aktuaalne · Annabel · argielu · blogimine · emadus

Kui emadus lööb pea kohal laineid..

Tahaks APPI kahjuda. Tõsiselt!

Eilne päev Gibraltaril oli nii tore, vinge kuid samas väsitav ja pikk. Lootsin täna veidi rahulikumalt võtta ja Annaga rohkem kodus olla ning toimetada ehk siis pesta pesu, kokata, ehk tõmmata põrandadki üle, kui jaksu on aga kus sa sellega. Äratus oli 08.30( mille üle ma absoluutselt üldse ei nurise) ja sai hakatud kohe putru tegema. Valetan! Tegelikult algas päev sellega, et Annabel oli oma mähku täis kakanud ja ma pesin ta puhtaks ning panin talle potitreeningu püksid jalga ja siis alles hakkasin putru tegema.

Minu mõte oli, hommikusöögi ajal või vahetult peale söömist kirjutada lõpuni üks pooleliolev post ja siis minna Annaga pessu ja vaadata edasi, mis elu toob. . Reaalsus oli aga selline, et sain läpaka kaane lahti teha, ilusa pildi klõpsida ning edasi hakkas üks “lapsetegu” et mitte ropendada. Annabel ei olnud nõus mitteühtegi ampsu oma taldrikust enda lusikaga ENDALE suhu panema ja sööma. Ta nõustus sööma vaid juhul, kui ma annan talle putru oma lusikaga OMA taldrikult. Üks häda on muidugi veel (ehk siiski mitte niivõrd häda) aga talle ei meeldi must olla. A la talle läheb puder peale või muu toit, näpud saavad mustaks, püksis on miskit siis on vaja koheselt puhastada ja vahetada, sest muidu ta praktiliselt ei ole nõus edasi…elama.

Ootus vs reaalsus
ootus vs reaalsus

No söötsin ja jootsin siis oma last, isegi piimaklaasi ta ei hoidnud täna ise käes ja vahepeal puhastasin, kui juhtus mõni mannaterake puudutama teise lõualotikest või body. Peale hommikusööki ma üritasin koristada kuid teine kiskus mind pidevalt jalast ja käest, et ma temaga mängima läheks (ma mängin ette talle ja tema teeb siis järgi) no aga mina tahtsin nõud kasvõi masinasse ära panna, et ei jääks ripakile. Kus siis teine kapriisitses ja röökis valju häälega, ma võin käsi südamel öelda, et terve meie paraadna elanikud, kes mingil imelikul põhjusel reedesel päeval kodus on, kuulsid seda röökimist. Korraks isegi käis läbi mõte, ehk on deemonlikud olevused mu tütre füüsilise keha röövinud ning asunud sinna elama.

Läks mõni hetk mööda ja pakkusin Annale välja, et läheme pissile koos, sest hommikusöögist ja -joogist oli mingi aeg möödas juba. Tõmbasin aga püksid alla lapsel ja minu käsi maandus mõnusalt ühes soojas, pehmes inimlapse “koogis” (et mitte öelda si**), mis haises nagu üks mehemõõtu “kook”mitte süütu lapse oma. Läksime vannituppa, ühe panin vanni sulistama ning ise hakkasin siis “kooki” pükstelt maha nühkima ja pesema. lasin vanni veerandtäis, nagu ikka ja plaan oli ise järgi minna, kui püksid puhtad. Selle aja jooksul kukkus Anna hullult plätserdama ja sattus mänguhoogu. Palusin teisel tasakesi vannis olla, sest muidu juhtub õnnetus ja vesi on igal pool laiali jne. Laskusin tema tasemele, vaatasin talle silma sisse ja ühesõnaga tegin kõike nii nagu kord ja kohus ehk raamatud käsivad. Keerasin korraks lapsele selja ja käis üks suur PLÄRTS, millele järgnes KOLKS ja siis oli vee mulin ja nutt vaheldumisi. Muidugi oli ta hoogsalt jalga tõstes (vist) kokkunud tagurpidi peaga vee alla ja siis paanikas siputas ja nuttis korraga. Rahustasin lapse maha, veendusin, et kõik OK ja hakkasin ennast koos temaga vanni sättima.Selle aja jooksul jõudis ta veel korra üleannetuks minna, justkui ta poleks sekund tagasi kukkunud peaga vastu vannipõhja, vee alla ja kukkus veel korra. MIS TOIMUB?! MIKS? MIS MA VALESTI TEINUD OLEN?

