aktuaalne · Annabel · blogimine · kasvatus

Läbikukkunud lapsevanem?

Läbikukkunud lapsevanem?

Ma olen viimasel paaril päeval rohkem ärritunud, kui tavaliselt. Lihtsalt on nii, et üks päev on kõik hästi ja maailmas valitseb rahu ja teisel on kõik paigast ära ja miski ei toimi. Ma arvan, et kõrvalt vaadates võib jääda mulje nagu mul oleks “lõhestunud isiksuse” sündroom.  Näiteks on olukordi, kus ma suudan olla vana rahu ise, ma võin lapsele kasvõi tund aega mingit asja selgitada, kui olukord nõuab, võin varba ära lüüa ja mitte välja teha sellest, pilt telekas hakib ja mul on suva…aga teinekord ma ei suuda ennast kontrollida  ja ma vihastan nii, et see viha tahab mul silmamunadest ka välja voolata….puhtalt sellepärast, et muna kõrbeb panni põhja või kohvi tuli kibe ja laps kiljub ja jaurab. Käratan suvalise mööblitüki peale või lapse peale ja pomisen endamisi vastikuid sõnu. Eriti närviliseks muutun ma, kui Annabel ei käitu (nii nagu ma tahan) ja ma lähen kergelt endast välja, mõnikord kukkun lihtsalt valju häälega pillima. Vahel kurdan sõbrannale või mehele, et mul on lapsega nii raske kodus, sest ta ei allu korraldustele ja käitub nagu “kohutav kahene” ja ma ei mõista miks ja sattun paanikasse. Ma tunnen vahel, et ma olen JUBA lapsevanemana läbi kukkunud!

“Minu mõistus on otsas”

Ma arvan, et ma olen osaliselt närvis just seetõttu, et mul on mitu rauda tules (kool, trenn, blogi, laps) ja kui ma ei saavuta tahetud tulemust siis ma olengi lihtsalt närviline ja elan seda ka lapse peal välja. Paljud käratamised ja sellised rahutud olukorrad meie peres, eelkõige minu ja lapse vahel, on kindlasti tingitud minu enda teadmatusest, meie teadmatusest, kuidas käituda mingites olukordades. Ma olen üks nendest lapsevanematest, kes siiani siiralt on arvanud, et ta 20 kuune laps kapriisitseb kodus ja üritab nii öelda manipuleerida vanemaid, et saada oma tahtmist, et meil on käimas võimuvõitlus või jumal teab, mis muud põhjused, miks ta peksab, karjub, röögib.  Lihtne on minna närvi ja kukkuda valju häälega rääkima ja süüdistada olukorras last. Laps jonnib, laps ei tee seda, laps ei taha süüa, ta ei lase riidesse panna jne. Tegelikult on sellistel asjadel ka oma varjukülg ja loodetavasti ka lahendused. Lihtsalt tuleb natukene tööd teha enda kallal ja leida õiged vastused oma küsimustele.

Võtsin kätte ja hakkasin lugema raamatut “Minu mõistus on otsas” -Isabelle Filliozat. Ma olen selle lugemist häbiväärselt kaua edasi lükanud ja kuigi ma olen alles esimese peatüki juures, võin ma juba öelda, et raamat on avanud mu silmad. Ma suudan nüüd taganjärgi analüüsida ennast paremini ja läbi selle mõistan ka Annabeli käitumist rohkem. Ma mõistan, et nii mõnigi Annabeli vihahoog on tingitud minu valest käitumisest, Ma kavatsen kindlasti selle raamatu läbi lugeda ja soovitan seda teha kõigil, kes on lapse kasvatamisega ummikusse jooksnud või lihtsalt niisama, et oma teadlikkust tõsta. Mina hakkasin seda lugema puhtalt seetõttu, et ma ei saa aru, miks minu laps käitub nii või teisiti ja see põhjustab stressi nii mul kui ka Annabelil.

Tähelepanu on mujal, kui lastel

Tänapäeval on meil nii palju tähelepanu kõrvale juhtijaid. Siin all ma mõtlen kaasaaegset tehnikat, telekat, nutiseadmeid, arvutimänge, arvuteid, hobisid, sotsiaalmeedia kontod, mille eest “peab hoolitsema”et me tihtipeale unustame oma enda lapsed kus see ja teine. Muidugi me veedame nendega endiselt palju aega koos, kodused emad ju on lastega terved päevad kodus aga, kas siiski on? Kui välja jätta teleka vaatamised, telefonis passimised, Insta scrollimised, toidu valmistamised, telefoniga rääkimised siis kui palju me tegelikult veedame kvaliteetaega oma lastega? Ma pean küll häbiga tunnistama, et ma olen püüdnud lapse kõrvalt arvutis õppida, ma olen messengeris chattinud, Instagramis pilte vaadanud ja isegi proovinud blogipostitusi kirjutada ja no telekat oleme ka koos vaadanud aga üldiselt multikaid ja selleks, et saaks diivanil koos kaisutada. Hihi 🙂 Selle looga tahtsin ma tegelikult jõuda selleni, et vahel me saame pahaseks oma väikeste peale, kui nad “ei luba” meil omi tegevusi teha. Tegelikult tunnevad lapsed end välja jäetuna ja/või on neil igav ja kuna nad verbaalselt ennast veel hästi väljendada ei oska, teevad nad seda nii nagu nemad oskavad…nutt, karjumine, “jonn”, raevuhood jms.

