aktuaalne · areng · blogimine · laps

Kui laps hakkab vaikselt ja märkamatult 2a saama ja muud jutud.

Esiteks olen ma oma Onedrive peale MEGAvihane, sest ta ei sünkroniseeri mu telefoniga ja pooled pildid jäävad arvutisse saamata ja kuna ma postitusi teen arvutis siis ma pean piltide lisamiseks telefonis WordPress api kaudu jampsima hakkama. Jube ebamugav ja tülikas tegevus! Ma mõni aeg tagasi kiitsin seda Onedrive taevani, ma isegi maksan 0.99 eurosenti kuus, et mul maht täis ei saaks ja mis ma vastutasuks saan? Pooled pildid ainult ja need on ka pm. need luhtaläinud pildid. Kes kasutab ja millist pilveteenust, mis töötab laitmatult ja sünkroniseerib kõik nutiseadmed ilusti?

Teine häda on sellega, et mu telefon JÄLLE ei ole nõus arvutisse laadima pilte. Mingi 600 + pilti on juba ja kuskil 400+ pildi juures ütleb, et enam kontakti arvutiga pole, kas ma jätkan või lõpetan….lõpetamise puhul on arvutis 0 pilti ja jätkates olukord tardub lihtsalt igavaseks. Ei aita arvuti restart, telefoni restart, kaabli vahetus. Mina ja elekroonika, nutiseadmed sobivad samahästi kokku, kui leib ja rosinad ühes supis.

Ootus

Tahtsin tegelikult oma Annabeltšikust rääkida, ta on kohe kohe 20 kuune ja lähenev vaikselt 24-le kuune ehk saab 2 aastaseks. Paljud lapsevanemad kardavad seda vanust ning kõike sellega kaasnevat…mingil määral mina ka. Ma kardan, et ma lähen hulluks ja mul ei ole kuskile põgeneda ja Seevald on liiga kaugel. Ha-ha! Ma mäletan hästi, kuidas lapse sünnist saati on oodatud nö. paremat aega. Algul lapse söötmised ja gaasivalud öösel, mis hoidsid üleval, siis keeramine (ta ei osanud kõhult tagasi selili keerata ja see ajas ta nutma) , järgnes roomamine, kus ta kõike näppis ja käppis ja uuris, kõndimine, uued kõrgused-uued pättused jne. Koguaeg oli mingi lapsega kaasnev raskus/häda, mille möödumist sai oodatud ja mõeldud, et, kui see aeg mööda läheb siis hakkab kergem. Enam ma vist ei oota midagi, sest ma olen aru saanud, et midagi ei lähe kergemaks vaid pigem ikka teises suunas. Kui üks asi laheneb, tuleb asemele teine ja siis kolmas, neljas jne. #momlife

Märgid, et laps hakkab saama 2 aastaseks

Anna aastaseks saades ootasime kõndimist…hakkaski teine 5p enne aastaseks saamist kõndima, hakkasime sahtleid, kappe lukustama ja asju kõrgemale paigutama. Nüüd niivõrd ei ole probleeme enam kappide ja sahtlitega…muidugi ta igal võimalusel sorib nendes, kuid kui silm on peal siis nii tark ta on, et ta ema ja isa valva pilgu all pättuseid tegema ei hakka. Nüüd on lapsel teistsugused fookused…Mõned kuud tagasi ta veel mängis oma asjadega, sõi kõike, mis ette anti (enamjaolt), ei osanud tahta seda, mida söövad-joovad-teevad täiskasvanud. Täna ei ole ta nõus enam sööma-jooma midagi muud, kui seda, mida sööme ja joome ka meie. Ta matkib KÕIKE, mida me teeme, ta tahab olla nagu miniversioon täiskasvanust. Kõik see riietega mässamine talle hullult meeldib, ta peab  olema toidu valmistamise protsessi juures kohal, ja üldse peab saama osa kõigest, millega parasjagu vanemad tegelevad. Kui ta avastab, et ta on oma olulise tegevusega jäetud üksi, jookseb ta hüsteeriliselt järgi ja hakkab otsima, kuhu kadus tema “audience”.

