aktuaalne · blogimine · hispaania

Kõik küsimused saavad oma vastused

Niisiis, ma tean, et te olete kõik või vähemalt mõned teist, oodanud pikalt seda postitust, kus ma räägin teile, miks ma Eestis olen, kauaks ma jään ja mis ma siin õigupoolest üldse teen. Enne seda tahtsin öelda või õigemini küsida…kas te pole tähele pannud, et ma käin siin kirjutamas intervallidena? Ma täna hakkasin mõtlema, et mul on blogi kirjutamisega tõusud ja mõõnad. Vahepeal tuleb 2 posti päevas lausa ja siis mitmenädalane paus. Kirjutada justkui oleks aga midagi takistab mind maha istumast ja blogimast. Nii on mul ühed lood, mis saavad avaldatud samal päeval, teised, mida ma kirjutan mitu päeva ning kolmandad mis siiamaani ilmavalgust pole näinud ja ehk ei näegi kunagi.

Mul on aega vaja, ma tahan seda idüllilist momenti, kus ma istun laua taga, kohvi või teetass (vahel ka veiniklaas) käes ning hingan sügavalt sisse ja välja ja siis hakkan klõbistama…ilma kisa, kärata või voodis, mõnusalt sisse seatuna. Ainult, mina ja mu mõtted! Paraku neid selliseid ideaalseid hetki on mul harva aga näe täna ja praegu üks on. Muidu on selle ajaga nii nagu ta on, samamoodi nagu palgaga. Hommikul saad palga kätte ja oled jube õnnelik ja ei tea, mida kõike ära teeks sellega siis maksad arved, järelmaksud, võlad vms ära ja avastad, et polegi midagi alles. Ma palka ei saa aga mul on igal hommikul aega umbes 12 h ja siis ma hakkan toimetama- natuke siin, natuke seal ja silmapilguga on käes õhtu, kell on palju ja aeg magama minna.

Seal pingi peal üksinduses võiks blogida küll…õhtul kell 23.

Miks me Eesti tulime?

Intro olemas, asume sisu juurde. Ma olen kindlasti varasemalt juba siin-seal maininud, miks me Eesti tulime. Põhjus on üsnagi lihtne ja loogiline- koduigatsus! Me oleme Hispaanias olnud 4 kuud ja natukene peale ning terve selle aja oleme olnud kodused. Ma olen juba kord selline inimene, kes ei suuda pikalt kodus istuda ja lihtsalt olla. Ma Hispaanias olles otsisin pidevalt endale uusi väljundeid ning olin aktiivne jalutaja, tegin koduste vahenditega trenni, alustasin isegi joogaga kuid midagi ikkagi oli puudu. Tööd otsisin ka-siiani tulutult. Ma ei ole veel aru saanud, kuidas Gibraltaril need asjad käivad aga kindlasti mitte nii nagu meil siin. Ma küll saatsin resume-sid, käisin koha peal jutustamas, võtsin ühendust agentidega, kuid ma ei saanud (siiamaani pole saanud) tagasisidet-kuskilt. Kas selline ongi nende tööjõu värbamise meetod- ma ei tea aga veidike muserdunud olen ma küll. Mina värbajana sooviksin, et kõik konkursitel osalenud saaksid  mingigi tagasiside ja vastuse, olgu see positiivne või eitav vastus.

Tööd ei saanud, elukoht kandis, kus suurt elu ei toimu, logistiliselt pigem raske liikuda kuskile, kus toimuks elu, logistiliselt ja finantsiliselt keeruline last aeda panna ja lisaks tundsin, et ma et ma ei toida iseennast…vaimses mõttes? Ju ma läksin Hispaaniasse mõttega, et kõik läheb uues riigis, uue eluga kohe hästi. Ootused olid kõrged ja kui tuli tagasilöök või pigem löögid siis ma hakkasin kõiges kahtlema, eelkõige iseendas. Kas ma ikka tegin õige valiku tulles alla 2 aastase lapsega Hispaaniasse elama? Kas see otsus meile, kui perekonnale on pigem saatuslik või sünnib sellest midagi harmoonilist…mitte kohe täna ega homme vaid ehk tulevikus millalgi? Kas mu töö ja vaev Eestis koolis ja pikalt praktikal käies (personalivaldkonnas) ei hakkagi siin vilja kandma ja mul tuleb minna vahetustega tööle klienditeenindusse?

Peale teist kuud paradiisis elades läksid päevad kole pikaks ja üksindus ainult soosis igasugust mõtlemist, eelkõige üle mõtlemist ning negatiivsed mõtted, masendus hiilis ligi. Praegu seda kirjutades tunnen, et ma olen ikka paras väärakas! Ma elan paradiisis aga ikka pole rahul! Aga ei tee see soe kliima ega ka raha üksinda õnnelikuks. Õnne valem on igaühe jaoks meist individuaalne! Mis toimib minu jaoks, ei pruugi toimida sinu jaoks ja vastupidi. Nii hakkasin ma genereerima plaani tulla mõneks ajaks Annabeliga Eesti, niiöelda puhkama, sotsialiseeruma. Ma kuhjasin endale kohe etteruttavalt liiga palju tegemisi ja kokkusaamisi ja nüüd ma istun siin või pigem rapsin ja olen kergelt öeldes ajapuuduses. Aga pole hullu, ma pigem rapsin ringi kui istun niisama ja olen õnnetu.