Vannis olles otsustas ta mind hakata viskama 500ml šampoonipudeliga. Ma seletan Annabelile miljon (ausalt, ei jää palju puudu) korda, miks ei tohi ja emmel on ai-ai ja kõik jutud ja ta vaatab mulle silma sisse, kilkab ja viskab mulle lihtsalt sinika šampoonipudeliga otsatte. Mul hakkab vaikselt kops üle maksa ronima ja ahmin ise õhku, hambad risti ja hoian end tagasi, sest sellistel hetkedel, kus on järjepidevalt mitu taolist olukorda järjest ja sa oled omalt poolt kõik teinud, et laps mõistaks, õpiks, saaks aru, omandaks infot, teadmisi ja ta tuima näoga lihtsalt jätkab ja veel hullemini, kui enne, tahaks küll täiest kõrist karjuda või raputada teist. Ma ei saa siinkohal vanduda teile, et ma seda ealeski teinud pole, olen küll! Mul on silmeest mustaks läinud ja olen häält tõstnud ja kergelt raputanud Annabeli küll aga mitte teda löönud, seda ma teinud ei ole!

Saime vannist välja, kuivatasime, panime riide ja puhtalt enda närvide rahustamiseks panin Annabelile mähku alla. Olin talle eile ostnud värviraamatu, mida saab veevildikaga värvida. Keerad vildikalt korgi maha, täidad veega, paned korgi tagasi peale ja laps võib pealtnäha puhtale, valgele paberile hakata joonistama ning veega kokkupuutel ilmuvad erinevad värvid ja selle värviraamatu puhul tulevad vildikaga joonistades välja erinevad kujundid, tähed, loomad jne. Selline õpetlik värviraamat, mis Annabelile sobib imeliselt kuna tal on alati tungiv soov võõbata värvipliiatsitega üle terve kodu. Paar korda tuli laps ahastuses minu juurde, sest vildikaga enam joonistada ei saa, täitsin uuesti veega ja mõtlesin endamisi, et natuke “sketši” värk on. Uurisin salamisi siis köögi (baarileti) tagant, miks see vildikas nii kiiresti otsa saab ja peagi avastasin, et minu laps mitte ei kasuta vildikat joonistamiseks vaid imeb sealt suuga vee välja ja…joob seda?! Vaene laps, eks? Ema ei anna isegi korgitäit vett teisele ja too peab seda ja vildikast välja imema!

Järjekordne müsteerium lahendatud, proovisin lapsele ette visata (ülekantud tähenduses) erinevaid mänge, millega ta saaks iseseisvalt tegeleda kuid tulutult. Ta ei olnud nõus mitte ainsamatki sekundit mängima ilma minuta. Mul nutt kurgus, mitu tundi tagasi valmistatud kohv ootab köögilaual, puutumatult ja tee mis sa tahad, ei saa lonksukest elueliksiiri rüübata. Mängime siis palli ja näitan talle loomi raamatust, kuulame FP telefonist numbreid ja vahetan mähku ja hakkan sättima teda magama. Annabel toob mulle kaisu ja tuleb ilusti sülle ja tundub, et ma saan lapse ilma viperusteta magama kuid kohe, kui ta pea puudutab patja voodis siis pistab teine röökima, nagu oleks ta tapamaja rongile pannud. Oeh! Malbel toonil, lapsega ühel tasandil seletan talle, kuidas kõik tema kaisud on väsinud ja tahavad tududa lõunaund, et pärast edasi magada. Jäi natukene rahulikumaks, mulises omaette toas edasi üks 15 minutit ja vist jäi magama, ega ma pead ei saa anda. Vaikus on igal juhul.

Novot, selline on siis olnud minu tänased AINULT pool päeva aga ma tunnen väsimust juba terve päeva või lausa mitme päeva eest. Ma olen nüüd Annabelile oma 2-3 nädalat iga jumala päev tutvustanud pissipotti ja kutsunud teist endaga hädale kaasa, jutustanud, seletanud, teinud pissitantsu, laulnud kakalaule ja seisnud pea peal ja žongleerinud kuid ei midagi. Ta on täpselt 0 pissi ja 0 kakat teinud potti aga selle eest mitu teinud diivanile, püksi, põrandale, mulle sülle jne. Esimene selline poti tutvustamine oli aastaselt, siis teda hirmutas kuid nüüd ta mängib niisama selle potiga. Tarkpea kasutab potti ära selleks, et sinna peale astudes ulatada võtta midagi kapi pealt. No mida teha?

