aktuaalne · blogimine · madalseis · pere

Hingelt ära ehk madalseisust.

Hiljuti kirjutas keegi mulle fb postituse alla sellise kommentaari:

Ma ikka tihti loen neid sinu postitusi ja saan aru, et tore on kirjutada nagu ausalt ja asjadest mis halvasti ka on. Aga sinu blogi lugedes tundub koguaeg, et terve elu on nii jama ja kole ja paha ja kõik nii halvasti jne. 🤣

Lisaks on ikka siit ja sealt tulnud viiteid, et minu blogi, postitused, Instagrami stoorid õhkavad endast negatiivsust, õnnetust, üleüldist rahulolematust ja kurbust. Ega ma ei hakkagi ümber lükkama fakti, et eks see olegi nii olnud vahel. Ma leian väljenduse ning mõningase kergustunde sel viisil, kui ma enda emotsioone jagan. Jagan rõõmu ja jagan ühtlasi ka kurbust, viha, rahulolematust. Nii on! Ma ei taha olla väär ning jagada õnne ja rõõmu, kui seda pole, kuid samas ma proovin siis pigem harvemini sellest kirjutada, sest tean omast käest, et ainult negatiivse lugemine väsitab ja tüütab ära, sest ega siis lugejatel ei pruugi olla sama probleem, emotsioon, mis on mul parasjagu.

Raske on oma tunnetele anda nime või piiritleda seda, mida ma tunnen mingisuguse ajalise mastaabiga, olin kurb esmaspäevast reedeni või 5 tundi jutti ega ka mitte aasta või kaks järjest. Lihtsalt on olnud aegu, kus ma tunnen, et mul on raske ja jalgealune ei ole stabiilne. On olnud hetki, kus ma tunnen kohutavat tüdimust ja segadust, mis toimub mu peas ja südames. On olnud hetki, kus ma tahaks alla anda ja mitte enam pingutada. Olen mõelnud, et vajan kardinaaset muudatust oma ellu aga kuidas? Mille näol? Seda ma öelda ei oska päris täpselt.

Lihtsalt panen siia paar definitsiooni, mis võiksid abiks olla. Ma ei väida, et mul on depressioon ega ka mitte ärevushäired aga üht koma teist nende kirjeldusest võib vast laenata küll, et selgitada minu “olukorda”?!

Mis on depressioon ja ärevushäire?

Vikipeedia annab depressioonile järgmise selgituse – depressioon ehk masendus on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus.

Ärevushäirete all kannatavad inimesed kogevad pidevaid mure-, hirmu- või paanikatundeid, sageli olukordades, kus enamik inimestest tunneb end mugavalt või vabalt.

Ma olen läbi ja lõhki “unistaja”!

Ma ei ela tänases niivõrd, kui elan minevikus ja tulevikus. See on probleem, sest täna pole kakskümmend aastat tagasi ega ka mitte homme, täna on täna ja seal tulebki parasjagu olla. Mina mõtlen nendele vigadele, mida sai tehtud aastaid tagasi, mida oleks võinud teha teisiti ja see sööb mind seestpoolt. Ma mõtlen sellele, et kuidas oleks võinud elu kulgeda siis, kui ma oleksin sündinud kellegi teisena või, kui ma oleksin teinud ühe asemel hoopis teist või kui ma oleksin endale valinud teise suuna, teise tee. See muudab kurvaks, sest see tähendab, et ma polnud minevikus õnnelik ja rahul inimene! Muidugi peab siinkohal mainima, et ma ei mõtle nii igapäev ja hommikust õhtuni. Lihtsalt on momente, kus ma tuletan meelde öeldut ja tehtut ning mõtlen, mis siis, kui…

Teine äärmus on tulevikus elamine. Unistan asjadest, mida pole olnud ja ei pruugi juhtudagi. Kujutan ette, mis saab aasta või kolme, viie aasta pärast. Kui ma praegu teen nii, siis mõju on sellel minule ja mu perele tulevikus? Kas see on õige samm või vale samm? Aga teate, tegelikult ju ei olegi õiget ega valet…kui ma juhuslikult ei otsusta teadlikult süstima hakata ennast või joodikuks hakata või kes teab, mida veel. Sellisel juhul võiksin ma küll oma tuleviku kohe kirja panna ja midagi head sealt ei tuleks. Need on teistsugused otsused, mille peale mina mõtlen…hetkel on ju meil aktuaalne minu karjäär ning õpingud ja näiteks ka Hispaaniasse kolimine-mis on VÄGA suur otsus.

