aktuaalne · blogimine · elu

Meie pere kriis/(id)

Trouble in paradise!

Oleme siin paar nädalat augus olnud Kristjaniga, eriti mina…ei Kristjan ka. Mõlemad kordamööda. Ühesõnaga, algul siia tulles oli kõik nii ilus ja päikseline, ilmad nii ilusad, tutvusime siin ühe eesti perega ja saime nendega kokku, grillisime. Elu kui muinasjutus aga siis…siis hakkasid mul peavalud, Kristjan jäi korralikult külmetus-,gripp-,viirushaigusesse ja riburadapidi jäime me kõik siin haigeks. Täiega masekas on ikka +27 soojakraadidega haige olla. Nüüd, ptui-ptui-ptui, oleme enam vähem terved.

Oleme siin mõlgutanud mõtteid, mida teha, mis edasi saab, kuidas meile kõige parem ja perele kõige soodsam ning hingele kõige sõbralikum on …elada siin Hispaanias. Ma meie rahakotti teiega koos hüppama ei hakka aga infoks lihtsalt ütlen, et me oleme tavaline, keskmine Eesti pere, kellel on omad kohustused ja kui keegi arvas, et me siia rikastumise eesmärgil tulime siis…no te eksisite. Me ei ole sugugi mitte püstirikkad ja ülemäära alles meil siin kindlasti midagi ei jää, pigem ikka elame peost suhu.

Meil olid siin millalgi suured plaanid saada lapsed järjest ja elada nendega õndsat elu. Tegelikult ei ole see nii kerge, rahalises mõttes ei ole ja ausalt öeldes, on mul juba vaimselt raske selle ühe lapsega. Rasedus oli juba omajagu pingeline ning peale lapse sündi oli tarvis käia koolis, õppida, käia praktikal, last kasvatada ja selle kõige juures säilitada kaine mõistus ja jääda inimeseks. See osa on nüüd peaaegu läbi saanud, nüüd on uus etapp meie eludes. Me kolisime kodumaalt 1.5 aastase lapsega Hispaaniasse, armasse väikesesse ning turvalisse ning väga eraldatud linna nimega La Alcaidesa. Esimene bussipeatus on mööda mägiseid teid ning mööda maanteed 5 km kaugusel. Siin linnas ei ole supermarketit, poode, lasteaeda, kooli rääkimata kinost vms. Kristjan töötab Gibraltaril, kuhu ta liigub igal hommikul keskmiselt tund aega ning koju tuleb samuti tunnike ning jõuab tavaliselt 18.30-20.30 ajavahemikus, oleneb, kas tööle on vaja pikemaks jääda, kas on vaja poest läbi käia, on ummikud jne.

Kuhu ma nüüd jõuda tahan, on see, et me oleme E-R Annabeliga kahekesti siin ilusas, looduskaunis linnas (rohkem nagu küla) kinni, me ei saa siit ise kuskile liikuma, me ei saa poes käia toitu toomas, tulevikus ei saa mina last viia ega tuua lasteaiast, me ei saa ise teise linna sõita, sest bussipeatus on liiga kaugel. Me elame linnas, kus peaks juttude järgi elama palju turiste, kes kõnelevad ka inglise keeles, kuid reaalsuses olen ma tutvunud ühe Eesti perega, kes kolivad sügisel töö vahetamise tõttu Marbellasse ja ühe Ukraina perega laste mänguväljakul. Teised kõik on ikka paduhispaanlased või päriselt turistid, kes lahkuvad nädala-paari jooksul. Seega sotsiaalelu on väga minimaalne siin, minu kui ekstraverdi, aktiivse ning sotsiaalse inimese kohta suts nagu liiga minimaalne.

Rääkisime siin, et minu kodus istumine Annabeliga päevad läbi, nädalast nädalasse, ilma igasuguse võimaluseta ise ringi liikuda ja toimetada, ei ole minu (see tähendab meie) jaoks jätkusuutlik. Ma lihtsalt mandun nii ära ja hakkan jonnima siin, ma ei saa suhelda, poodi, välja, tuulutada ennast…Ma ootan pingsalt nädalavahetust, et saaks suhelda ja ringi käia, samas Kristjan on väsinud ja tahab puhata. Rääkimata faktist, et “oma aega” ei ole meil siin üldse, sest puudub meie tugivõrgustik…vanaemad ja vanaisad, kallid tädid ja onud, kes pisikest hea meelega vaataksid, et lapsevanemad saaksid romantilise õhtusöögi või kinoõhtu. Minul puuduvad load, seega ma ei saaks isegi teise auto soetamisel (rentimisel) kuskile sõita.