Mul on olemas elekroonilisel kujul mõned lapse arengu-, une- ja kasvatusega seonduvad raamatud ja füüsilisel kujul on ka midagi aga teate, mul ei ole aega neid lugeda ja kui ongi siis ma ei suuda süveneda neisse. Ma ilmselt kordan ennast, kuid mina ei mõista, kuidas emad saavad lapse või laste õpetamise/kasvatamise kõrvalt veel blogida, lugeda, sporti teha, tegeleda eneseharimisega, kokata, vaaritada, kodu korras hoida, shoppamas käia, külas käia, kutsuda külalisi, torte valmistada, teha suppi ja kartulisalatit nullist, käia spas, TÖÖD teha ning ise jääda kõige selle juures täie mõistuse juurde ning öelda, et elu emana on ikka paganama äge…koguaeg, iga sekund sellest on üks suur rõõm ja toredus.

Mina blogin üldiselt…lükates ühe käega käru ja toksin teisega postitust telefoni (halb valik üldiselt, ma lähen iga jumala kord endast välja) või õhtul hilja peale Anna magama minekut ja kodu koristust, siis vajub mul endal juba silm looja aga jubedalt tahaks enda asjaga ka tegeleda ju või siis Annabeli lõunaune ajal, kus ma võiksin rahus koristada, vahtida episoodi mingit sarja, panna puhtad riided kappi aga ei, ma soojendan mikrokas oma hommikust nüüdseks ice coffee-t ja kirjutan, elan end välja, sest muidu ma lihtsalt plahvatan ja hoidku oma piip ja prillid see, kes mulle siis ette jääb!

PS: Kuidagi jube palju tuli viimases lõigus sidesõna “siis” ?! Ääh, ei viitsi parandama ka hakata. 

Tegt on meie vahel ikka “LOVE” rohkem, kui...muud
Tegelikult on meil ikka LOVE rohkem, kui …muid emotsioone.

Kuidas teie “motherhood” kulgeb? Kõik on igapäev, iga minut ja sekund ideaalne ja kunagi kodus häält ei tõsta ning salaja nurgas veini ei rüüpa?Või olete ka siiski inimesed, nagu mina ja flipite ka vahel ära?

8 thoughts on “Kui emadus lööb pea kohal laineid..

  1. Eks see lapsega kodus olemine paras töö ole 😛 Ma olen avastanud, et lihtsam on igasuguseid koristustöid teha siis kui laps üleval on (v.a köök, vastasel juhul tehakse istutakse nõudeka uksele ja hakatakse seal mängima :D). Siis leiab ta ka endale rohkem tegevust ja vahest “aitab” koristada. Aga kui ma ütitan rahulikult kohvi juua või istuda, siis üritatakse igal juhul mu mõnusat aega võimalikult ebamugavaks teha ja aeletakse otsas jne 😀 Samuti on megahea teha joogat, vaatab rahulikult ja üritab igasuguseid poose järele teha 😀
    aga no potitreening on ka mu 1,6 aastasel do-to listis, aga kui sellega alustan, siis katan diivanid ja voodid veekindla linaga ja käib seni palja peega (loe: mähkusid enam ei saa), kui potti kasutama õpib 😀 tõenäoliselt saan palju koristada 😀 esimese lapsega läks õnneks ja teisel päeval juba sai asjast aru 🙂

    Meeldib

  2. Ma olen seda meelt, et last ei ole mõtet potile väga suruda. Ma ka üritasin ja üritasin, sest kõik teised käisid peale, aga lõpuks hakkas ta käima ise u 1a11k vanusena. Eks õnnetusi juhtub ikka, aga pmt läks kõik ilma liigse stressita 🙂

    Liked by 1 person

  3. Mul on kohe 1a ja 3k poiss, täna on olnud pm sarnane päev meil…minu aeg on ainult siis, kui kutt kärus mõne tunni ehk põõnab ja ma rahus kõndida saan….kui magab… täna koorisin kartuleid ka niiviisi, et väänik röökis minu ja kapi vahel käed püsti…süllleeeee… ärkab kl 6! Homme on mul seeeest vaba päev üle saja aasta, löön kl 5 hommikul ukse kinni ja saabun tagasi südaööl…jeeee…saan ehk 1 päev aastas seda mida mulle meeldib! Sõidan sõbrannaga Helsingisse tuulduma !

    Meeldib

  4. Oiiii, Sa oleksid kirjutanud nagu minust. Mul 1a3k tütar ja ta on enamus päevast nagu tornaado. Kui toas oleme/mängime ja ma tema ärkvel oleku ajal, peaksin jumala eest koristama hakkama või süüa tegema, siis on kisa taevani.. Ainult õues käies saab enam-vähem rahu. Enamus ajast ma koristangi/toimetan oma asju siis kui ta õhtul magab. Kui selleks ajaks olen ka ise juba väsinud ju. Ja seda ära flippimist on ikka küll ja küll-kuigi üritan nii rahulikuks jääda KUI VÕIMALIK 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s