aktuaalne · Annabel · blogimine · potitreening

Potitreening ja Puhkepäev, mis lõppes kurvalt

Tegelikult tahtsin toredatest ja headest asjadest kirjutada ja ehk lõpetada enda mõne poolelioleva drafti aga elul olid jälle uued plaanid. Päev kulges üsnagi rahulikult, me ei käinud Annabeliga isegi jalutamas, sest ma tundsin, et ma olen lihtsalt liiga väsinud, et teda vankriga mäest üles lükata ja isegi veel väsinum, et teda kätel kandes mäest üles tassida seega tuli “rahulik” kodune päev.

Kuna veetsime  päeva kodus siis oli laps terve päeva ka ilma mähkmeteta, mis minu jaoks sisuliselt tähendas seda, et ma jooksin paberirulliga lapsel mööda korterit järgi ja kuivatasin tema “sirtsutamisi”. Kahel korral ta käis ise enda loigu sisse käntsa ja korra oleks ma ise selili käinud, sest ma tõesti ei oodanud, et teine peaaegu voodi alla suudab loigu teha. Ma kujutan ette, et midagi sarnast toimub ka koertega, kui neid ei ole veel selles osas treenitud.

Olen proovinud mänguliselt, lauldes, tantsides, pea peal kuid ma ei ole liigselt lapsele peale käinud ega tembeldanud teda pahaks lapseks, kui häda tuleb põrandale, mitte potti. Häbi, häbi ka ei ütle, sest see ei tundu minu jaoks lihtsalt õige. Ma olen pigem selle poolt, et iga asi tuleb individuaalselt omal ajal ja vähemasti laps näeb ja on teadlik, et selline asi nagu pott on olemas ja õigupoolest saab sinna ka igasuguseid hädasid teha. Suur asi juba seegi, et ta tunneb, et tal on peale kaka tegemist ebamugav ja tuleb ja näitab, et kuule emps, vähe nadi on olla minu pükstes hetkel, äkki viitsid ja vahetad ära.  Tegelikult ta lihtsalt tuleb ja näitab oma mähku peale ja ütleb: “Kaka” aga kuna tema jaoks on “kaka” ka puu, põõsas, auto jne siis ma ei tea, kas ta saab aru, mis seal püksis tegelikult siis on või et põõsas ja auto ei ole see kaka, mis püksis või noh üleüldse ei ole mingisugunegi kaka.

Ma lihtsalt lohutan end sellega, et mu lapsel on muid ägedaid ja vingeid talente peale potti pissimise ja kakamise ning aega on küll veel. Pole ju nii, et laps 5 aastane ja ikka sirtsutab püksi….ja ka seda võib juhtuda. Üks minu õdedest suutis minu mäletamist mööda isegi 13-14 aastaselt püksi lasta ja jumal teab, et peale sünnitamist on mul endalgi seda ette tulnud. Edaspidi olen targem ja aevastan jalad risti hastag vana inimene.

Kuidas teil lood potitreeningutega? Käite ise või ….okei nali naljaks aga lapsed teil, millal hakkasid käima ja kuidas te nad potile saite?

Õhtul peale Kristjani tööpäeva lõppu käisime sporditarvete poes, oligi lihtsalt üks suur pood, mis oli täis sporditarbeid surfilaudadest alates lõpetades ujumisprillide ja skafandritega. Läksime otsima meile Kristjaniga vastavaid jalanõusid…mina õuetossu ja tema jalakatet jõusaali. Leidsime need ja palju enamat…mina sain endale joogamati, termilise veepudeli, varbavahe plätud, üli-seksika mustriga vabaaaja püksid/legginsid, spets jalanõud ujumas käimiseks ja peaaegu oleks saanud ka hüpikpalli, hantlid ja muud mingit kraami, millest ma isegi midagi ei tea aga need nägid välja nii ägedad, et ma mõtlesin, et minust võiks kohemaid trennivana saada kuid Kristjan ÕNNEKS tõi mu tagasi maa peale ja ma sain ise ka aru, et minust ei saa, vähemalt lähimal ajal karmi trennimutti. Minu trennid piirduvad praegu mägistel maadel lapsega liikumisega ja kui ma seda suudan ilma ähkimise- ja puhkimiseta teha siis võib vast sammukese edasi astuda ja näiteks…hantlit tõstma hakata.