Tuli siis mõte Annabel hoidu panna, erahoidu, sest riiklikud hoiud on lahti vaid üldjuhul kella 15-ni päeval või maximum kella 17-ni aga Kristjan lõpetab töö kell 17.30, vahel ka hiljem ja mina ei saa Annabelile kuidagi järgi minna…ei kodust ega Gibaltaril tööl käies. Nii erahoiud siis, kolmapäeval muuseas läheme ühe hoiuga tutvuma. Sain ka täna meili peale nende hinnakirja, milles seisis, et osalise ajaga hoid (2 päeva ndl. ) on 485€ ja täiskohaga (5p ndl.) on 580€. Uurisin ka teiste hoidude hindu ja need kõik varieeruvad + – paarkümne euroga, kuid üldjuhul on hinnad samad. Ehk siis Annabeli erahoid hakkaks olema ligikaudu 600€ kuus, mis on meie jaoks ikka täiesti ulmeline summa. Sellisel juhul ma lausa PEAN minema tööle. Mina mõtlesin, et kuiAnnabel 2* nädalas käiks hoius siis mina saaksin natuke hingata ja tegeleda enda hingeasjadega, blogimisega, õpingutega, loeksin raamatuid, istuksin vannis küünlavalgusel keset päeva, käiksin ujumas, teeksin trenni, koristaksin segamatult, vaaritaksin süüa aga 480€ maksta ühe inimese kuu palgast lisaks muudele kulutustele puhtalt selle eest, et mina oma pead siin ei kaotaks, on ilmselgelt liiga palju.

Teine variant, tuleb leida Gibraltaril piisavalt tasuv töö, et Annabel saaks käia üüberkallis erahoius ja mina saaksin kodus vedelemise asemel sukelduda täiskohaga tööle, et ma ei peaks E-R olema lapsega üksinda vangistuses siin imelises paradiisis. Ma vahetan ühe ebamugava situatsiooni teise vastu, kus ma rügan 8-10h päevas tööd ning olen õhtul ning nv-l nii väsinud, et ma IKKA ei jaksa ega suuda enda asjadega tegeleda. Aga ma sotsialiseerun, saan vaheldust, mu aju töötab ja ma ei mandu ära. Lisaks ma teenin palka, mis tõstaks kindlasti meie elukvaliteeti. Siis ma kindlasti jonniksin, kuna ma ei saa piisavalt Annabeliga olla ja tegeleda.

Kolmas mõte…kolida siit lihtsalt ära. Mitte Eesti vaid Gibraltari külje alla, kus asub linn nimega La Linea. See linn on meie praegusele paradiisile totaalne vastand. See on ikka korralik linn, mis oma väljanägemiselt meenutab 25 aasta tagust Lasnamäed, kuid kesklinn(vanalinn) on ilus. Seal on palju välismaalasi, poed, supermarketid, haigla, lasteaiad, koolid, bussiliiklus, Gibraltar on kiviviske kaugusel eht Kristjan ei peakski autoga tööl käima ja jõuaks koju tunduvalt varem. Annabel saaks minna ka riiklikku lasteaeda, mis maksab kuus u. 300€ ja mina saaksin teha kõik toimetamised Annabeliga ise, liikudes jala või bussidega. Ma saaksin ka ise käia Gibraltaril tööl ning ise minna Annabelile lasteaeda järgi. Hiljaaegu toimus seal narkokartelli pealiku taga ajamine ning haigla parklas toimus tulirelvade vahendusel võitlus politsei ja narko…kurjategijate vahel. Lihtsalt üks “fun fact”

Täna käisin minu ainukese siinse Eesti sõbrannaga ja üleüldse ainukese sõbrannaga lastega jalutamas ja sain natukene rohkem meelerahu ning uusi mõtteid, mille peale tasub mõelda. Tiina pakkus välja, et ma võiksin tulla mingi laheda idee peale, millega ma kodus olles tegeleda saaks ning mis tooks väikestviisi ka raha sisse. A la nagu Sandrelle teeb kodus kehahooldustooteid, Lilli heegeldab/koob laste riideid, keegi kolmas valmistab lastele riideid, neljandad küpsetavad koogikesi jne. Isegi, kui ma nüüd sellele lahedale mõttele tulen, peaks see tulevikus sisse tooma vähemalt nii palju, et laps saaks erahoius käia ja mina saaksin kodus tegeleda oma hobidega/tööga.  Tulevikus millalgi peaksin ma siiski tasuva töö leidma ja ideaalis ka erialapõhise ehk personaliosakonnas.

Ohh gaad! Miks see elu nii raske peab olema?

Mis teie kogu sellest asjast arvate?

2 thoughts on “Meie pere kriis/(id)

  1. Vähemalt on pildid ilusad! 😀

    Üks variant muidu oleks vist ka mingi Au Pair võtta? Eestist näiteks. Kui teil on elukohas lisa magamistuba muidugi.. Või vaadata kui palju lapsehoidjad raha küsivad seal. Mine tea, võib-olla 3 tundi päevas lapsehoidjaga oleks ka juba suur asi. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s