Mis me Eestis teinud oleme ja mis meil veel plaanis on?

Tänaseks oleme Annabeliga Eestis olnud juba 2 nädalat ja 3 päeva, nii kaua?! Mul on tunne, et me tulime alles üleeile. Kus see aeg kaob, homme on Annabel juba teismeline,mina keskea kriisis ja Kristjan jõuluvana, ausalt noh! Kellel veel selline tunne, et peale lapse või laste sündi, aeg lihtsalt lendab, nagu hüppaks läbi ussi augu pidevalt? No ja mida me siis teinud oleme? Ma panin Annabeli lasteaeda, kus ta nädalaga haiguse külge pookida suutis ja mulle pakuti asendajana tööd Omnivas, värbajana. Annale lasteaed väga meeldib ja mulle meeldib tööl olla, päris tõsiselt kohe. Ma Ma tunnen ennast taas aktiivsena, kasulikuna, tähtsana ja mis peamine, ma tegelen ka vahelduseks iseendaga, enda arendamisega. Kui egoist võib üks ema olla, eks?!  😀

Ma käisin vahepeal Promoty kaudu kinos “Searching” filmi vaatamas, soovitan kõigil vaatama minna ja õdedega käisin väljas kvaliteetaega veetmas ning sõbrannadega tegime kohe esimesel siinoldud nv-l ühe koosviibimise. Kuna laps on haige siis möödub enamus aeg tema põetamisele ning söögi tegemisele ja riiete pesemisele, Annabeliga väljas jalutamas käimisele ning õhtuks olen ma peast nii suss, et muud teha ei jaksa, kui filmi vaadata ja sedagi ma hommikuks ei mäleta…mis filmi sai vaadatud, mis seal toimus? Täielik null mälestus 😀  Mul kalendris veel tegemisi küllaga, kokkusaamisi sõprade ja nende lastega, vanade tuttavatega. Ma lihtsalt ootan, et Annabeli julm nohu mööduks ja siis hakkan vaatama ja kokku leppima neid kauaoodatud kohtumisi. Eelisjärjekorras on kõik, kellel on beebid hihi. Mul on beebi-igatsus peal, tahaks lihtsalt kaisutada pisikesi beebi-pampe.

Õhtu õdedega 🙂 Lemmikud!
Ühtu oma lemmik naistega!
Minu lemmiklaps lasteaias

Muideks, märkimisväärse siin oldud ajast olen ma pidanud Teliaga asju klaarima. Ei, ma kapsaid Telia aeda visata ei soovi aga ma lihtsalt imestan, kuidas siin suures majas varem pole asju aetud selliselt, et need ka korda saaksid. Algul oli jama telekapildiga, hakkis ja jooksis kokku ning peale keskeltläbi 3 ruuteri ja digiboksi restarti sai jälle mõnikond minutit telekapilti vaadata. Kuna ma tahtsin lastenurka ning Annaga koos Lotte multasid vaadata siis oli vaja korda saada see asi, kutsusin tehniku kohale. Probleem oli ka internetiühendusega, mis peaks olema tellimuse järgi tugev ja kiire ühendus, üleslaadimise kiirus 50. Praegu tegin testi ja kiirus 31 MbPs vms. Peale mitmete ooteminutite ja lahedaid vestluseid Telia tehnikutest kuttidega, kellele teinekord võiks niisamagi helistada, sest lihtsalt toredad poisid olid ja aitasid tõesti kogu oma nõu ja jõuga, sain asjakohaseid soovitusi ning talitasin nende järgi. Kogu protsess aga võttis tunde aega ja siiani pole ma selle netiühendusega rahul ja pidevalt peaks käima iseteeninduses, et võrgu sagedusi muuta ja selle läbi interneti ühendust kiiremaks ja tugevamaks muuta. Oh, well!

Millal tagasi koju?

Ütlen ausalt, et mulle meeldib siin olla. Ma saan käia üle tee poes, bussid sõidutavad igale poole, ma saan perega olla ja sõpru trehvata, Annabeli lasteaed on Tallinnas 61€, Hispaanias on 600€, mul on enesearenguks ning tuleviku töö suhtes palju paremad väljavaated siin, kui Gibraltaril ning usutavasti läheb mu blogil ka kõvasti paremini siis, kui ma Eestis olen, sest ma OLEN ISE KOHAL.  Ma arvan, et ma olen seda kõike varasemalt iseenesest mõistetavana võtnud. Osa minust tahaks lausa Eesti jääda…mugavuse ja sotsiaalsuse tõttu kuid see teine pool tahab ektreemusi ning tõestust, et ma saan hakkama ka teiselpool maakera (liialdades) Hispaania on üks ajavöönd meist taga ehk -1h.