Mulle meeldib ja mulle on juba väiksest peast meeldinud, et asjad lähevad nii nagu ma olen unistanud, soovinud, tahtnud, et nad läheks. Näiteks üks tüüpiline õrnema soo esindajate unistus (võimalik, et ka meeste unistus)- Ma soovin head abikaasat, suurt suurt armastust, lapsi, oma kodu, muinasjutulist elu, piisavalt eurosid kukrusse, et ei peaks neid ükshaaval lugema jne. Juba koolis unistasin ma suurelt oma tantsijanna karjäärist kuid ometigi jätsin tantsimise pooleli, unistasin psühholoogiks saamisest, et aidata teisi, kes on endaga pahuksis. Täna, 26 aastaselt, olen ma endiselt vahepeal iseendaga pahuksis ja  psühholoogiat ma ka õppima minna ei saanud olukorra sunnil. Kuna ma olen selline läbi ja lõhki lootusetu “dreamer” siis võtan ma läbikukkumisi kuidagi eriti tõsiselt ja emotsionaalselt. Ma ikka võin vabalt kodus patja nutta ja mõelda, et mu elu on nüüd läbi…sellepärast, et ma omal ajal ei läinud psühholoogiat õppima vms.

Muutus mu peas ja mu elus.

Mingi hetk ma ei viitsinud unistada enam ja otsustasin lihtsalt elada ja kulgeda ja vaadata, mis saab. See oli siis aastal 2015. Just siis tuli mu ellu minu praegune elukaaslane ja lapse isa, kellega me peale 15-st kuud kooselu saime tütre. Meil oli väga eufooriline algus, armumine! Kõik tundus nii ilus ja õige, et otsustasime lapse koos saada. Tegemise osa oli kõige toredam aga, mis sai peale seda- selleks me valmis enam polnud. Esiteks jäin ma töölt koju juba teisel raseduskuul, kuna ma oksendasin ja Kristjan ei olnud valmis tol hetkel kogu seda kupatust vaimselt üleval pidama. Pärast lapse sündi hakkasid meid kimbutama lapse gaasid, magamatus, ma käisin lisaks veel koolis ja Kristjan tööl- meil ei olnud aega iseendale ega saanud ka kuskilt eriti näpistada seda aega. Me olime õnnelikud ent väsinud samaaegselt.

Pinged kasvavad.

Ärevatel ja pingelistel hetkedel on lihtne üksteist solvata ja veelgi lihtsam oli emotsioone endas hoida ning endasse tõmbuda ja siis ühel hetkel plahvatada. Mina olin see üliemotsionaalne pool, Kristjan rohkem endasse tõmbunud. Meie unistused ja plaanid läksid ka vett vedama, kui otsustasime, et me ei saa kohe otsa teist ega kolmandat last. Mina unistasin sellest, et minu lapsed on lühikese vanusevahega ja neid saab olema 3. Me pidime valima, kas meie heaolu või nui neljaks saame lapsed korraga. Lapsi aga tuleb teha armastusega ning mis on nende tegemisest veel kordades olulisem, neid tuleb kasvatada ja nende eest hoolitseda, pakkuda neile võimalusi, anda neile väärtust. Me polnud valmis selleks ja seda tuli tunnistada, ükskõik kui raske see ka ei olnud ja see on siiamaani raske. Ma endiselt ei suuda seda uskuda, et Annabelil ei saagi veel mõned aastad olema venda või õde.

Vikerkaar ehk vihm ja päike üheskoos.

Kui Annabel sai aastaseks siis hakkas meie elu vaikselt paika loksuma, me olime endale leidnud pikaajalise üürikodu, Annabel hakkas magama oma toas ning terve öö jutti, mina käisin töö kõrvalt praktikal ja selle läbi leidsin ka mõningase tasakaalu. See tähendab, et mul oli kodu, pere, laps, kool ja praktika. Ma leidsin omale väljundi ja ma pole hetkekski kahelnud oma otsustes. Personalitöö ja viimasel ajal sellele veel lisandunud turundusõpingud on minu valdkond ja seal ma tunnen ennast hästi.

