blogimine · lapsed

Kui kõik ei lähe nii nagu oled unistanud

Minu unistus

Kirjutan kohe kõik ja korraga oma südamelt ära. Mul on siiralt hea meel, et mul on Annabel. Ta on minu suurim õnn siin ilmas, mul on tema vastu piiritu armastus ning ma ei kujutaks oma elu ilma temata ette kohe kuidagi. See on ilmselt tavaline ema ood oma lapsele…ema armastus on ääretu ning lõputu ja kord, kui nad on sündinud siis meie süda kuulub neile. Muidugi käib armastusega koos kaasas ka hinge-ning peavalu. See on tavaline. See käib kaasas kõigega siin ilmas, kõigega, mille või kelle vastu meil tunded on. See on see, mis eraldab meid robotitest..me tunneme armastust, kurbust, viha, kadedust, rõõmu jne.

Kuigi ma olen tohutult õnnelik, et mul on Annabel ja ma olen tänulik ilmselt siis elule, et mul on võimalik üldse tunda seda tunnet, et ma olen lapse ema siis tegelikult on mul lapsest saati suur unistus saada samapalju lapsi, kui on minu emal ehk siis kolm last. Ma olen lugenud palju teadusliku teksti ja üsna tõenäoline on, et, kui sa olen peres üksiklaps siis sa soovid ka endale ainult ühte last ja kui sul on üks õde või vend siis soovid sa endale kahte last jne. Nii on siis ilmselt ka minuga..mida rohkem seda uhkem. Suur pere, palju rõõmu, naeru, armastust ja ühiseid mälestusi ning lapselapsi. Selline on tegelikult ka Kristjani unistus, vähemalt on ta nii mulle rääkinud. PS: erandeid on ka muidugi!

Minu roosas mannavahulises seebimullis saame ka meie väikeste vanusevahedega vähemalt kaks või kolm last ja mitte üks laps rohkem…kui kolmandal korral peaks kaksikud tulema siis sellisel juhul on meil neli lapsukest. Hihi. Praegu seisame aga kurva fakti ees, et paraku ei saa me endile lubada veel ühe beebi ilmatulekut…vähemasti mitte enne, kui meil on natukene stabiilsem jalgealune.

Meie pere laste vanusevahed

Minu süda tahab muidugi lõhkeda selle peale, sest ma olen oma unistustega elanud juba lapsest saati ja ma tean ning olen näinud peresid oi, kui palju, kus on suure vanusevahega lapsed ja nii kurb kui see ka poleks, üldiselt nad omavahel väga läbi ei saa. Ei saa nad läbi lapse eas ja ka täiskasvanuna pole neil seda ühist keelt ning ühiseid sõpru, tuttavaid jne. Mul on enda õdedega tegelikult vedanud, mul on neid tegelikult lausa kolm, meil on kõigil vanusevahe 2-3 aastat. Minu parim sõber on minu õde, Anet, kellega meil on 2.5 a vanusevahet. Nii palju, kui mina mäletan, oleme me parimad sõbrannad olnud aegade algusest saadik ehk siis sellest ajast saadik, kui tema sündis. Järgmise õega on mul vanusevahe juba 6 aastat ja ütlen ausalt, et meie ei ole kunagi läbi saanud. Mitte selles mõttes, et me ei salliks üksteist vaid lihtsalt…üks on 0 a, teine 6 aastane ja peagi kooli minemas. Kui mina lõpetasin keskkooli, oli tal veel 3 aastat põhikooli käia, ma olin ammu juba kodust välja kolinud ja täiskasvanu elu elama hakanud, kui tema alles päris laps oli. Meil pole olnud ühiseid mängukaaslaseid, huvisid, hobisid, sõpru jne. Muidugi ma armastan teda kogu südamest ja nüüd, kui mina olen 27 peaaegu ja tema peaaegu 21 siis me läbime natukene rohkem, kui aastaid tagasi kuid siiski kahjuks üsna minimaalselt. Samas Anetil ja Janel on 3 aastat vausevahet ja ka nemad saavad väga hästi omavahel läbi seega WIN! Mul on ka kolmasõeraasuke ja tema lõpetab sel aastal pühikooli ehk meie vanusevahe on lausa 10-11 aastat ja võite isegi ette kujutada, et me ei ole parimad sõbrannad. Nii kahjuks on!