Lapsed ei ole täiskasvanud

Mina olen ka Anna peale pahandanud, kuna ta ei lase mul rahus õppida või süüa teha, koristada jne. Ta ei mängi mul omaette ja seetõttu on mul raske tegeleda millegi muuga peale lapse. Kas see on õige, et ma lapse peale pahandan selle pärast, et ta laps on? Ei ole! See võib teile üllatusena tulla, kuid enamus kordadest me pahandame oma laste peale kuna nad ei käitu nagu täiskasvanud. Meie ootused meie lastele on liiga kõrged ja kui me ei näe soovitud tulemust/käitumist siis me oleme pahased ja isegi karistame oma lapsi. Mina olen ärritunud Annabeli peale, et ta peale mõnda nädalat potitreeningut endiselt oma hädad põrandale teeb, mitte potti. Selle asemel, et analüüsida enda õppemeetodeid, proovida vaadata asja läbi oma pooleteist aastase lapse silmade, asun ma tema kallal võtma, et ta piisavalt kiiresti ei näita positiivset tulemust. Tänaseks olen ma potitreeningud lõpetanud ja lasen lapsel lihtsalt olla laps. Ma arvan, et ma valisin potitreeninguteks ebasobiva aja ning vale tehnika.

Ka lastel on tunded

Rääkisin ennist, et olen viimastel päevadel tavalisest rohkem ärritunud. Lisaks ärritustundele valdavad mind aegajalt ka muud tunded nagu näiteks rõõm, kurbus, viha, armastus, õnnetunne, raevuhood jne. Millegi pärast ma eeldan, et mu lapsel ei ole üldse tundeid või vähemalt ei tohiks olla muud, kui õnnetunne ning ta “peab”olema koguaeg rahulik ja vaikne, sest kui ta ei ole siis on kindlasti midagi viga. Kui rumal minust! Ka lastel on tujud ja ka nendel esineb raevuhoogusid, miks peaksid nemad meist erinema? Kui paljud laste kasvatusprobleemid tahetakse suure kiusatusega ajada puuduliku kiindumussuhte kaela siis tegelikkuses juhivad väikelaste käitumist ka hoopis paljud teised põhjused, näiteks suur pinge, ergutite üleküllus, igavus, või lihtsalt füsioloogiline vajadus (näljatunne, joogijanu, wc-häda, väsimus).

Võimuvõitlus, kas ikka on?

Tihtipeale ekslikult arvame, et peame oma lastega võimuvõitlust, kumb peale jääb, kelle käes on ohjad. Meil peavad olema kindlad ja ranged reeglid ja kui neid ei täideta siis last karistatakse. Tegelikult käib sõda vaid selle üle, et lapsevanem ootab midagi oma lapselt. Kas need ootused on aga realistlikud arvestades lapse vanust? Kas 2 aastase ja 4 aastase lapsega võib käituda ühtemoodi? “Minu mõistus on otsas” raamat aitab koos järele mõelda ning analüüsida oma käitumist ning lapse oma ja kohendada enda hoiakuid kasvatuse suunas, mis vastab konkreetse lapse vajadustele, mitte hüpoteetilise lapse omadusele.

Tee tööd endaga ja näed muutust ka enda ümber

Ma arvan, et minu närvilisus teeb ka minu lapse närviliseks. Peaaegu kahe aastase kohta on ta juba väga palju pidanud enda elus läbi elama. Alustades sellest, et ta läbib lühikeste perioodide vältel väga suuri arenguetappe, on ta pidanud veetma palju aega ilma oma emata, me oleme kaks korda kolinud uude keskkonda, esimesel korral küll Eesti siseselt kuid teisel korral lausa teise riiki. Annabel on palju pidanud veetma aega teiste pereliikmetega ja vahepeal olime lausa 3 kuud ilma isata ka seega mõlemad vanemad olid ära ja tuli leppida teiste inimestega. Ta õpib alles end väljendama, rääkima, iseseisvalt sööma, end riietama ja üleüldse maailma tundma. Need kõik suured muudatused, alustades lapse sünnitamisest siia ilma, koolis käimisest, harjumisest lapsega lõpetades kolimisest täiesti teise keskkonda perega, on mõjunud meile kõigile pingeliselt. Me oleme palju stressanud, ärevil olnud ja vahepeal on pinged lausa laes ja muidugi ei jää laps nendest meeleolu muudatustest puutumata. Ta on väike pisike pesukäsn, kes imed kõik informatsiooni ning tunded endasse kuid ta ei oska neid tundeid veel korralikult protsessida ja neid välja elada. Seega on meie ülesandeks saada aru oma lapsest, tema käitumistest ning jääda võimalikult rahulikuks. See ei tule kindlasti üle öö aga vähemasti on saavutatud teadlikkus.

