Annabel · blogimine · sünd · sünnipäev · sünnitus

Palju õnne, Annabel! Sa oled nüüd 2 aastane.

23. Oktoober 2018

Siin me siis nüüd oleme, sina teisestoas lõunaund magamas ja mina siin meenutamas tänast päeva, kaks aastat tagasi, mil sa sündisid. Muideks, tegelikult praegu sa veel polnudki sündinud. Kell 15.00 röökisin ma agoonias sünnitusvalude käes Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas ning kui arst käis mu avatust kontrollimas ja see peale 15-st tundi oli endiselt 2.5 cm siis mu peast käis küll läbi mõte, et paneks ennast põlema. Ma ei jaksa enam, nii valus ja väsitav on. Tahaks magada natuke, jõudu koguda ning siis sünnitaks edasi.

Annabel'i sündimise lugu!
Kell 09 hommikul, tuhud olnud juba u.9-10h

Kella 17 paiku sai otsustatud, et teeme seljasüsti (epiduraal), mille järel ma peaksin saama magada paar tundi ja siis vaatame edasi, kas laps tuleb 23 kp või hoopis 24-ndal. kella 19 paiku vist sai see süst tehtud, ega ma enam väga hästi ei mäleta kah aga no nii umbes. Ma tundsin, kuidas mu alumine pool kehast vabanes meeletutest krampidest ja ma sain hingata ilma, et mu hääl väriseks. Uuuh jaa aaaah! Täitsa mõnus oli korraks…kuni ma tundsin, et nüüd on kakahäda peal. Sina isa oli mõnusalt end sisse seadnud ühes sünnitustoa kott-toolis ning valmistus magama jääma, sest ka temal oli raske sünnitus pooleli 😀 Mina aga käiasin talle oma kakahäda juttu. Proovis tema siis, mis ta proovis mind maha rahustada ja veenda mind, et pole mul ei kaka häda, sünnitushäda ega ka muud häda vaid et peaksin rahumeeli magama jääma ja puhkama ning paari tunni pärast tulevad arstid kontrollima. Mmm..ei! Ma olin kindel, et läheb pressimiseks, mis sest, et nn. valuvaigistav süst oli keres, egas ma sealt alt pold nagu mu moll peale hambaarsti juures käiku. Teadsin ja tundsin täpselt, mis toimuma hakkab ja palusin tungivalt härral arst kutsuda.

Arst kohal, uus nägu, mingi kena noor blond naisterahvas, tuli istus maha, ajas jalad laiali…mul siis ja tõmbas laevalgusti lähemale ning mõõtis olukorda…sõna otseses mõttes, mõõtis avatust siis. “Ops, te nüüd hakkate sünnitama!” Ma reageerisin umbes nii, et ahah, juba…aga ma pidin magada saama, ma olen päris väsinud, siiski mituteist tundi uutanud ja aatanud, röökinud, ropsinud, kõht lahti wc-poti peal karjunud ja nutnud ja jaks on suht otsas aga olgu, ma võtan ennast kokku, teeme ära 2016. Mingi adrenaliinipauk siiski sisenes minusse ja ma olin nii valmis, kui üheks sünnituseks valmis ollakse. Kristjan, tundus, et oli lihtsalt olukorrast pahviks löödud ja ta ei jõudnud ära imestada, et kuidas siis nüüd see asi nii kiiresti juhtub…16 tundi on tõesti nagu üks silmapilk 😀

Läks lahti, pressi ajal meenutasin ma su isale verejanulist vampiiri, sest silmade ümber veresooned olid nõus minust ennem väljuma läbi naha, kui sina sealt alt 10 cm diameetriga avausest. Mina olin kogu selle sünnituse juures vaid käskude täitja, arst ütles, mina tegin. Kristjan see-eest teab rohkem, kui mina, eriti sellest visuaalsest poolest. Ta oli ämmaemandale suur abimees ning aitas mul sind välja pressida tupsutades mu veresoontest pungil otsaesist ja hoides mu käsi-jalgu ning lahutades mu meelt, kui nii võib öelda. Umbes 46 minutit kestis see pressimise periood ja nii nagu ütles ka ÄE, tervelt 40 minutit sellest sai välja pressitud sinu juuksepahmakat ja viimase pressiga tuli ka ülejäänu beebi järgi.

Annabel'i sündimise lugu!

Tere tulemast maailma, kallis annabel! Sind asetati mu rinnale ja mis ma muud tegin, kui tihkusin suurest õnnest pillida ja ühteaegu värisesin ka, kuna pingelangus oli suur ja samas ma natukene kartsin ka sind hoida, sest ma ei teadnud, mida sinuga peale hakata.  Kohe, kui su armsad põsed puudutasid mu rinda, hakkasid sa oma huuli liigutama nagu kala lõpuseid ja  otsisid kosutavat piima, süüa. Su verivärske isake poetas ka õnnepisaraid ning, kui esimene eufooriline ja emotsionaalne hetk oli möödas, tuli ja lõikas vabatahtlikult läbi nabanööri ning tagatipuks lasi veel ämmaemandal näidata talle, kus sa siis need 8.5 kuud elasid. Nop nad ei roninud kõik kambakesi tagasi sinna kust sa tulid vaid ämmakas näitas Kristjanile lootekotti ja seal nad siis arutasid midagi jube tähtsate nägudega. Mind lapiti kokku, sind viidi kaaluma ja kui oli aeg üles tõusta ja oma palatisse minna siis ma vist korraks viskasin pildi tasku, ma täpselt enam ei mäleta.