Lähestikku sünnitamise plussid

On perekondasid, kus lastel ongi pikk vanusevahe ja see sobib lapsevanematele väga hästi ja  on ka neid peresid, kus suure vanusevahega lapsed saavad ka väga hästi läbi ja on hingesugulased. Mina lihtsalt ei ole veel kohanud selliseid peresid. Seega on minu plaan olnud alati saada lapsed väikese vanusevahega nii, et neil oleks olemas sõber kogu eluks, mängukaaslane ja eakaaslane. Lähestikku sünnitamise juures on veelgi plusse, näiteks ütlevad ämmaemandad, et teine ning kolmas sünnitus võivad olla suure tõenäosusega palju kergemad, kui esimene, sest keha mäletab lühikese vahemikuga sünnitades veel protsesse ja aitab kaasa. Ei pruugi aga võib. Lühikese vahega sünnitades saad sa beebiteo ühe raksuga ära teha ning siis minna tagasi tööle ilma, et peaks paari aasta pärast jälle koju jääma. See minu meelest vähemalt vähendab koju jääva naise karjäärivõimalusi. Sa olen paar aastat tublit tööd teinud ja sul on võimalus edutamiseks kuid sa jääb hoopis lapsega koju ning naastes on suure tõenäosusega juba keegi teine sinu mahlase koha saanud ja sa alustad uuesti algusest. Suur pluss on ka see, et esimesest lapsest on alleskõik asjad, mida võib vaja minna teise lapsega seega raha kokkuhoid on korralik. Pisike uustulnuk saab kasutada kõike, mis on suurele vennale või õele väikseks jäänud.

Lähestikku sünnitamise miinused

On ka miinuseid lähestikku sünnitamise puhul. Kuidas kellelegi aga olen lugenud blogisid ning kuulnud jutte, kuidas kahte väikese vanusevahega last kasvatada on ikka väga raske. Esiteks on esimene laps alles õige laps, kui teine sünnib ja ei pruugi veel aru saada kõigest, mis toimub. Tavaliselt ju sünnivad teised beebid perre, kui esimene on c.a 2-3 aastane ja neil on oma arengus käsil parajasti suur hüpe ning nad soovivad ja vajavad palju vanemate, eriti ema tähelepanu ja lähedust. Samal ajal on ema aga mõnda aega vähemalt rohkem seotud beebiga (öised ülevalolemised, imetamine jms). Mitme järjestikkuse lapsega on ka töölt eemal olemise aeg pikem, kolme lapse puhul võib see aeg küündida lausa 8-9 aastani. Ma kujutan ette, et ma vast ei oskakski enam peale nii pikka aega tööd teha enam. 🙂 Ehk manduks ära ka, 8 aastat järjest vaheldumisi paks olla, sünnitada, imetada ja kakaseid mähkmeid puhastada. Mulle meeldiks, kui vahepeal oleks kodus lapsega isa. Miks peaks üks lapsevanem lastekasvatamisel enamus töö ära tegema ning ka enamus rõõmu saama sellest ning teine olema ära pikki tööpäevi ning jääma sellest ilma?

Pikema vanusevahega laste plussid ja miinused

Pika vanusevahega laste saamise puhul on ka kindlasti omad plussid…vanem laps saab ema vastsündinuga aidata ning toeks ja abiks olla ning saab aru rohkem maailma asjadest jne. Vanem laps on ilmselt juba iseseisev ja suudab ise end riietada, omale süüa teha ehk käib isegi koolis. Kindlasti on siin veel midagi,mida loetleda saaks aga kuna ma olen sellele võimalusele koguaeg nii vastu olnud siis ma ei hakka pigistama endast neid punkte praegu. Miinusteks on kindlasti see, et keha on vahepeal suutnud ära unustada, mis see sünnitus on ja see protsess võib olla pikk ja valulik, nagu esimene sünnitus aga jällegi ei pruugi. Oskan praegu veel välja tuua, et, kui 1 laps on juba vanem ja iseseisev siis uuega tuleb kogu krempel uuesti algusest peale läbi teha…magamata ööd, imetamine, lasteaeg jne. Mina ilmselt tahaksin kõik noorena ära teha ja siis 50 aastaselt hakata jälle oma elu elama, mitte käima koolis lapsevanemate koosolekutel. Aga jällegi, igalühel oma.