2017 jõulude paiku tuli Kristjan lagedale elumuutva ettepanekuga- ka see oli paar aastat tagasi olnud meie väike unistus, soov kuid elul olid siis teised plaanid. Nimelt ütles ta, et suure tõenäosusega saab Gibraltarile tööle ja me koliks kõik Hispaaniasse. Ma esimese raksuga ei suutnud seda uskuda kuid mõistes asja tõsidust, hüppasin Kristjanile kaksiraksi sülle ja hüüdsin Hurraa, muidugi lähme! Võimalik, et ta nikastas selle eufoorilise sülle hüppamisega isegi oma selja..ikkagi kõnnib juba 40-ndaid. Otsus tehtud, panime plaani paika, kuidas edasi liigume, sest mul oli pool aastat veel kool+praktika ning kooli lõpueksamid ees ja seda kõike siis Annabeliga üksi Eestis olles.

Nagu elul kombeks, viskab ta ikka kaikaid kodaratesse ja siis istub popcorn pihus ja jälgib, kuidas sa sellest nüüd välja tuled. Nii oli ka meiega ja kuigi esimesed 1.5 kuud polnudki nii raske siis sealt edasi kippus asi siiski pingeliseks minema ja ma kahtlesin enda hakkama saamises. Ma tahtsin, et see eraldi olemise aeg lõppeks ja, et saaksime juba kõik koos oma uut eluetappi alustada. Nagu palutud, tuli meile õige pea teada, et peame korteri omanikule tagastama ja see tähendas seda, et meil Annabeliga pole mai kuus enam peaalust, kuid mu kool ometigi polnud veel läbi. Nii saigi ühiselt võetud vastu otsus, et ma võtan akadeemilise ja me läheme aprilli lõpus Annabeliga Hispaaniasse. Kuni viimase hetkeni, jooksin ma pea laiali otsas kodu-kooli-praktika vahet ning vabadel hetkedel istusin telefoni otsas või pakkisin elamist kokku kolimiseks ja korteri üle andmiseks seega mulle tagantjärgi tundub, et mul ei olnud piisavalt aega, et otsi Eestis kokku tõmmata ja ma ei hoomanud veel, mida see teise riiki kolimine endast kujutab.

Kehvad elustiilivalikud teadmatusest

2018 Aprilli lõpus kolisime meie Annabeliga Hisppaaniasse elama, järgi Härrale, kes oli selleks ajaks seal juba olnud 3 kuud. Algus oli muidugi eufooriline, esiteks ei olnud ma kunagi Hispaanias käinud. See oli justkui puhkus ja vabadus ja õnn ja uus -kõik tunded üheskoos. Siis aga saabus argielu ja rutiin ja üksindus, sest sõpru ei ole, pere ei ole (peale meie 3 liikmelise muidugi), Härra pikad päevad tööl ja ta väsimus ja vähene huvi midagi teha nädalavahetusel, kuna töö on raske ja nädalavahetusel tahaks puhata ja energiat ammutada. Aga mida siis teha?

Minul pole lube, mingi hetk me andsime ka rendiauto ära ja siis polnud meil üldse autot. Meie külas (La Alcaidesa) pole poode, keskuseid, kino, teatrit, lastele pole mänguväljakuid pole ka rohelisi parke- meelelahutus puudub. Küll ma proovisin üht ja teist teha…lõin oma youtube kanali ja hakkasin vlogima, hakkasin trenni tegema, käisin Annabeliga palju väljas jalutamas, nädalavahetuseti koristasin ja kraamisin kodu ja tegin sisuliselt kõike seda, mida ma tegin nädala sees. Iga päev muutus juba sarnaseks, üksluiseks…ma ei teinud midagi, ei käinud kuskil, ma tundsin ennast õnnetuna ja jällegi pinged kasvasid. Ma teadsin, et vaja on muudatust, sest muidu ma edasi ei jaksa niiviisi kodus istuda kuskil üksikul saarel niiöelda. Selline olemine ja elamine ei ole minule loomupärane! Ma olen aktivist, suhtleja, inimeste inimene, seltskonna inimene. Olgugi, et ma olen lapsega kodus, ka temaga saab käia parkides, keskustes, kinos, mänguväljakutel või mängutubades-kus iganes. Mul ei olnud kuhugi minna, ma tundsin, et minu tegevused on piiratud, et mina olin piiratud.

