blogimine · diskreetne · naised

Punarüütlid, päkapikud aka “päevad”

Paljude jaoks delikaatne teema, naiste jaoks igakuine teema, meeste jaoks lihtsalt kõneainet tekitav teema (vist). Kui see teema ei ole sinu jaoks siis võid kohe ristist kinni panna postituse ja edasi scrollida facebooki.

Mingi paar nädalat tagasi hakkas üks jõledam kemplemine pihta. Esiteks tujumuutus, ühel hetkel võisin vabalt hakata pillima mingi sitika pärast, kes oma lõpu leidis auto esiklaasil ja samas teisel hetkel oli mul täielik “kill them all” mode peal ja see ei käinud ainult sitikate kohta. Haha! Tuju oli lihtsalt nii nullis ja ühtegi reaalselt eksisteerivat loogilist põhjust polnud, lihtsalt tuju null ja kõik. Isud aga olid head…sööks kõike, mille säilivusaeg võiks vabalt olla 10 aastat ehk siis suhkur, suhkur, suhkur, burx, suhkur.

Näonahk…oeh. Täielik “Monster” mode. Suht üle päeva lihtsalt oli nägu täis jälle aatomipomme ja üldse valulik oli kõik ja juba hommikul üles tõustes ja peeglissse vahtides, kadus igasugune tuju eksisteerida. Päeva jooksul võis vabalt 4-5x tulla tuju lihtsalt lahmida nutta aga ajalugu on juba näidanud, et, kui mina pillima hakkan siis tuleb Annabel ja hakkab mind omamoodi lohutama ehk siis ta hakkab ka nutma ja siis olen ma lihtsalt oma lapse ka nutma ajanud seeega tuleb tagasi hoida ennast.

Mingi paar päeva tagasi läksin ma üle kogu terve keha täiega paiste. Mitte nii, et ma olen ainuke,kes peeglist näeb, et õõh, küll ma olen ikka jube suur vaid teised (Kristjan) nägi ka, et ma olen 5 kuud rase aga samas nagu ei ole ka. Mul tuli tõsine magu ette ja kõik mu püksid istusid jalas nii kehvasti ja pigistasid mind igaltpoolt. Ma oleks tahtnud hea meelega kartulikotti selga tõmmata (pehmest linasest materjalist) ja rahus tiksuda omaette kuniks see õudne aeg läbi saab. Õudne aeg all mõtlen mina siis päkapike, punarüütleid, päevi…kuidas kellelegi. Mina kutsun neid päkapikkudeks.

Ühesõnaga paiste läksin ma juba enne, kui üldse midagi toimuma hakkas. Muidugi tulid päkapikud järgi ja oi, kuidas veel. Ma ärkasin ühel heal hommikul, keset imeilusat nädalavahetust ja mõtlesin, et tahaks vist ära haihtuda maamunalt. Ma olin sellistes valudes, et see pidi mult pildi eest kiskuma. Ma olin megasuur, megavaludes ja nospa ei aidanud absoluutselt. Mul lõi valu selga, terve kõht oli krampis, süda läks nii pahaks, et palusin K-l auto sõidu ajal seisma jääda, et värsket õhku hingata. Miks me üldse autoga sõitma läksime, oli sellepärast, et me läksime minu tungival soovil mulle kõige tavalisemaid halle dresse ostma ja mugavamat pesu.

Nagu, for the love of god, miks?! Miks naistele sellised piinad? Täna ärkasin ja korraks tundsin, et ooh, ma polegipaistes enam, tegin kähku pildi ja saatsin K-le, et näe, su naine on tagasi aga päeva peale läksin ma jälle megalt paiste seega blaah. Ikka dressikate päev, kuigi õues on nii ilus ilm täna. Mul aga selline tunne, nagu ma oleks A) alguserase (iiveldus, süda paha) B) lõpurase (selg valutab, suur kõht ees) C) sünnitan ja mul on D) päevad (valulikud krambid, veritsus). Kõik asjad korraga ja kestab 3 nädalat jutti ehk siis 1 nädal, max 2 on sellist perioodi, kus on princess mode ja keegi kodus ei pea kartma kurja koletist. Nagu, misasja! Olgu, sel korral tulid need päkapikud küll kordades hullemini, kui nad tavaliselt tulevad aga siiski. Iga kuu on vähemalt 2 nädalat, kes keegi ei tohiks seda si**a nurgas torkida…ehk siis mind. 😀

Millised päevatajad teie olete? Kiirelt ja valutult või koos kõikide ülaltoodud sümpomitega?

6 thoughts on “Punarüütlid, päkapikud aka “päevad”

  1. Ma olen ka samas paadis ainult et sel korral olen väga stressis, sest vaevlen pidevate kõhuvalude käes kuid mida pole- päevi. Millalgi rääkisin mehega, et nii halb on olla, süda läigib kõhr on valus, okei ma olen ka meeletu elumuutuse läbi teinud pluss ma stressan ja mees küsib aga millal sul viimati siis päevad olid? Ma vajun mõtlema kuupäevadele ja issand…15.aprill said mul päevad läbi, siiani pole olnud. 😳 Mees muudkui korrutab osta test ja osta test. Ma siis ostsingi täna. Homme varahommikul saan teada kas olen nii stressis või mehe kahtlused õiged. Kahjuks hetkel ei ole sellised plaanid mitte kuidagi meie hetkelise eluseisuga mõeldavad, kuna mees on välismaal ja ise elan hetkel ema juures.

    Meeldib

    1. Oi-oi, anna teada, millise vastuse osaliseks said? Ma küll ei tea sinu eellugu, kuid stress on väga tõsine asi ja sellega peab kindlasti tegelema. Kui sellest juba lahti saad siis näed kogu elu ilusamates toonides ning taastub ka sinu keha, k.a päevad. Kõike head!

      Meeldib

  2. Ma olen sinuga täpselt samas paadis. Reaalselt iga kuu on 1,5 nädalat aega, kus normaalne on olla. Aga mina sain valudele seekord abi ühe toreda naise Külvi Noore käest, kes andis mulle Do’Terra salveiõli. Tilgutasin seda enne päevade algust ja päevade ajal kõhule ja reaalselt võttis valu ära. Muidu ei aita minul ka ei ussi- ega püssirohi nende meeletute valude vastu.

    Meeldib

  3. Issand! Mul on samamoodi. PMS on peale sünnitust täiesti õudseks läinud. Paar nädalat kuus kohe kindlasti pekkis. Ja paar päeva enne kui lõpuks päriselt päevad hakkavad kaob igasugune lootus ilusasse ellu täiesti ära. Keha nagu karistaks täiega selle eest, et “mis sa ei olegi rase juba või!? Siis PIINLE!” Esimesed kaks aastat peale sünnitust lihtsalt arvasingi pea iga kuu, et “oh shit, rase vist”. Tõesti täpselt raseduse sümptomid ja samasugused valud ja paistetus ja hormoonide kõikumised. Hea teada, et pole ainuke! 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s