.    .    .

Mõistus saab aru, kuid süda on kurb

Nüüd, kui kuulen, et keegi jälle kuskil rase on ja sünnitama hakkab siis tahaks ma valust lausa nutta. Mina ju tahtsin ka Annabelile pisikest õde või venda, kellele Annabel saaks suur kaitseingel olla ja parim sõber, eakaaslane. Ma olin valmis järjestiku rase olema ja sünnitama ning lootsin tõsiselt selle peale, et teine sünnitus, peale lühikest ajavahe, ei kesta 20 tundi ning õige pea saab Annabel endale ka mängukaaslase. Ma oleks ehk saanud edasi õppida ja laste kasvatamise kõrvalt veel haridust omandada ning siis hakata ühel hetkel oma karjääri tegema. Mu mõistus saab aru kõigest, et lapsi ei saa siia ilma ainult sünnitada ja siis edasi vaadata, mis saab ja kuidas saab aga mu süda on kurb. Kas ma kõlan isekana ja vastikuna või on seearusaadav, et inimene on loonud omad illusioonid, oma seebimulli ja nüüd on see purunenud ja tuleb sellest üle olla ning leppida sellega, et uus beebi tuleb, kuid lihtsalt ta peab veel natukene ootama.

Üks hea näide sellest, kuidas eluke, see ei ole muinasjutt! 

20180320_101256946_iOS

20180320_102110936_iOS
Foto: Meelis@Marimell

 

2 thoughts on “Kui kõik ei lähe nii nagu oled unistanud

  1. Mina arvan, et ei ole see asi üldse nii hull. Siis võid ju järgmised 2 nt saada väikese vahega,kuigi jah, saan aru et see ei lahenda Sinu jaoks olukorda,kus esimene laps siis üksi kasvab ja nö järgmiste bondist välja jääb. Minu laps on praegu 1a8k ja ise olen 23, plaanin järgmise saada siis kui magister käes ja ehk veidigi erialast tööd juba jõudnud teha, ehk siis vb umbes 27 aastaselt. See tähendab, et siis on esimene laps umbes kuuene või kooli minemas. Mina arvan just, et esimene laps on siis mõnus asjalik (praegu on ta nii emmekas, et arvan et ta kohe üldse ei tahaks mind beebiga jagada) ja samas saan siis ka tema tähtsal kooliminekuajal olla alguses kodune ja lühikeste koolipäevade lõpus tema jaoks kodus olemas. Ja kolmas laps tuleks siis lühikese vahega, et umbes 30ndaks eluaastaks oleks lapsed sünnitatud. Jep,ma olen korralik planeerija, eks paistab mis elu tegelt toob 😀 Aa ja PS, minu vend on minust 18 ja õde 21 aastat vanem. Vennaga saame hästi läbi ja õde on alati olnud tõelise sõbranna eest!

    Liked by 1 person

    1. Sul on tõesti väga hea plaan. Mina saan sel aastal 27 juba. Minu unistustes ma saaksin ka titeteoga ühele poole 30 a saades. Ka see plaan minu puhul peab muutuma nüüd ja suure tõenäosusega jääb üks või mõlemad lapsed peale 30 a..oeh. Raske on leppida lihtsalt sellega, kui asjad ei lähe nii nagu soovinud oled 🙂
      Suur pluss muidugi see, et Annabel on järgmise beebi saades rohkem mulle toeks ja abiks ja saab aru, et perre tuleb pisike beebi. 😊

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s