aktuaalne · Annabel · argielu · blogimine · imikute ja väikelaste turvalisus

Imikute ja väikelaste turvalisus / “Ma kardan meeletult…”

Et minu lapsega juhtub midagi.

Mitte, et ta kukub ja saab muhu pähe või koperdab ja kukub põlve marraskile. Neid asju ikka juhtub ja ka siis olen ma ilmselt ise rohkem emotsionaalsem, kui laps. Seesmiselt muidugi, lapse ees nutma hakata muhu pärast poleks eriti…eeskujulik? Laps vaid ehmataks veel rohkem. Emad peavad alati ja igas olukorras olema tugevad, kui kaljud, rahulikud ja säilitama kainet mõistust. Pärast lapse lõuna-või ööunne panekut võib töinata 🙂

Tegelikult kardan ma hullemaid asju…lämbumist, uppumist, kõrgelt kukkumist, lahtiseid murde, auto alla jäämist. Ma ei karda seda vaid siis, kui ma uudistest jälle näen, kuidas kellegi laps on tuulest viiduna basseini kukkunud ja laps seal sees uppunud või kõrgelt aknast alla kukkunud ja elu kaotanud või soojade ilmadega autosse jäetud ja viimane on lihtsalt õhupuudusesse ja kuumusesse surnud. Ma tõsimeeli KARDAN iga jumala päev alates Annabeli sündimisest kõiki neid ülaltoodud hirmsaid asju. Mõnikord ma mõtlen, et ma oma ülemõtlemisega toon oma lapsele häda kaela…kas see on võimalik?

Kui Annabel oli 2 kuune, sõidutasime ta ema juurest koju. Ta istus taga oma Maxi-Cosy turvahällis, seljaga meie poole, kui ühel hetkel kostus mingi imelik hääl…köhatus, aevastus, oksendamine..kõik korraga. Käega kompisin teda seal taga ja laps ei reageerinud. Muidugi võimalik, et teine magab aga ma läksin endast välja ja palusin kiirelt Kristjanil auto seisma jätta ning kontrollida. Laps istus toolis, valget vahtu oli suu ja kombe töis, silmad lahti ja EI pilgutanud neid. Ma kahmasin lapse hällist välja ja raputasin teda ja ta ei hakanud nutma…2 kuune imik. Andsin Kristjani kätte lapse, et too ta keeraks pea alastpidi ja raputaks (NB: Asi käis kõik muidugi väga kiiresti ja karjudes, ehmatusest hullumas) Mina võtsin telefoni kätte ja valisin kiirabi numbrit, kui äkitselt kostus lapse nutt. Tagurpidi raputades last, hakkas ta reageerima. Ma polnud varem veel lapse nutu üle nii õnnelik olnud. Ma ei tea siiani, mis juhtus, et Annabel ei reageerinud, kuid ma olen…huuh…pisarad tahavad juba tulla seda minu jaoks õudsat hetke meenutades. Igal juhul on mul hea meel, et me Kristjaniga oleme pigem murelikud vanemad ja kontrollime ning viime lapse EMO-sse, arstile kohe, kui miskit tundub imelik. Tol korral me küll kiirabi ei kutsunud kuid me läksime Annabeliga siiski ise EMO-sse ja lasime lapse üle vaadata. Meie rahuks oli lapsel kõik korras ja arst ei osanud öelda, millest see hetkeline mittereageerimine võis tulla…kas ta oli oksendanud ja see vajus talle kurku või ta magas..silmad lahti…ei saagi teada.

Sellest päevast, õhtust alates kontrollin ma Annabeli, kui ta magama läheb, pea igal õhtul. Ma panin endale tükk aega äratuskellasid (peale öiseid imetamisi) ning käisin vaatamas, kas laps hingab…imelik, ma tean. Ma panin oma näpu talle nina alla ja ootasin sooja hingeõhku. Tegin seda ka autoga sõites. Tegelikult ma kontrollin teda siiamaani, ta on 18 kuu vanune. Kõik tegevused, mis seonduvad veega, mul vererõhk tõuseb…jah, isegi vanniskäik on minu jaoks hirmutav ja mittemingil juhul ei jäta ma last üksinda vanni, olgu seal 1 cm vett põhjas või pool vanni täis vett. Ta on ujulas ja kodus vannis minu juuresolekul kukkunud küll ja veel ning oksendanud vett, öökinud jne. Kui mind poleks juures olnud neil momentidel siis võib-olla mul ei olekski praegu last, kellest kirjutada. Ränk aga tõsi ta on.

