aktuaalne · Annabel · blogimine · eesti

Laps igavesti haige, kodukontor, praktika, isiklik(u) elu (puudumine) ehk lühikokkuvõte meie Elust ja olust eestis.

Kolmapäev

Olukord on juba absurdiks muutumas. Täna, täpselt kuu tagasi, maandusime Eestis. Kalender oli täis kohtumisi, tegemisi, üritusi kuid reaalsus on selline, et ma olen kolm  neljast Eestis oldud nädalast kodus istunud haige lapsega ja teate mis? Ta ei näita mingitki märki paranemisest! Mul on süda täis juba ja öösiti istun Annabeli voodi kõrval ja ulun ise nutta, sest laps ainult köhib ja köhib ja köhib. Nohu on igapäev samasugune, paks ja kollane ja nina kolle täis, köha päevaks taandub, kuid magama minnes köhib Annabel nagu 70 aastat LEEK ilma filtrita tubakat suitsetanud vanamees, löriseb nagu berhardiin ja magamine on mitmeid tunde häiritud + ei saa magada ka mina ega vanaema.

Päeval on juba täitsa enamvähem aga öösel on puhta tuksis. Mul tunne, et kutsuks lausa kiirabi aga siis rahunen ja mõtlen, et perearst ju ütles, et vereproov puhas ja palavikku ka ei ole ja pidavat ikka ise mööda minema. No aga ei lähe ju! Putkavaht, ma pole ise nii kaua oma elus haige olnud külmetusega ja Annabel veelvähem, ma olen nõutu! Kaua ma joodan ja söödan sellele 2 aastasele neid siirupeid ja ravimeid sisse, aurutan ja määrin salve ning kreeme? Homseks sain perearstile jälle aja ja mul pole plaanis sealt lahkuda enne, kui nad ei ütle, mis lapsel viga on. Milleks ma ostan mõttetuid siirupeid ja ravimeid, kui 3 ndl jooksul pole ükski neist tulemust andnud? Pekki küll, hetkel last vaadates, olen ma veendunud, et ta veab oma läkaköha ja nohuga kuu aega kindlasti välja. Vot selline”puhkus” meil siin Eestis siis!

Mis ma siis teinud olen? Ma ju läksin Omnivasse värbamistiimile appi ja kuna mul vanaema on päeval kodus siis olen siiski siin hommikuti kontoris käinud ja/või olnud kodukontoris. Mul on pooleli kool “Digiturundus” level 5 kutse ja üks kursus “Sotsiaalmeedia marketing”. Ma pole palju jõudnud süveneda neisse, sest noh lapse kõrvalt ja eriti haige lapse kõrvalt on see pea, et võimatu. Ma leidsin ülimalt kifti koha, kus vabatahtlikuna (mitte koolikohustusest tulevana) sotsiaalmeedia alast praktikat teha, selleks on Eesti Sotsiaalmeedia turunduse agentuur- GOAL. Esimene miiting nendega toimub juba sel reedel ja eks siis näis edasi, kuidas ja mida ma tegema seal hakkan. Igaljuhul olen ma ülimalt põnevil.

Ma sain essal nädalavahetusel oma bestidega kokku ja kursusekaaslase oma beebiga nägin kah ära, kuid peale selle pole ma kuskil käinud, kellegagi kohtunud ega suurt midagi teinud. Kahju muidugi, sest plaane ikka oli ja loodevasti saab ikka miskit veel teha enne, kui me tagasi Hispaaniasse. Näiteks tahtsin ma Tartu tagurpidi majja minna, Viljandisse sõita lapse ja vanemaga, et külastada Kristjani poolset vanaema, meie maakodusse Kurkse tahtsin minna, enda tüdrukutega välja kuskile istuma, Personalijuhtide klubi kokkusaamine jäi ära, ehk järgmisele on võimalik minna Oktoobris, üks sauna “date” ootab oma aega kalendris ning üht teist veel siin ja seal aga laps ja tema tervis on nr. 1 ja kui ei saa siis ei saa, elu seisma ei jää!

Instagramis kõik tegemised ja käimised, mine kae värki-Seeeiolemuinasjutt

Neljapäev

Nii, tulime arsti juurest, kes vaatas üle lapse nina, kõrvad, kurgu ning saime teada, et lapse külmetus on süvenenud põskkoopa ja kõrvapõletikuks. Saime antibiootikumi kuuri, millele lisaks võtsime probiootikumid ja D vitamini. 3x päevas 8 tunniste vahedega saab laps tänasest antibiotse ning vana hea sõbra käest sain ka kompressor inhalaatori. Jumal tänatud, et mul on nii head sõbrad, tuttavad, blogilugejad, kes meid Annabeliga igal võimalusel aitavad. Tõsiselt soe tunne tuleb sisse, aitäh! Mul nüüd hing rahul, sellesmõttes, et ma tean, mis mu last vaevab. Ma kahtlustasin, et tegu pole pelgalt külmetusega ja see jant kestab juba liiga kaua, nüüd siis teada, et laps ei jaksa ise võidelda ning vaja antibiootikumidega sekkuda. Ma loodan kogu hingest, et mu pisikesel silmateral hakkab lõpuks, peale 3 nädalat häda ja vaeva , kergem olla ja et ta saab peagi terveks, elujõud naaseb ja saame veel teiste põnnidega siin Eestis kokku enne, kui ise koju tagasi sõidame.

Käisin täna ka Ülemistel pilte ilmutamas ja lasin oma Hetk Iseendale numbri-ja tähekaardid Annabelile ära lamineerida. NÜÜD siis ALLES! Ma tellisin need juba pool aastat tagasi aga näe, pole jõudnud käia ja Hispaanias hoopistükkis keeruline see asja-ajamine. 35 tähe- ja numbrikaardi lamineerimine oli kokku PhotoPointis  27 eurot kopikatega + lasin veel ligikaudu 40 pilti ilmutada, et isa pulmadest, meie Hispaanias olemisest ja minu ning Annabeli pildistamisest oleks jäärdvustud ka fotoalbumis. Kokku läks ilusti ümaralt 40 euri. Päris krõbe hind, kuid vajalik ja tähtis liigutus. Hetk Iseendale kaardid olid tugevast kartong paberist, kuid Annabeli käes oleks nende eluiga siiski olnud kahetsusväärselt lühike seega lamineerimine oli “must do” ja pilte on vanaema mul soovinud juba ammu ammu seega mul oli hea meel täiendada tema pildialbumit ja saada kirja üks siiras naeratus. Lisaks on plaanis paar pilti ka mälestuseks Kristjani vanaemadele viia.

Üllatuseks sain Hetk Iseendale lilla kalendermärkmiku! Kui äge!
Lamineeritud Hetk Iseendale kaardid

Vot selline tuli siis see eilane/tänane postitus. Kuidas teil läheb?

Soovitusi, mida toas haige lapsega teha? Mida mängida?

Kas te ilmutate fotosid ja paneye albumitesse? #vanakool

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s