aktuaalne · Annabel · argielu · blogimine

Võrdlen emadust klienditeenindusega

2 kuud Hispaanias ja kuumus jõudis meieni

Üleeile sai meil Annabeliga 2 kuud Hispaanias elamist täis. Just, nii märkamatult see aeg meil siin möödunud ongi. Mida me siis niiväga teinud oleme siin? Käinud uudistamas teisi linnu, olnud haiged vahepeal, käinud palju väljas jalutamas, ujunud, saanud tuttavaks ühe Eesti perega ja nendega mõned korrad istunud ja grillinud, söönud ja joonud ja polegi muud miskit.

Me jõudsime Hispaaniasse 26 aprill ja esimesed nädal aega kandsime teksaseid ja pikki pluusesid. Ülejäänud nädalad oleme olnud lühkarites ja maikades…ilmad on olnud soojad ja erilisi muutuseid olnud ei ole. Keskmiselt 22 soojakraadi ja selline mõnus soojamaa ilm. Nüüd aga viimane juunikuu nädal on soojakraade lisandunud…22 kraadi asemel on juba 27-29 kraadi, kuskil meie ümbruses on tuvastatud ka 40 soojakraadi. Natuke on raskem Annabeliga väljas käia selliste soojakraadidega ja süsimusta Bumbleride Indie-ga, sest väga kiiresti hakkab väga palav ja täitsa leitsak kohe. Kui ma Annale kaarvarju peale panen, pole tal seal all õhku, kui kaarvarju eemaldan siis hakkab päike kõrvetama ja mütsi ta ka peas hoida ei taha, sest pea hakkab higistama. Mõtlen juba, et oleks vaja teist värvi käru või vahetada katet vms. Pikkade riietega on Annabel mõne minutiga läbimärg, lühikeste riietega saab ta veel portselani karva nahavärv liiga palju päikest…jälle jama, eks?! Toas istuda ka ei taha ja samas basseini ääres ka tundide viisi olla ei saa ega taha ka, sest Annabeliga pole mingit päevitamist ega ujumist vaid silmad peavad olema kukla taga ja igalpool, vaatamaks, et ta kõige sügavamast kohast pea ees vette ei tormaks või võõrastelt tädidelt asju ei konfiskeeriks. Proovime siis õues käimise aegu nihutada selliselt, et lähme välja hommikul varem või õhtul hiljem, et päris leitsak poleks lapsele.

Insident basseini ääres

Basseiniga seoses on mul üks lugu rääkida jaanipäevast. Nimelt läksime palava ilma puhul Kristjani ja Annabeliga basseini äärde. Kõik oli ilus-tore, kuniks Annabel avastas, et ühel tädil, kes hiljem tuli välja, et on kooliõpetaja, on kaasas vihik ja pastakas. Annabel läks ja muidugi tahtsis ise joonistama hakata tädi vihikusse, olles ise märg, kui koerapoeg. Mina, tubli emana, läksin võtsin oma lapse ja seletasin talle, et võõrad asjad ja ta on märg ning ei saa joonistada tädi vihikusse. Annabel läks pehmelt öeldes hüsteeriasse, tema tahab joonistada ja kõik. No aga ei saa…isegi, kui lubati siis reeglid on reeglid, me ei luba Annabelil pastakaga joonistada. Annabel hakkas mind käte ja jalgadega peksma ning röökis nii valjult, kui pasunast tuli ning tal ei olnudki plaanis lõpetada enne, kui tema selle võõra tädi vihiku ja pastaka pihku saab. Eemaldusime basseini äärest ning ma püüdsin last maha rahustada…ma ei läinud ise närvi ja säilitasin stoilise rahu.  Istusin maha ja proovisin Annabelile uuesti läheneda ja seletada olukorda ning ütlesin, et, kui viimane maha rahuneb siis saame tagasi minna ujuma. Ta ei lasknud mul absoluutselt rääkida…ta karjus pausi pidamata ning küünistas mind ja tagus kätega. Jumala kift, sisemiselt ma olin muutumas juba vaikselt vihaseks ja loomulikult olin ma kurb, et mu oma väike pisike beebi mind täiesti tahtlikult(vist) peksab ja kriimustab nii, et mul veri väljas. See oli minu jaoks esmakordne kogemus. Kui ta peale umbes 40 minutit enamvähem maha rahunes, naasesime basseini äärde, kus ta hakkas uuesti karjuma ning enam ma ei jaksanud seda mängu mängida ning me läksime tuppa, et teised inimesed saaksid basseinimõnusid nautida rahus. Toas jätkus Annabeli dramaatiline näitemäng veel mõnda aega enne, kui saime teise magama.