Teine olukord leidis aset vaid paar kuud tagasi, kui ma Annabeliga kahekesi kodus olin. Läksin wc-sse ja laps jäi minust elutuppa mängima. Seda arvasin muidugi mina, tegelikult aa upitas ta käed kirjutuslauale, kuhu ma olin unustanud oma õmblustarvete koti, kus olid erinevate mõõtmetega nööbid. Üks neist leidis oma tee Annabeli hingetorru. Mina tulin wc-st ja ma ei teadnud, mis just oli juhtunud. Annabel aga käitus imelikult ja näitas suu peale, ta ei saanud enam hingata. Olukord muutus sekunditega kriitiliseks, sest Annabel läks näost valgeks ja tõsiselt ei saanud enam hingata ja ühtki häält tema suust enam ei tulnud. Ma kontrollisin suud ja ei leidnud midagi, selge, ta oli midagi alla jõudnud neelata. Keerasin lapse tagurpidi ja ühe käega raputasin nii kõvasti, kui suutsin ja teisega valisin JÄLLE kiirabinumbrit. Ühe korraga laps oksendas ja hingas suure sõõmu õhku ning öökis. Me kallistasime ja nutsime koos, tegime koheselt videokõne isale ja nutsime koos temaga ka. Põrandat koristades leidsin okse seest suure nööbi, mille alla neelates ma ilmselt lämbuksin ka ise ära. Ma ei suuda siiamaani uskuda, kuidas ta selle alla suutis neelata. Järgmised 8 tundi oma päevast veetsin ma kodu ümber korraldades. Ma vaatasin kogu elamise VÄGA kriitilise pilguga läbi ja tegin kõik kapid, sahtlid tühjaks, mis olid Annabelile vähegi käeulatuses. Lapsevanemana on raske peita kõike, mis võiks ohtlik olla, sest ma ei tule selliste asjade pealegi, mille peale tuleb minu 1.5 aastane.

Näiteks juhtus mõned kuud tagasi selline asi, et Annabel sai minu kirjutuslaua pealt kätte minu läpaka ja hakkas selle peal hüppama. Läpakas oli laua keskel, mitte ääres ja tegu on vanakooli läpakaga, mitte nende tänapäevaste pesukaitsmetega sarnases kaalusuhtes olevate läpakatega. Ma ei olnud isegi teises toas mitte vaid tegin köögis süüa ja korraga käis mingi kerge kolksatus ja seal ta oli, õnnelik laps, kes hüppas minu vana ent armsa läpaka peal ja muidugi viimane ei jäänud terveks, hoopis ekraanivahetust oli vaja…mis on siiamaani tegemata.

Kuni tänase päevani ei ole ma kartnud rõdusid, aknaid…sest meie rõdu uks käis Eestis lukku ja kuna me rõdu igapäevaselt ei kasutanud siis polnud ka hirmu. Aknad olid nii kõrgel, et laps poleks ulatanud ise nendeni, tooliga vast oleks ulatanud aga kuna aken käis üsna raskelt lahti siis ta ilmselt(kunagi ei saa kindel olla) poleks suutnud akent iseseisvalt avada. Eestis kartsin ma meie köögis olevat klaaslauda, mille kaistmed laps koguaeg eemaldas ja kiire hooga joostes nende vastu pea lüües, oleks kahju olnud kindlasti, oii, missugune. Õnneks ta kordagi vastu laua nurki end lõhki ei jooksnud, me valvsalt hoidsime oma silma tal peal ja õpetasime ning korrutasime talle sama juttu sadu kordi…AIAI saab ja ettevaatlik peab olema ning EI tohi joosta.

Siin, Hispaanias aga on meil terveks 3 liugust, mis viivad rõdule. Kõik uksed on ilma linkideta ja EI käi lukku. Annabel oskab iseseisvalt neid uksi ilma probleemideta avada. Rõdul on kivist nö. äär/sein , mis on peajagu Annabelist lühem. Ta sinna otse niisama justkui ronida ei saakski, kuid siin on AGA…rõdu seintes on nelinurksed augud sees, kuhu laps saab jalga toetada ning selle abil rõdu äärele ronida. Elame teisel korrusel ja rõdult alla vaadates vaatab meile vastu kõrgem äärekivi sarnane moodustis, mis on puhtalt erimõõtu kividest valmistatud. Äärekivile lisaks on all vaid asfalt-tee. Minu jaoks on see ahastuse koht…Annabeli tuleb iga sekund päevast valvama, sest, kui ta kasvõi minutiks omapäi sinna rõdule läheb, võivad tagajärjed olla elumuutvad ning elu lausa lõpetavad. Kui 1.5 aastane laps ikka pea ees või vahet polegi tegelikult kuidas, teiselt korruseks kivihunniku otsa kukub siis tagajärjed on meile kõigile teada. Siit ei saa elusana lihtsalt välja tulla. Isegi diivani seljatoe kõrguselt alla kukkudes võivad tagajärjed kurvad olla.

Imikud, väikelapsed ei anna endale aru ohtudest…isegi 3, 4 aastane ei saa veel päris täpselt aru, mis ohud teda ümbritsevad. Lastearstid, pedagoogid räägivad, et laps hakkab 100% aru saama ohtudest alles 5 aastaselt. 0-3 aastaste puhul võivad õnnetused olla eriti õnnetud, kuna nende keha, luud, organism on alles pisike, õrn, vastuvõtlik kõige suhtes, hingetoru väike, luud haprad jne. Ma võin oma lapsele korrutada kasvõi miljon korda tegelikult aga fakt on see, et lõpuni ta ikka aru ei saa, miks ei tohi seda või teist teha. Panen teise siia ühe väga hea ülevaatega info laste turvalisuse kohta. Ma palun, lugege see läbi ja vajaduse korral tehke oma kodudes korrektuurid, tõstke kemikaalid ümber, paigutage diivan akna juurest eemale, muretsege akna-,kapilukud vms.

