aktuaalne · Annabel · argielu · blogimine · lapsed

Lapsevanemaks olemise pahupool

Pigem, kui sulle (mulle) tundub aegajalt, et sind (mind) kui lapsevanemat karistatakse. Kes karistab? Oma laps muidugi ja miks? Vot ei tea, ehk kõikide halbade asjade eest, mis ma kunagi elus teinud olen. Samas, kui ma hakkan mõtlema, et kui iga jonn ja nutt seisaks ühe halva asja eest, mis ma siin elus teinud olen siis tuleb välja, et ma olen üks üdini halb inimene. HAHA!

Ma loen artikleid laste kasvatamisest, kuulun Montessori pedagoogika gruppi, sirvin teemakohaseid raamatuid  ning hoian niisama silmad, kõrvad lahti ning ma püüan ja proovin olla kogu oma sisemusest hea lapsevanem, kuid mitte sellisel moel, et ma luban lapsele kõike ja peaaegu, et lasen tal ise kasvada. Ei, minu laps ei ole vabakasvatuse muna…khm laps! Ma siiski olen loonud, vähemalt ma ise arvan, et eakohased piirid ja reeglid, millest ma ei luba üle astuda aga millegipärast tunnen ma aegajalt ja viimasel ajal üha sagedamini, et ma ei ole hea lapsevanem oma lapsele. Miks ma nii tunnen?

Kui ma ennast natukenegi kõrvalt jälgin siis ma veendun üha enam, et ma veedan enamuse päevast seletades Annabelile, mida EI TOHI teha või võtta ja ÄRA TEE seda ja MIKS sa nüüd nii siis tegid, EI SAA, EI TOHI, STOPP, EII, EII ja veelkord EII! Ma ei saa aru, kas ma tõesti ainult piiran oma last? Lisaks mulle tundub, et Annabel ei ole viimasel ajal enam millegagi rahul.  Pidevalt on üks jalgade trampimine, nutt, virin ning ta näitab oma iseloomu (kui 2 aastasel see olemas on) ikka sajaga välja. Üks päev käisime all basseinis ujumas ja Annabel leidis kellegi ujumisprillid ja muidugi konfiskeeris need. Ma palusin tal need emmele anda ja/või viime koos tagasi need prillide omanikule. Kogu asi lõppes fiaskoga, Annabel pistis valju häälega, kohe nii valju, et üle tema ei saanud lihtsalt rääkida, nutma ja trampis ning vehkis oma käte ja jalgadega nii, et mul oli kohati päris valus. Ma sain endale jala peale ühe suure sinika isegi. Egas midagi, tõin lapse koju, kus ta nuttis ja trampis oma jalgu edasi mõnda aega ja siis asus mängima nagu polekski midagi juhtunud. Kas oleksin lapsele pidanud jätma võõrad prillid, et ta rahumeelne oleks? Kas mu käitumine oli vale? Kuidas muuta käitumist ja oma teguviisi, et olukord ei lõppeks nii? 

Käisime Annabeliga külapoes, oli vaja nipetnäpet riisisalati jaoks ning suskasin läbi apteegist. Minu plaan oli maksimaalselt 10 minutiga poes ära käia ja asi ants. Tegelikkuses algas õudus pihta sel samal sekundil, kui mu varvas puudutas apteegi põrandat. Annabel istus oma kergkärus tol korral ja hakkas end oma keharaskusega vehkima ette ja taha, ühel hetkel, mulle tõsiselt tundus, et ta käib selle käruga kummuli ning läksin hoidma käru. Pakkusin talle juua, mänguasja ja midagi veel aga ta võttis need ja viskas poe põrandale maha või vastu mind ja trampis kärus edasi ja karjus nii valjult, et klient ning apteeker pidid oma vestluse katkestama, sest nad lihtsalt ei kuulnud üksteist. Kõik apteegis viibinud inimesed hakkasid pärima:” Que Pasa ninja?”(Mis juhtus, lapseke?) ja mis viga, kas juhtus midagi? Eii, ei juhtunud, midagi pole viga ja ta ongi selline, kui me väljas käime kuskil?! Kas see ongi okei või? Küsin ma paratamatult enda käest? Mida ma sellises olukorras tegema peaksin ja kuidas talitada teistmoodi, õigesti? Muidugi me lahkusime apteegist, et teised kliendid saaksid rahulikult vestelda apteekeriga ning mina jäin oma asjadest ilma. Põikasime poodi ja ütlesin Annabelile, et kui ilusti poes ära käime ja vaatame, mis seal on siis hiljem saab apelsini mahla. Noo ei läinud see käik sugugi teistmoodi…Annabel pistis röökima, mille peale inimesed kogunesid meie ümber, vangutasid päid ja tutiplutitasid seal, üks viskas Annabelile soolapähklid kätte ja korras. Laps jäi rahulikuks sel hetkel, ma sain oma asjad ja kohe, kui poest väljusin, hakkas laps uuesti röökima, sest ma võtsin tema käest ära ilmselgelt liiga soolases pähklid. Mulle tundus, et ma sain just karuteene seal poes, mina poleks talle midagi andnud ja lasknud tal oma isu täis röökida. Muidugi ei lase ma alati tal karjuda, ma ikka üritan ennast poeskäikudeks ette valmistada ja nii kurb, kui see ka poleks siis vahel annan talle Masha ja Karu multikad pihku, et saaks kiiresti poes käidud ja et laps istuks vaikselt ja rahulikult poe kärus. Kas peaks poodidest hoiduma paar aastat kuniks laps vanemaks ning teadlikkumaks saab? Kuidas käia 2 a lapsega poes ilma, et ise nutma või karjuma ei hakkaks?