Teistel hetkedel Annabel jällegi tuleb istub sülle ja paneb mõlemad mu käed endale ümber ja istub lihtsalt kaisus, vahepeal teeb musi kah veel ja poetab pea taas rinnale. Eriti armsad on need momendid, kus laps vajab mind või Kristjanit ja tuleb küsima abi või seltsi, näitab midagi, jutustab oma lugusid meile, näitab, kui tark ja tubli ta on ja parimad hetked on vahetult enne magamaminekut ja peale ülestõusmist, kus ta veel unesegane ja selline väsinud on. Siis on ta kõige armsam ja tahab lähedust, kaisutamist, musisid ja nunnutsemist.

Ei saa lapsega, ei saa ilma lapseta

Ma siin üldse avastasin, et ma olen üks nädal väga triksis ja traksis, jaksan toimetada ja leian, et kõik on kõige parimas korras ning järgmine nädal olen ma väsinud ja kassin rohkem ja tunnen, et ma ei jaksa ja põlen läbi. Ma kulutan oma energia nii ära ja siis ma olen täiesti out ja väsinud ja ei jaksa süüa teha, Annaga tegeleda, väljas käia nii palju, mõtlen tumedamaid mõtteid jne. Praegu näiteks mõtlen, miks peab minu elu olema nii kardinaalselt üks või teine olukord, miks ei võiks olla mingit kuldset keskteed. Näiteks Eestis ma käisin koolis, praktikatel ning õppisin kodus ja tegin ka teisi toimetusi ja samas olin ka ema Annabelile ja tahtsin pidevalt ilma kohustusteta Annabeliga rohkem aega koos veeta. Tahtsin temaga ilma kella vaatamata jalutamas käia, mängida kodus ja lihtsalt olla. Nüüd, kus mul ei ole muid kohustusi ja ma saan olla Annabeliga hommikust õhtuni ja iga päev, tahan ma sellest pausi. Ma mõtlen praegu, et ma tahaks nii minna tagasi Omnivasse ja jätkata oma praktikaga, minna vahel kooli ja suhelda oma kursusekaaslastega, kuulata mõnd huvitavat õppejõudu ja sulanduda jututeemasse ning ise kaasa mõelda ja rääkida.

Üks nädal või lihtsalt mingi ajavahe olen ma nii õnnelik, et ma saan Annabeliga nii palju koos olla ja jälgida igat liigutust, kuulata igat tema väljaütlemist, õpetada talle sõnu, tähti, värve, numbreid, poitamist jne ja teisel hetkel ma tunnen jällegi, et kui Annabel areneb siis mina tema kõrval alaarenen. Tundub julm väljaütlemine? Täna just enne tema lõunaunne panekut mängisime Memo mängu, otsisime paarilisi, õppisime loomi ja värve ning tegime järgi nende häälitsusi jne. See näeb välja umbes nii, et ma näitan Annabelile üht kaarti ja palun tal otsida teise samasuguse või teha hääli järgi või ütlen kiisu ja teen Mjäu-mjäu ja palun tal siis ulatada mulle kaardi, millel on see loom, mida ma matkin. Ma võin päevas kokku tundide viisi auh-auh ja mäu-mäu teha, korrata ühtesid ja samu sõnu sadu kordi, et Annabel hakkaks neid minu järgi ütlema, lausa niipalju, et mul läheb endal keel sõlme ja sülg saab otsa. Õhtu lõpuks, kui Kristjan koju tuleb, võin ma vahepeal kokku pudistada sarnaseid sõnu, mida Annabel räägib. Vahel tahan rikastada enda sõnavara mõne vürtsika (mitte ropu) laenatud võõrkeelse sõnaga ja see kukub välja üsna kohmetult, sest ma olen unustanud sõnu, mida ma öelda tahan. Samas ma võin laksust mäu-mäu öelda…no problem.