20181023_204233429_iOS

img_4135

Perepalatis me ei suutnud lihtsalt kuidagi magada, sest me ainult jõllitasime sind. Sa olid nii rahulik ja vaikne, muudkui magasid. Peale esimest päeva ainult sõid ja magasid ning peale nädalat aega siin ilmas elanud, ainult sõid ja röökisid ning magamisest ei saanud me enam undki näha. Muideks, pean ikka ütlema, et sa meenutasid mulle alguses väikest hiinlaselast. Sul olid süsimustad juuksed ja kissis väikesed silmad ning parajalt lömmis nina. Ma ikka viivuks mõtisklesin selle üle, kuidas sa selline välja tulid, sest sarnasusi sulminu ega su isaga ei olnud- täitsa hiinlane. Õnneks sain ma oma “misiganes see asi oli” asjast üle ja muud ma siis ei teinud, kui ainult imetlesin sind päevast päeva ja ööst ööse. Päeval imetlesin su ilu ja armsust, öösel imetlesin su võimet MITTE magada ja röökida nutta mitmeid tunde järjest. Kurb oli sinuga öösel mööda 45 ruudust korterit ringi vantsida ja mitte saada sind aidata. Nii tervelt 3 kuud jutti.

0b7ab-20161108_150027000_ios

Päevad möödusid küll aeglaselt, kuid kuud ja aastad on möödunud nii kiiresti, et nüüd tahaks seda aega kõike taga nutta või mis veel parem, tahaks kõike uuesti läbi elada. Jah, kui ma peaksin selleks uuesti sünnitama siis teeksin seda. Mul on sinu nimeline väike raamat, kus on kirjas kõik alates sellest palju sa magasid, mida sõid , kui tihti sa hädasid tegid, kaalud ja muud jutud.  Hetkel on see raamat mul küll Hispaanias aga meeles mul on, et oma esimese hamba said sa juba 4 kuuselt, pöörama hakkasid ka siis umbes ja püsti tõusid esimest korda kuskil 6 kuuselt ning mööda mööblit liikusid kindlasti juba omal jõul edasi, kui sa olid 7 kuune.

Esimesed iseseisvad sammud, mida võib nimetada juba kindlasti kõndimiseks, tegid sa paar nädalat enne aastaseks saamist. Täpselt aasta tagasi olime sinuga aga kahjuks haiglas, sest sa olid endale külge pookinud mingi jubeda viiruse. Sa oksendasid meeletult ja palavik küündis 40 kraadi peale. Ma olin sinu pärast tõsiselt mures, kuid säilitasin külma närvi ning sõites keset ööd kiirabiga haiglasse, pakkisin ma kaasa lausa nädala jagu riideid, mänguasju, telefoni laadija, vahetusriided endale, kaisu jne. Kahe nädala pärast olid juba terve  ja pakatasid energiast. Täitsa imelik värk, et täna, kui sa saad 2 aastaseks, oled sa samamoodi haige. Nohu, köha kuid palavikku õnneks mitte! Ma loodan, et sellest nüüd mingit mustrit ei kujune.

IMG_4423

Esimesed sõnad olid sul muidugi “emme” ja “aitäh”, nendele on nüüd lisandunud tänaseks terve hulk sõnu, kuid ma niimoodi peast kõike ette lugeda ei oska aga armsamad sõnad on minu meelest: “kaisu”, “memme” (loe:emme), “head-ööd”, “tiisu” (loe:kiisu) ja “ai-ai”. Kõik, mis sa ütled ja teed on tegelikult armas ja äge! Sa oled ju minu tütar! Ma armastan sind universumi lõpuni ja tagasi. Ma armastan igat su väikest varvast ja sõrme ning su kauneid kullakarva lokikesi, naba, pruntis põski, põlveõndlaid, siniseid silmi, kõrvalestasid- kõike! Sa oled väga empaatiline väikelaps, sa jagad teiste rõõme ja ka kurbust, viimase korral hakkad koos teise nutva beebiga näiteks nutma koos või lähed kallistad ja teed pai ning musi. Sinu lemmikud kaisuloomad on Mõigu maja kassid ja sinu emme. Meie kaisuajad on kõige väärtuslikumad minu jaoks siin ilmas. Sulle meeldib joonistada, turnida palju (väga palju), hüpata batuudil, porilompides hüpata, vannis käia ning ujumisrõngaga ujuda. Loodusesõbralik oled ka, Hispaania kodukandis jalutades nuusutad tavaliselt kõik põõsad ja lilled üle ning iga kivi ja känd käib su käest korra läbi, multikaid meeldib ka sulle vaadata. Põrsas Peppa on sinu üks lemmikuid…oota vaid, kui sa lõunaunest ärkad siis mul on sulle üllatus- Peppa makaronid.

Sulle ei meeldi, kui sa pead keset põnevat tegevust magama minema või üleüldse sa ei fänna väga seda magamist, just seda päevast magamist. Aja peale minekut sa ka ei salli silmaotsaski ja just sel põhjusel me tavaliselt igalepoole hilinemegi. Sulle ei maitse liha..vist, sest mis muul põhjusel sa seda ei söö?Loomulikult ei meeldi sulle õuest tuppa tulla, mäng lõpetada selleks, et midagi muud teha, näiteks süüa, vannist ei meeldi välja tulla, nohu väljaimemine ninast ei ole just meelistegevus (arusaadav) ja no nagu ikka, siis, kui sa ei saa isetegevust teha.

Sa oled üks imeline laps  ja terve su pere armastab sind väga palju, eelkõige mina ja sinu issi! Ilma sinuta poleks ka meid, vähemalt nii õnnelike meid. Ma soovin sulle imelist sünnipäeva, ilusat elu, palju armastust, hoolivust õnne ja kõike kõike head, mis siin ilmas üldse on.

PS: Sa oled 84cm pikk ja sa kaalud 11kg.

aune-polismae-67

EBQS2469

20181023_183633559_iOS.jpg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s