Veel üks näide, viimane, ma luban. Meil on kodus IKEA trepiastmed (mul ei tule õige nimetus meelde) ja aegajalt võtan ma Annabeli endaga kööki kaasa ja nii näeb ta, kuidas ma süüa teen ja ühtlasi valmistab ka ise miskit või aitab mul nõusid pesta jne. Peaks ju nagu olema Montessori põhimõtetest lähtuv kasvatus, eks? Kuna ta on alles väike siis muidugi on peale köögis askeldamist koristamist omajagu aga mitte see ei ole selle asja juures kõige hullem vaid hoopis asjaolu, et Annabel ei taha mitte kunagi mängimist lõpetada ja kui ma ka lõpetan selle tegevuse (sest igavesti ei saa ju köögis veega mängida) siis ma näen oma lapses seda pulbitsevat viha, mis tal minu vastu on. Ta hakkab taas lahinal nutma ja peksma mind, trambib jalgu vastu põrandat ja viskab ennast pikali maha ja pigistab veel viimasegi hääle oma kõrist välja. Vahel on tal järgmisel päeval hääl kadunud. Tõsiselt! Sellised olukorrad tekkivad meil huvitava mängu lõpetamisel, õuest tuppa tulemisel, basseinist lahkudes, lõunaunne minnes jne. Nõnda mina siis mõtlen, et ma tahan oma lapsele ju ainult head, ma tahan talle õpetada ja näidata uusi asju, ma tahan, et ta oleks rahul ja õnnelik ja mis ma sellest kõigest saan? Kehvad närvid ja hullemal juhul masenduse.  Kuidas mängida lapsega rahumeelselt? Kuidas lõpetada lapsega üks tegevus ilma puändita?

Muidugi ei talita ma igal sammul lapse kasvatamise osas õigesti, sest ma olen kõigest inimene. Mul tuleb ka ette piir ja ka minu karikas saab ühel hetkel täis ning selleks, et asi ei väljuks kontrolli alt ma vajan, et minu ja lapse vahel oleks teatud distants,  näiteks lähen hingan sügavalt sisse ja välja teises toas vms. Neid selliseid pingelisi olukordi lapsega on ühes päevas piisavalt palju, et vahel ma murdun, ma nutan, ma tõstan häält, ma väsin ära ja tunnen läbikukkumise maiku oma suus. Mõne aja möödudes see olukord lahtub ja me kallistame Annabeliga teineteist ja elu läheb edasi. Teatud pingeid lisab lapse kasvatamise juures ka see, kui lapsevanemad ei nõustu piiride ning reeglite osas ja ei suuda kompromisse saavutada lapse kasvatamisel. Tihtipeale on olukord selline, kus mina olen oma reegli kivisse raiunud aga härra leiab et sellist reeglit pole vaja. Teistel hetkedel annan aga mina järgi selleks, et säästa ennast ja oma närvirakke ning ma luban lapsel teha midagi, mida ma muidu teha ei lubaks. Kuidas jääda endale kindlaks ja kuidas lapsele anda üheselt mõista, mida me lapsevanematena temalt ootame? 