20180320_101256946_iOS
Foto: by Marimell

Kuidas rahustate ennast ja oma last/lapsi pingelistes olukordades?

Kas tunnete tihti, et teie mõistus on lihtsalt otsas?

Jagage oma muresid ja nippe väikelaste kasvatamisel 🙂 

One thought on “Läbikukkunud lapsevanem?

  1. Rahusta(si)n vastavalt lapse vanusele ja võimalustele. Kui laps on ärritunud või täiesti marus, siis esimene asi on püüda saada temaga kontakti, nt saada silmside lapsega (et ta vaatab sulle otsa). Seejärel juba füüsiline kontakt. Mu väiksem laps kuskil 1,5-2,5 aastaselt ka võis teha suurt draamat, isegi kolmeselt veel. Kuid mida tuleb meeles pidada, siis kõik need etapid mööduvad, laps kasvab, ja kui teda selles toetada, siis muutuvad tema reaktsioonid ka kergemini kontrolli alla saadavateks nii talle endale (väga oluline, et laps suudaks ka ise end mingil hetkel rahustada ja sellest suurest pahameele, viha tundest välja saada). 1,5-2,5 aastaselt oli minu viimane lahendus laps kõhukotti panna, kuna ta oli sünnist saadik mul palju kotis (ei tahtnud magada üksinda, samas oli kõrval “suurem” kaheaastane õde, kes vajas samuti hoolt ja tegelemist). Kõhukott oli tema jaoks selline turvaline paik, kus ta alati rahunes, vahel rinnal ja hiljem niisama. Sealt edasi, on lihtsalt olnud sellised hetked, kus ma lasen tal end ka välja elada mingi aeg (muidugi püüan enne kontakti saada, sülle võtta, kuid teatud vanuses see polnud väga võimalik), seejärel püüan taas kontakti saada temaga, rahulikult rääkida. Vajadusel lähen ka ise teise tuppa minutiks, et ennast maha rahustada. Nüüd mu väiksem saab sügisel neljaseks ja pahurdamine on oluliselt vähenenud. Kui see siiski ette tuleb, siis räägin temaga rahulikult, paitan… enamasti tal on ka mingi nõudmine (nt, et kui hakkab mingi asja pärast vihaselt nutma ja karjuma, siis me läheme teise tuppa ja no teises toas olles ununeb eelmine asi ja tahab tagasi saada eelmisesse kohta), siis nüüd olen öelnud talle otsa vaadates, et jah, me läheme nüüd sinna tagasi, aga palun tule enne teeme musi ja kalli. Ja tulebki. Ja siis jääb sülle istuma ja kallistame ja rahuneb. Suuremal tuleb kurjustamist harvem ette nüüdseks. Emme kallistus, rahulik selgitamine, sülle võtmine, vajadusel korduv, on imerohi. Ja teisalt, ka ema on inimene, ja laps võib näha ka ema tundeid. Oluline ongi, nagu sa isegi kirjutasid, neid tundeid aktsepteerida. Aktsepteerida, et need on lapsel ja ta neid väljendab, ning enda omasid samuti. Hiljem lapsele selgitada, mida sa tundsid ja miks nii käitusid.

    Söök ja jook alati kaasas, sest tühi kõht võib lapse tujukaks muuta (nagu ka täiskasvanu). Päevakava planeerimine. Nagu siin ülevalt aru saada, siis mu väiksem laps on väga tundlik. Ta ei kannatanud pikalt seltskonnas või kasvõi linnas käimisi (palju rahvast, pikk sõit ühistranspordiga). See aasta oli esimene lasteaia/kooliaasta. Kuna koolis on kaks nö võõrast keelt, siis muidugi oli tal seal raskem. Mingist hetkest märkasin, et laps on väga väsinud ja õhtuti täiesti pöördes (lõunal käisid kodus söömas). Otsustasin, et käib edaspidi poole päeva kaupa ning sain oma päikselise lapse tagasi. Ehk siis märgata, analüüsida ja võimalusel (mul õnneks oli see võimalus) tuua ellu sisse muudatusi. Minu nipid. 🙂 Kahjuks pean ka ise laste kõrvalt tööd tegema ja kodumajandama jne, ega lihtne ei ole. Kuid mida suuremaks nad saavad, seda lihtsamaks läheb. Pean ka ise endale meenutama, et nendega mängida, kuid olles juba peagu 6 aastat järjest igapäevaselt nendega mänginud ja teinud, siis innukus hakkab raugema, tunde enam ei jaksa. Kuid teeme siiski iga päev pikki jalutuskäike koos, käime rannas. Iga ema annab endast parima ja ema süümekad on legendaarsed. Jõudu 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s