Mõned kuud tagasi oli ta veel kärus nii mõnusalt ja talle piisas maailma uurimisest taamalt…täna ta tahab rohkem ISE kõndida, ISE katsuda, ISE liikuda jne. Toon näiteks ühe väikese ringi ümber meie elukoha…mina kõnniksin seda ringi umbes 10-15 min max. Annabeliga kõnnin ma seda sama ringi keskmiselt 1.5-2h, ilma naljata. Iga prügi, praht, puru, koera kaka, inimene, loom, auto, motikas, mis teele ette jääb-on vaja läbi uurida, katsuda, proovida maitsta (kui emme juhuslikult ei näe). Vaja on jutustada rohulibledega, kaevata lillepeenardest juurikaid välja, sirvida naabrite posti, lugeda reklaami, paitada loomi ja kõike muud sarnast. Aja peale üldiselt minna ei saaks..õnneks meil ei ole siin isegi seda võimalust, et peaks minema või, et saaks minna kuskile aja peale.

Eneseväljendus

Muidugi ei oska Annabel veel ladusalt rääkida ning ennast väljendada sõnades kuid ma olen enam kui veendunud, et isegi, kui ta seda oskaks siis ta IKKA kasutaks muid eneseväljendusviise. Näiteks…kui ta ei taha tuppa tulla, lõunaunne minna(neid asju on oioi, kui palju veel) siis ta hakkab dramaatiliselt röökima, viskab ennast keset teed maha ja lamab seal nagu mõned need loomad, kes ohu korral surnut mängivad. Kui sa talle järgi lähed ja ta maast üles sülle korjad siis hakkab ta meeleheitlikult jalgadega peksma, laseb ennast süldiks või vastupidi tikku, jonnib(ma ei tea, öeldakse, et alla 2 aastased ei oska veel jonnida) ju siis lihtsalt väljendab oma pahameelt nutuga, kus silmist ei valgu isegi mitte üht krokodilli pisarat. Vahel ta kontrollib silma nurgast, kas tema jõuline demonstratsioon kannab vilja või mitte ja kui ei kanna siis mõtleb ta sekundi pealt välja mõne muu geniaalse strateegia, kuidas ta ikkagi saaks seda, mida ta tahab.

Elu on lill täpselt nii kaua kuniks laps saab, mida tema tahab ja kuniks pilli mängitakse tema taktikepi järgi. Kui sa julged tema harmoonilist beebielu häirida….näiteks sellega, et pakud talle tervisliku, sooja toitu mitte ainult kuivatatud rosinaid süüa, võtad tema kätte kogemata sattunud telekapuldi ära, tuled peale 3 h väljas jalutamist koju, paned talle riided selga, pesed ta hambaid ja/või nägu, ei anna talle terariistu kätte, ei luba tal kakajunni suhu pista jne siis jumal olgu sinuga. 🙂