Annabel sai endale miniatuurse korvpalli, 2 kostüümi päikesekaitsega ujumisrõivaid (me oleme siiski Hispaanias, kus on suviti +35 kraadi ja päike on taevas 90% ajast), ujumisvesti, mis hoiab teda veepinnal ja ujumisrõnga taolise asja, mille sees ta saab vett nautida sel suvel. Kristjan sai endale ka plätud, tossud ja spets jalanõud ujumas käimiseks. Palju vajalikku kraami siia Hispaaniasse ja ERITI Annabelile, sest viimane nädalavahetus Kristjani töökaaslase juures basseiniga villas andis meile selgelt mõista, et Annabelile on vaja muretseda kõikvõimalikud kaitsevahendid vees käimiseks. Me pidime teda praktiliselt tõrvikuga basseinist eemale hoidma ja pool ajast ta nuttis ja karjus, sest ta tahtis vette. Kui me lasimegi tal lähenemiskatse basseinile teha siis oli see põhimitteliselt suicide trip, sest tema nägemus basseinis lõbutsemisest oli selline, et  jooksen pea ees kõige sügavamast kohast vette ja sis vaatan, mis edasi saab. Not cool!

Jõudsime koju, ma olin väga exited ja tahtsin kohe blogima hakata, et kui ägedad ja vajalikud asjad me ikka täna poest kaasa noppisime, kuid juhtus hoopis midagi traagilist. Hakkasin Annabeli magama sättima ja sellega seoses mähet vahetama.Meil on teipmähkmed praegu, sest õige mitmes poes püksmähkmeid me ei tuvastanud ja seetõttu käin mähkuvahetus põrandal pikali olles. Panin Annabeli pikali, võtsin vana mähku ära ja hakkasin uut võtma, kuid ta oli selle aja jooksul püsti tõusnud ja vist/ilmselt komistanud oma enda jala otsa ja kukkunud näoga vastu laua nurka. Järgmine hetk kahmasin ta kaenlasse, laps röökis, verd lahmas igale poole, terve Annabeli suu ja pool nägu oli verd täis, tal olid okserefleksid ja ma tundsin, et verd on ka minu suus ja näos. Täielik ehmatus!!! MIS JUHTUS? KUS KATKI ON? KAS HAMBAD ON IKKA SUUS?

Viisin kähku lapse vannituppa, et külma veega loputada suud, ise olin parajas šokis ja endas väljas ka. Ma ei julgenud katsuda tema hambaid, sest ma tõsimeeli kartsin, et on juhtunud halvim ja ta on oma alles kasvanud hammastest ilma jäänud seega ma palusin Kristjanil kontrollida olles ise “hea lapsevanem” ja tegeleda lapse lohutamisega. Tundub,et hambad alles, õnneks! VIUH Katki on ige ja huul ning lõug. Pool huult ja lõuaosa on juba paistes ja sinine aga muud teha ei saa peale külma veega loputamise, sest Annabel jääkotti ilmselgelt ei lase peal hoida. Laps ise näitab, kus tal valus on ja kordab ai-ai…oeh, minu tüdrukukene.

Pesime lapse puhtaks, ma panin talle tudukad selga ja mähku alla ning Kristjan andis Nurofen-i valuvaigistavat siirupit, et tibu saaks ilusti tuttu jääda. Hoidsin Annabeli enda vastas ja laulsin talle unelaulu ning kiigutasin teda niikaua, kuni ta maha rahunes ja uni peale tuli.Siis viisin teise tuppa lapse ja seal lohutas teda edasi tema lemmikkaisukas, mille tädi Jane talle juba varajastel raseduskuudel  kingituseks tõi.

Nii, nii kurb, et pisikestega sellised asjad juhtuvad. Ma oleks nõus ennem enda molu katki kukkuma, kui et tema haiget saab ja peab nüüd mõned päevad paistes ja valusa näolapikesega ringi käima. kurb emotikon!

Homme panen pildid ka juurde, täna ei jaksa enam! Kell on teie aja järgi 00.57, mul tund taga, kuid tunne selline nagu kell oleks 03 ja mina va taun klõpsin arvutis. Headööd!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s