kohta, kus ka laps sai ringi joosta kõrkjate sees, põõsaste vahel.

Viimane külastus jäi meil kohalikku loomaaeda, hiljem saime teada, et vabatahtlikud peavad seda kohta üleval ja kõik loomaaias olevad loomad on päästetud kuskilt ja selleks, et neid toita ja loomaaeda hooldada, on pileti hind krõbe- 17€ nägu (Annabel sai tasuta). Tegu oli väga omanäolise ent pisikese loomaaiaga, võrreldes Tallinna loomaaeda tollega. Sinna olid ehitatud maaalused koopad, kus olid suured akvaariumid ja maod, leidus linde, ahve, merisigu, okassigu, tavalisi sigu, jaanalinde, 1 alles söönud krokodill, leemurid ja igast muud nunnud loomad. Annabelil oli väga põnev ja ega meilgi kehvem polnud. Kokkuvõttes jäime igati rahule oma päevaga.

2 thoughts on “Vaatamisväärsused: Kuidas me ikkagi Hispaaniasse elama tulime ja “turistid” Jimena de la Frontera-s

  1. Kas Portugali pole mõelnud minna? Ma ise vaatan sõbrannadega just seda. Hispaanias ka käidud. Korra käisin ja sinna rohkem ei tõmba tagasi, aga lõuna-euroopasse tahaks ikkagi minna, nii et ma loodan, et Portugal on erinev. Praegu oleme igal juhul siit https://www.novatours.ee/puhkusereisid/portugal hotelle vaadanud ning just siis seda, et minna Farosse, mitte Lissaboni. Porto oli ka algul mõttes, aga see jäi ära.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s