Ma vandusin endale paar aastat tagasi, et mina ei luba oma lapsel (vist) kuni kolmanda eluaastani ühtegi suhrust pakatavat maiustust suu sissegi võtta. Lisaks sellele, et Kristjan toppis nalja pärast poole aastasele lapsele Nutellase näpu suhu, on Annabel alates aastaseks (peamiselt 1,5a) saamist söönud juba kooki ja torti. Täiesti veendunult rääkisin kõigile, et minu laps ei hakka telekat vaatama, siinkohal meie arvamused Kristjaniga erinesid nagu öö ja päev ning sellest lahingust tuli võitjana välja Kristjan seega meie laps vaatab telekat (multikaid) ja nii see lapsevanemdamine meil kulgeb. Üks, mis on kindel, on meie tohutu ent piiritu armastus Annabeli vastu ja seda me näitame seda Annabelile igapäev, ma ütlen Annabelile mitmeid kordi päevas, kui kallis ta mulle on ja kui palju ma teda armastan. Me kallistame ja musitame ja kaisutame üksteist ja see on parim osa päevast.

Siin Hispaanias elades tunnen ma, et vaheldust pole pea, et üldse. Ega Kristjanilgi kerge ole. Mul (meil) oli Eestis mingil moel balanss olemas…ma ei olnud traditsioonilises mõttes kodune ema ehk mul oli juba Annabeli sündides ka teisi tegemisi ja kohustusi ja kui ma tundsingi, et asi hakkab vaikselt mu sõrmede vahelt libisema siis ma sain viivuks eemalduda. Vahepeal jäi Annabel terveks ööks minu ema või vanaema juurde, teda vaatasid kordamööda ka Kristjani pereliikmed ning minu õed. Sel ajal, kui ma täiesti pikali maas haige olin, aitas vanaema mul Annabeli hoida ja nii oligi võimalik meil lapsevanematana natukene koguda endid. Tagasi vaadates sellele perioodile, kus meil oli selline tugigrupp olemas, kahetsen ma, et ma ei suutnud piisavalt tänulik olla selle üle. Siin olles pole meil sellist võimalust pageda ning laadida oma patareisid. Kui üks meist või kõik oleme haiged siis tulebki olla ja hakkama saada, kui mõõt saab täis siis tuleb sellest üle olla ja edasi minna, kui jaks saab otsa siis nutad peatäie ja jätkad oma tegevusi. Ja nii ongi!

Nüüd ma vähemalt saan aru, miks pereemad tahavad aegajalt laste kõrvalt end kabareetantsijateks riietada ja tantsupõrandale jalga minna
keerutama, miks nad tahavad mõnel pärastlõunasel ajal kohvikus sõbrannaga 1 kuni mitu “Sex on the beach” ära juua ning sealjuures maad ning ilmad kokku
pajatada või miks nad laste lõunapausidel roomavad külm kohvitass käes rõdule, et korraks eemalduda ja taastada jõuvarusid.

Meie, naised, tahame ka vahetevahel endile meelde tuletada, et me oleme lisaks higistele, väljaheiteid ning söögijäänuseid täis, haisvatele, väsinud,magamata, tihtipeale avalikes kohtades näiliselt saamatutele lapsevanematele ja emadele ka NAISED, individuaalid,
õrnad hinged, naiselikud ja pehmed olendid, kellel on oma mõtted, soovid, unistused ja unelmad.

Sama käib ka isade kohta, ka neil on vaja hetke, et puhata ja laadida end. Meie peres ja üldiselt igas teises peres käivad mehed tööl ja naised on kuni lapse 1.5 või maksimum 3 a kodused. See annab pereisale mingigi vahelduse, mida ema ei pruugi saada. Teisalt ma käisin lapse kõrvalt koolis ja tööl ja tundsin, et minule, kui emale on see liig…teistmoodi äärmus. Ma ei suutnud ega tahtnud nii kaua lapsest eemal olla ja ma igatsesin Annabeli iga jumala päev, kui mind kodus polnud. Ma tundsin, et ma jään tema arengust ja olulistest hetkedest ilma.

Kus jookseb siis see tasakaalu piir enese ja lapsevanemaks olemise vahel? Täiskohaga tööl käia justkui ei taha aga 24/7 lapsega kodus ilma vahelduseta on ka teismoodi äärmus. 

20180408_144858500_iOS
Tugigrupp ema ja õdede näol
20180218_135443705_iOS
Vanaema Anneli Annabeliga kelgutamas
235
Tädi Anet ja Annabel.
IMG_5017.JPG
Väsinud laps on enam kui nõus hellusi jagama

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s