Imikute ja väikelaste vigastuste vältimine: SIIN

20171024_093604636_iOSAune Põlismäe-67IMG_3044

2 thoughts on “Imikute ja väikelaste turvalisus / “Ma kardan meeletult…”

  1. Minul on täpselt samad hirmud. Ja teine suur hirm on, et minuga juhtub midagi. Mis saab siis lapsest. Õudne. Paratamatult kujutan asju ette ka veel ja siis mõtlen, et nii tohiks aga ei saa, mu aju mõtleb minu eest edasi. Mul 2 juhtumit olnud kus ma olen nii ära ehmatanud. Esimene kord oli lihtsalt kus ta magas. Läksin jalutama temaga, ta vist oli mingi ühe/ kahe kuune. Väljas oli talv. Läksin poodi ja nagu ikka kontrollid koguaeg kas hingab. Ma ei tundnud sooja õhku nina alt mis mind ära ehmatas, sest tavaliselt ma ju tunnen. Mitu korda seal katsusin, põsed ju tänu talvele külmad ka, panin uuest sõrme nina alla. Ikka ei midagi, tahtsin juba karjuda aga mõtlesin ikka kontrollida ennem. Proovisin uuesti, silitasin põske, et regaeeriks aga ei midagi, jumala tuim oli. kahmasin juba vankrilt katte maha ja tõstsin natuke üles poole ja siis tal läksid huuled prunti. Issand kui hea tunne see oli, tema lihtsalt tudus sügavalt. Hea, et ma niisama seal paanikat tegema ei hakanud. Juu süda ikka teadis, et ta ikka niisama ei lõpeta seal hingamist ja ennem ikka kontrollida.
    Aga vot teine asi.
    Ta sai ilmselt mingi prahitüki maast kätte, pisikese. Ma ei näinud ka aga üks hetk ta tegi sellist häält nagu hakkaks lämbuma. Võtsin ta kähku sülle, siis ta hakkas oksendama ja tegi uuesti lämbumis häält. Ma olin juba nii paanikas, et ainuke asi mida ma oskasin teha oli kiirabisse helistada. Ma ei suutnud isegi nutta, see valu ja hirm mu sees oli niii õudne. Ma terve aeg kui helistasin ja rääkisin mõtlesin, et ma ei oskagi aidata teda kui ta lämbubki siin ära. Ma lihtsalt hoidsin ja rääkisin kiiarbiga, ma isegi ei suutnud oma aadressi normaalselt öelda. Õnneks oli tal kõik korras. Oksendas ilmselt välja. Aga see esimene ehmatus oli ikka väga suur. Ja nüüd ma nii kardan kui ta midagi suhu paneb ja suhu paneb ta kõikeeee. Koguaeg, paarkorda on ta isegi öökima hakanud kus ma jälle ära ehmatan. Ja kõige esimene reaktsioon on viha. Kus karjud ta peale, et miks ta ometi nii teeb või mida iagnes ja siis võtan ta sülle ja lihtsalt hakkan nutma. Ja siis lihtsalt nutadki, et õnneks ta lihtsalt öökis ja nutad ka sellepärast, et karjusid ta peale. Aga see viha lihtsalt tuleb ja ei saagi sellel hetkel kontrollida.
    Aga üldse kogu see hirm on nii hirmus. Ema olla on ikka nii raske, koguaeg muretsed. Aga õnneks on nii palju positiivset lastes, et ilma lasteta elu pole ka see õige. Tuleb õppida vähem muretsema.

    Meeldib

  2. Hetk enne su postituse lugemist rääkisime pikalt oma 5aastase pojaga, et miks peab koguaeg keegi vennat (2a) valvama, ning et ka väikesed inimesed võivad ju surma saada.
    Tundsin varasemast ajast tüdrukut, kelle lapsega nüüd õnnetus juhtus, ning kõige hullem ongi, et seda ei saa iial ette teada kui midagi juhtub, ning ei saa ju isegi silma pilgutada, rääkimata wc’s käimisest.
    Näide elust enesest- vaatasin seda mingit hüpnotisööri saadet vms telekast 😀 laps istus ilusti kõrval. Siis tuli koht kus paluti vaatajatel silmad kinni panna, ning kui olin 3sekundit silmi kinni hoidnud jäi pojale mingi toit kurku kinni. Õnneks istus ta täiesti kõrval mul, niiet tundsin suht kohe, aga samuti oli tükk tegemist et see välja saada…
    Varem oli mul kodus eraldi töötuba, (kui tlld tegin oli muidugi keegi lastega) ning kui kasvõi mingi mänguasi maha kukkus, hakkas süda taguma, sest käisid läbi peas kõik miljon stenaariumit, mis võis juhtuda. Rääkimata siis sellest, kui oli vaikne.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s