Lahendused

Me arutasime Härraga, et selleks, et suhe oleks terve ja pere oleks rõõmus, on vaja teha elustiili muudatus. Mõlemad osapooled suhtes peavad olema võrdväärsed ja mõlemal peavad olema võimalused ning omad väljundid. Kui voodi on magamistoas paigutatud vastu seina siis üks inimene pääseb voodisse ilma takistusteta, kuid see, kes magab seina pool, peab ronima oma kohale üle paarilise.

Niisiis esimene samm oli tulla Annabeliga Eesti nö.  puhkama ja suhtlema ning mina tahtsin ilmtingimata teha praktikat turunduse alal. Teine samm on elukoha vahetus selliselt, et meie võimalused peres käia ja teha on võrdsed, kuskile, kus on toimiv ning tihe ühistranspordi liiklus, keskused, toidupoed jne. Kolmas muutus- Annabelile leida lastehoid ning mulle töö. Nii, nüüd selle esimesega on lihtne, lastehoidusid on seal palju ja igaüks neist maksab kopsaka summa raha aga minul tööd leida seal…rääkimata sellest, et ma saaksin seal erialast tööd teha…see võimalus tundub mulle iga päevaga üha väiksem ja väiksem. Kuid teenindussektoris koristaja, lauateenindaja või klienditeenindajana leiaksin ilmselt (tegelt ma tean, et leian) iga kell. Kas see on minu unistus? Ma nägin alates 8-ndast raseduskuust maksimaalselt vaeva ja pingutasin, et käia koolis Eestis ning omandada oma unelmate elukutse ja ühtäkki olen ma siiski kohustatud naasema oma vana elukutse juurde. Olgugi, et ma saan laudu teenindada palmide vahel ja kleidis siis tegelikult südames sooviksin ma ikkagi värbajaks saada või personaliassistendiks/ -spetsialistiks. Oh wel! 🙂

EDIT: Tegelikult jätsin midagi kirjutamata, seega võis mu kirjutatu vale mulje jätta. Nimelt olen ma väga aktiivselt kandideerinud ka klienditeenindus positsioonidele (kohviku/resto teenindaja), kuid pole ühtegi vastust siiani veel kuskilt saanud. Mul on üks agentuur küll, kes soovib saada abitöölisi ja nendega ma olen juba kuu aega suhelnud ning nad oleksid mu tööle võtma kasvõi kohe AGA nende müügijutt oli selline: Pikad 12 h vahetused hommikul ja hilisõhtul, tulemas on pühadeperiood ja kõik päevad on tööd täis ja võimalik teha palju lisatunde, kui ma teatan ette päev enne, et jään koju haige lapsega näiteks siis tuleb päris suurt trahvi maksta kuna neil on vaja lojaalseid pikaajalisi töötajaid, kes oleksid valmis töötama pikki tunde ja siis, kui välja kutsutakse. Ma võin muidugi oma uhkuse alla neelata ja minna klienditeenindajaks-mul pole selle vastu midagi. Oma mõtte saada erialasele tööle olen ma peaaegu maha matnud aga mul on siiski omad kriteeriumid, alla mille ma tõesti pole nõus töötama, ei Eestis ega ka kuskil mujal. 🙂 Minu jaoks on oluline veeta aega oma perega, oma lapsega. See oli suuresti põhjus, miks ma lõpurasedana koolitee ette võtsin ja pingutasin vere ninast välja pingutasin, et ma ei peaks naasema oma endisele ametikohale kasiinos (baaridaamina) ning töötama enamik nädalavahetusi, pikki öiseid vahetusi ning pühade ajal sünnipäevadel jne. Nii magaksin ma lihtsalt oma lapse elu maha. Nii arvan vähemalt mina.

Igas halvas on midagi head

Kogemused! Kogemused ei jookse iialgi mööda külge niisama alla. Me oleme selle suure sammu teinud ja kõik Eestis seljatanud ning kolinud väikese lapsega Hispaaniasse elama-vau! Me oleme näinud võrratut Lõuna-Hispaania maastikku ning loodust, saanud juba selle lühikese aja jooksul osa sealsest kultuurist ning tutvunud ka mõndade inimestega (peamiselt Eestist ja UK-st) . Lisaks Lõuna-Hisp. oleme käinud ja näinud ka fantastilist Gibraltarit, mida saab iseloomustada, kui kivist ent omanäolist väikeriiki. Ma olen saanud Annabeliga palju aega koos veeta, kes vähegi on mu blogi lugenud, see teab, et Eestis oli mul kool ja praktika ning kvaliteetaega tütrega oli pigem häbiväärselt vähe. See aeg Annabeliga oli nii mõnus ja äge, koos Kristjaniga ka peale mitut kuud lahusolekut.