Võrdlen emadust klienditeenindusega

Annabeliga toimetamine on paljuski sarnane klienditeenindus valdkonnas töötamisega. Üleüldse lastega, mitte ainult Annabeliga (ei taha solvata kedagi ega midagi). Klienditeeninduses on enamjaolt vahetustega töö, vahetuse pikkus on tavaliselt 12tundi, Annabel ärkab kell 09 ja läheb magama ka kell 21 seega esimene sarnasus on olemas. Klientidega tuleb palju suhelda ja neile selgitada olukordi lahti, kui on tekkinud erimeelsused. Lastega on ju täpselt sama! Kliente on vaja teenindada…toitu serveerida, suppi keeta, puhastada lauad ja põrandad, pesta nõusid, valmistada jooke, võtta tellimused, kuulata klienti ning välja nuputada, mis on tema vajadused. Mina üritan ka terve päev aru saada, mis Annabel mulle öelda tahab ja samuti serveerin talle toitu ja jooke ning hiljem koristan. (ainult raha ei saa 😀 ) . Vahel satuvad sulle ebameeldivad kliendid, kes ei ole lihtsalt rahul millegagi. Nad kirjutavad sulle halva kommentaari tagasisidesse või halvimal juhul räuskavad su peale. Annabel ka vahepeal räuskab mu peale, kui talle olukord ei meeldi või kui toit ei maitse siis loobib näiteks näkku selle mulle. Kuidas muud moodi ikka teada anda, et toit ei maitse?  Vahel satub kohe selline klient, kes sinust aru ei saa…kas ei saa või ei taha saada. Ma vahepeal üritan Annabelile ka selgitada ja seletada ühte asja nii, et suu on vahtus ja pea kumiseb aga teine ikka ei mõika miskit. Klienditeeninduses võib tekkida olukordi, milleks sa ei ole end ette valmistanud, mida koolis ei õpetata ning mille eest tööandjad ei oska sind ette hoiatada. Öelge nüüd, et lastega kuidagi teisiti on?  Ainuke vahe seisneb selles, et klienditeenindajal on TLS (töölepinguseadus) järgi ette nähtud puhkehetked ning lõunapaus, emadel sellist luksust päevakavasse kirjutatud ei ole.  Puhkust ka emadusest võtta ei saa. Hihi 🙂

Intensiivne laps

Annabel oli oma esimese aastakese elust üsna rahulik laps. Ta mängis omaette ja kulges, magas kenasti (päeval) ja osa ajast ka öösel magas ilusti. Ta oli pigem vaikne ja ei kisanud, röökinud ega nutnud tihti. Ta sõi hea meelega kõike, võis jälgida inimesi tükk aega ja see lõbustas teda. Ma sain isegi süüa vaaritada ja kodu puhtaks ilma, et laps oleks endast vahepeal märku andnud. Nüüd on Annabel saamas 2 aastaseks ja see teine aastake on esimesega võrreldes sama erinevad, kui päev ööst. Jah, alati on võimalik, et laps on veel rahutum ja intensiivsem ning aktiivsem, kuid mina võrdlen Annabeli esimest aastat praegu teisega ja ütlen, et ta on väga palju rohkem aktiivsem. Eks see ju mingil määral ole ka loogiline, sest esimesel aastal on laps tita alles, kuid ka siis on võimalik, et laps vajab meeletult tähelepanu, nutab palju, magab vähe, vajab palju lähedust jne. Meil Annabeliga ei olnud nii, võiks isegi öelda, et meil oli üsna muretu titeaeg. Praegu aga tahab ja vajab ta palju tähelepanu, ta tahab palju lähedust, ta ei mängi üksi, kõik võõrad inimesed käib läbi ja ronib sülle ja kui ongi hetk, kus ma tahan näiteks süüa teha või riideid kuivama panna siis ta lihtsalt ei luba ja tuleb vahele ning kutsub mind endaga mängima kaasa. Aga süüa on vaja ja muid toimetusi on ka tarvis teha seega ei saa olla iga sekund Annabeli kõrval ja temaga mängida…kuidas ta ennast sellistes olukordades väljendab? Ta hakkab jalgadega vastu põrandat peksma, viskab ennast pikali maha ja hakkab röökima, toob mõne mänguasja ja viskab sellega mind, virutab mulle lahtise käega jne.