Areng on meeletu

Kui ma võrdlen praegu eelmise aasta suve tänavusega siis areng on lihtsalt meeletu. Lisaks sellele, et ta on pikem, suurem, juuksed on veel lohvakamad jne on ka vaimses arengus toimunud muudatused. Ta on palju teadlikum ja ka leidlikum, kuid samas ohtusid ta eriti ei tunneta. Ta võib endiselt hüpata diivanil ja kukkuda pea ees vastu põrandat, ta ei õpi sellest veast aga ta saab aru, et seda või teist ei tohi teha. Mis siis, et ta endiselt teeb neid asju, kui teda pingsalt ei jälgita aga kui sa peale satud siis ta mängib kohkunud ja imestunud tegelast ja näitab näpuga läbipaistvale “pätule”, kes pahandust tegi, sest tema ometigi ei teinud. Kui ma satun tema pahanduse peale ja teen valjemat häält siis ta vaatab mind suurte kurbade silmadega ja tuleb teeb mulle kähku suu peale ühe musi ja tahab kaissu saada. Oeh, nii raske on siis enda juurde kindlaks jääda ja õpetada last mitte kordama oma pahandust. Teine variant, kui mul ikka väga vali hääl on (näiteks, kui ta rõdule salaja läheb, mis on eluohtlik tema jaoks, siis ma väga valjult põhjendan, miks minna ei tohi ja sel viisil ka ehmatan teda, et ta lõpetaks oma tegevuse ehk rõdule üksipäini minemise) siis ta hakkab nutma ja tuleb mulle sülle ja ma proovin veel 5X seletada, et ilma emmeta ei tohi minna rõdule või teha ükskõik, mida muud, mida teha ei ole lubatud. Ja ega ta minu juuresolekul ei lähegi ja ei teegi….siis, kui ma olen seljaga tema poole, siis salaja aga minu valju väljaütlemise peale ta ehmatab ja lõpetab oma tegemise. Jepp, pole just kõige õigem teguviis ehk aga ma ei ole paremat välja mõelnud.  Kui ta on minust oletame meetri-kahe kaugusel jalakäiate teel ja hakkab autoteele kõndima siis ma samuti hõikan valju häälega STOPP ja ta tardub ning ei lähe edasi. Mingil määral see nagu toimub.

Annabel eristab kehaosi, mõned loomad on tal selged, saab aru, et issi on issi ja emme on emme, kammiga oskab kammida, kahvli ja noaga süüa (enamus toitu leiab oma tee ikka põrandale või pudipõlle taskusse), juua tassist oskab, öösiti ei ärka, riideid oskab selga panna aga tihtipeale lähevad need valetpidi või paneb 2 jalga ühte püksiauku, potti  hädasid ei tee, kuid tunnetab nr. 2 tulekud ja siis suunab mind kas potile või vanni või mähkut vahetama, näitab näpuga asjade pihta, mida tahab. Ta ei jutusta ülemäära, kuid oma keeles pajatab selliseid lugusid maha, et vahel ise ka ei usu (emmesse). Siis, uss, mjäu-mjäu, tiisu (kiisu), urrrr (draakon), titi(issi), ei saa, ei taha, KAKA (lemmiksõna)…hetkel ei meenu rohkem, kindlasti on veel aga mitte ülemäära palju neid sõnu. Teab ka, et vannitoas on hambapesu ja wc-s omad tegemised, süüakse laua taga, õue-sõna kuuldes tormab käru või kõhukoti juurde ja toib mulle jalanõud ja mütsi ning näitab näpuga SPF kreemi peale, teab, et šampooniga pestakse pead ja elutoas( diivanil ) ei sööda jms.

Lõpetuseks

Mis seal ikka, olgugi, et Annabel võib mu hinge täis teha päevas vähemalt 3 korda või vahel isegi rohkem kordi siis rõõm temast on kordades ja kordades suurem. Mõni nädal on selline kass peal emadusest ja tunne on selline, et EI, mina ei saa selle värgiga hakkama. Ma üritan ja proovin ja katsetan uusi lahendusi, nippe ja trikke kuid midagi ei aita ja tulevad peale ainult uued pättused jne. Teisel nädalal on jälle selline eufooria peal, et ma tõsimeeli tunnen ennast aasta emana. Laps on ka kuidagi rõõmsam, tubli, näitab arengumärke ja need paar üksikut pättust..ma vaatan neist mööda ja elu läheb edasi. Eks see emadus olegi selline tõus ja mõõn ja üks asi, mis on kindel siin elus, on see, et miski ei ole kindel. Lastel on omad arenguetapid ja igaühega kaasnevad omad rõõmud ja mured. Vot, nii ongi!

Rääkige mulle oma naljakaid ja vähem naljakaid ent kelmikaid olukordi oma lastega. Kas tunnete ka vahel, et ei saa hakkama hästi emaks olemisega? Saab kannatus otsa ja tahaks peaga vastu seina joosta? 🙂 Teisel momendil jälle ülevoolav õnnetunne lapse/laste üle?

One thought on “Kui laps hakkab vaikselt ja märkamatult 2a saama ja muud jutud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s