Me oleme koos Härraga perekonnana selle otsuse vastu võtnud, et me kolime Hispaaniasse ja anname endist 110%, et seal ka koos hakkama saada. Minul on tekkinud olukordi, kus ma tunnen, et tahaksin alla anda ning minna kergemat vastupanu teed ehk tulla tagasi kojuja jäädagi siia. Teisalt soovin ma ikkagi, et me lahendaksime oma erimeelsused ning pingutaksime niipalju, et me saaksime oma jalad alla võrratult kaunis Lõuna-Hispaanias. Ma tahan ikkagi mõne aasta pärast enda üle uhkust tunda ja rääkida oma tütrele, et sihikindlus ja töökus viivad eesmärgini ja et ei tohi kohe alla anda ja leppida millegi vähemaga, mida sa oled soovinud ja unistanud.

Niisiis, on meil ikkagi plaan pakkida kotid ja naaseda koju enne Annabeli sünnipäeva, mis on 23. oktoobril. Meil on seal üks armsaks saanud Eesti pere, kus kasvab 2 imearmsat last, üks on aastane ja teine 2.5 aastane ja nendega koos peamegi maha Annabeli 2a. sünnipäeva peo meie juures La Alcaidesa-s. Esialgu on meil plaan siiski ka jõuludeks Eesti tulla, vaatasime praegu pileteid ja need olid üllatavalt odavad, KUID ma ei hakka plaanidega ette ruttama. Üks samm, üks päev korraga ja eks jooksvalt saame me ise ka teada, mis meist edasi saab. Ma loodan, et ma selle 1.5 kuuga laen oma akud siin Eestis täis ja suhtlen võimalikult paljude inimestega ja teen võimalikult palju kõike, mida mu hing ihaldab, et ma jumala pärast tagasi ei läheks sama tundega, millega ma siia tulin. Ma tulin siia kergendustundega, umbes, et jess, ma saan mina olla jälle.  Ma tahan minna tagasi koju ka positiivsete mõtetega ning olla täis energiat.

Kas minu lugejatest on ka keegi kolinud välismaale elama oma perega või üksi? Kuidas teil on lood uute algustega?

5 thoughts on “Kõik küsimused saavad oma vastused

  1. Hahaaaa, kolisin Tenerifele mais 2013 ja jaanipäeval ostsinsalaja piletid koju tagasi 2 oktoobriks. Ma olin esimese kuu lõpuks hullumas.Läksin 3a.lapsega ja mees oli tööl pm 24h. Lisaks ajas mind hulluks kiviaegne asjajamissüsteem ja sel ajal ka internett oli nagu meilalguses…mingid kaardidjalaadimine ja 60.-kuus vmt.Tulin koju tagasi,kuigi läksin sinna kogu eluks… Vandusin, et sadagu või pussnuge, aga kodus on parem … lõpuks läksime lahku, mees praegugi seal. Abiellusin eestis ja mul on uus pere, kuigi sooja igatsen ikka meeletult taga!

    Meeldib

    1. Kõlab väga nagu minu 4 kuud seal. Kiviaeg, halb logistika, üksindus, saamatus, halb võrguühendus ja levi ning telekapilt hakib. Lõpuks avastab, et ärkad hommikul ja hakkad kohe ootama, et saaks juba magama, et mitte mõelda oma olukorra peale 😀

      Härra samamoodi oli ja on ja teeb palju tööd, mis oli ka midagi, mille eest me ausaltöeldes põgenesimegi Eestist Hisp-sse.

      Ma ei anna alla veel 🙂 Ma armastan seda kliimat seal.

      Liked by 1 person

  2. Täpselt 2a tagasi kolisime oma mehega (tol ajal oli ta veel elukaaslane) Iirimaalt Rootsi. Algus oli VÄGA VÄGA raske. Mõnes mõttes on siiani, eriti minu jaoks. Hüppasime täiesti tundmatusse, ei olnud meil tööd ega keeleoskust. Töö saamiseni kulus mehel pea aasta aega ja see aasta oli vaimselt ja ka majanduslikult nii raske et pane või nöör kaela, haha. 😀 Mina igatsesin meeletult Iirimaad ja lõpuks olin üldse valmis Eestisse kolima, sest nii vastumeelne oli siin kõik. Tee või tina noh. See keel, inimesed, keskkond- no ei olnud üldse minu tassike teed. Eks ega siiani ei ole ma kindel et vot siia me jääme, mis siis et iga hetk on sündimas meie pojake, aga hirmus mõelda küll kui see tunne jääbki eluks ajaks sisse. 😀 Nüüdseks olen harjunud, no enam vähem, aga tunnen et kui tekiks võimalus kolida mujale, siis kindlasti ka koliks. Kui sulle siiski meeldib Hispaania nagu riik, ja inimesed ja keskkond, siis tasub pingutamist!

    Meeldib

    1. Mulle Hispaania väga meeldib, inimesed, kultuur ja keel. Harjumist on vaja lihtsalt ja noh, muidugi pole kuskil kergem, (alguses eriti) kui kodus. Kodu on siiski mugavustsoon jakõik, mis jääb sellest alast välja ei ole enam mugavustsoon. Kõike head ja ilusat sulle ning palju õnne ka beebi puhul. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s