2 aastase sündroom

See, millest ma siin eelmises lõigus ja eelmises postituses rääkisin, on tekkinud alles hiljaaegu. Varem Annabel ka otsis tähelepanu ja tahtis olla süles ja kaisus kuid seda füüsilist eneseväljendust seal juures ei olnud.  Kätega vehkimine, löömine, tikku või nuudliks viskamine jms on nüüd tulnud, kui tal vanust 20 kuud.  Kõik on seotud olukordadega, kus tema ei saa oma tahtmist. Poes ei saa võtta lettidelt, mida tahab, võõrastelt inimestelt ei saa asju endale võtta, basseinis ei saa olla nii kaua kui tema tahab jne. Ühesõnaga on selline eneseväljendus seotud “mina tahan” -ga ja see “Mina tahan” teatavasti hakkab tulema lapsel 2 aastaseks saades. Ma olen kuulnud lapsevanematelt hirmujutte selle vanuse ning kõigega, mis sellega kaasneb ja samas olen ka kuulnud, et lapsed on väga rahulikult ja tublid ning neid 2a märke ei olegi ilmnenud. Kas seda viimast räägitakse nüüd ainult selleks, et mina end veel halvemini tunneks või on see tõesti nii, ma ei teagi. Ju on mul kade meel, et kellegi lapsed kuskil nii rahumeelselt 2 aastaseks saavad. Hahaha 🙂

Ideaalne elukorraldus

…oleks selline, kus kõik on balansis. Emadel, isadel…praegu räägin rohkem emadest ehk endast. Ideaalne elukorraldus oleks selline, kus mul oleks kõik tasakaalus…ma veedan aega oma lapsega, mul oleks aega iseenda jaoks ja aega olla Kristjaniga…kvaliteetaega enne kella 22 õhtul. Ma igatsen Kristjaniga väljas käimisi…mitte joomas käimisi vaid kinoõhtuid, koos õhtustamist kuskil restos, külas käimist, niisama koos olemist…näiteks meie nädalavahetuse lõunauinakuid, mida me tegime siis, kui Annabel veel sündinud ei olnud. Praegu ei saa magada lõunaajal enam, sest esiteks ei ole kindel, kui kaua laps magab…me oleme proovinud ja pidime ärkama kohe, kui magama jäime ja tulemus oli selline, et me olime mõlemad halvas tujus, et magada ei saanud. Pigem toimetame mingeid asju, mida Annabeli ärkvel olles teha ei saa. Ma olen oma loomult juba selline inimene, kes on väga seltskondlik ja aktiivne kuid samas ma võin oma urus, üksinduses ennast laadida päevi ilma inimestega suhtlemata. Mulle meeldib olla vahepeal üksinda…ma olen selline terve elu olnud. Ma ei pelga üksinda kinos käimist, üksinda kõrvaklappidega käia jalutamas, olla päevläbi kodus ja lugeda raamatut, käia vannis,teha maske, lugeda uudiseid, küpsetada midagi ja hiljem nautida maiustusi õuduka, armastusfilmi või komöödia saatel. Kui ma ei saa olla üksinda ja ennast laadida või mõelda oma mõtteid, korrastada oma mõtteid, teha tulevikuplaane jne siis ma muutun kärsituks ja närviliseks. Ilmselgelt ei ole mul viimase paari aasta jooksul selliseid laadimisvõimalusi palju olnud, siin Hispaanias on neid veelgi vähem. Vahepeal ma tunnen end ahistatuna…mul on peas kõik nii sassis ja pisaradki juba tahavad vägisi peale tulla….tahaks korraks üksipäini olla ja kuulata vaikust, vaadata tühjusesse ja mõelda oma peas asjad läbi, olgu nendeks asjadeks kasvõi homse päeva söögikava või midagi olulisemat…mis must saab näiteks tulevikus. 🙂 Seega ideaalne elukorraldus oleks selline, kus mul oleks aega iseendale, meile oleks aega Kristjaniga üksteisele ja meil oleks aega piisavalt Annabeliga koos olemiseks.

Aga teate ju, mis öeldakse? Rohi on rohelisem alati seal, kus meid pole! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s