Lõppsõna

Me läheme Annabeliga 07 November tagasi Hispaaniasse, oma väiksesse külla La Alcaidesa-sse. Kõigepealt on meil üks perekondlik ent kaua kaua oodetud puhkus kõik koos ja siis me arutame ja vaatame, mis me teeme ja kuidas meil elu hakkab seal kulgema. Kindel on see, et kumbki meist ei taha alla anda ning mõlemad sirutame oma käed tähtede poole ning jahime oma unistusi ning püüdleme idüllilise elu poole. Selleks, et meie Hispaania eluga kursis olla, tule loe blogist.

7475af28-80ba-4e57-a28e-fbeefa9a0edd

 

Jagage oma kogemusi rasketest aegadest/madalseisudest? Kas ja kuidas olete neist välja tulnud?

 

EDIT: Mulle küll endale tundub, et olles siin Eestis aktiivne ja kohtudes põnevate inimestega ning olles keset põnevust ja melu, olen ma õnnelik. Ehk ma lihtsalt olen natukene kibestunud koduperenaine, kes lihtsalt ei taha olla koduperenaine või kurat seda teab, mis mul viga on. Ma ei tea vahel isegi, mis mulle sisse löönud on.

 

10 thoughts on “Hingelt ära ehk madalseisust.

  1. Oh Aunekene 😊 las minevik olla minevik ja pigem ole tänulik, et minevikus tegid selliseid otsuseid, muidu sul võibolla polekski praegu Annabeli ja Kristjanit…

    Ja ikka pea püsti! Norutada pole siin midagi, sa oled lahe, tark ja ilus 😊 sa jõuad kõike ja igalepoole (nagu näha) 😉 naudi aega perega ja leia omale Hispaanias mingi väljund…kasvõi keeleõpe. Ma saan täiesti aru su murest, et erialane töö jääb soiku aga sa oled ikkagi “pildis” oma blogi ja tegemistega, küll midagi välja mõtled. Ehk peaksid hoopis otsima kaugtööd? Midagi, mida saabki teha ainult arvutit kasutades? Või hoopis telefoni teel? Mulle pakuti kunagi tööd mingi firma eestikeelseks klienditoeks kusjuures, firma asus Poolas…

    Meeldib

    1. Hei 🙂

      Kaugtöö variante ma kusjuures praegu otsingi. Kogu see sotsiaalmeedia ja turunduse suund viivad mind ka lähemale sinna, et saaksin projektipõhiselt teha kodus tööd 🙂

      Aitäh sulle, sa oled nii armas! Kalli

      Meeldib

  2. Ma ei saa sellest aru, miks on Sulle nii vastumeelne teenindajana tööleminek. Ilma keeleoskuseta ei saa sa elu sees kuhugile oma erialale tööle seal arvestades veel seda, kui suur on tööpuudus Hispaanias nagunii. Mina käisin ka Eestis koolis ja tööl ja praktikal juristina ja võiksin juba praegu Eestis olla advokaat, aga ometi töötan Hispaanias ettekandjana. Ettekandjana töötamine annab esiteks juba osa sellest, millest sa seal puudust tunned. Lähed tööle, õpid kohalikku keelt, kombeid. Suure tõenäosusega leiad sealt endale sõbrad ja suhtlusringkonna ja samuti mingi muu väljundi elus kui lapsega kodus passimise. Saad endale ehk kasulikke tutvusigi. Kui keel on selge, saad hakata erialast tööd otsima, vb ehk kohalikku ülikooligi minna end täiendama. Tuleb lihtsalt oma uhkus alla neelata ja kuskilt otsast alustada. Võõras riigis elada ei ole lihtne ja sisuliselt võid oma Eestis omandatud kraadid ja kogemused ära unustada nagu oleksid jälle 18. Aga on võimalik ka Hispaanias oma elu üles ehitada, aga selleks peadki end kätte võtma ja kasvõi esialgu teenindajana tööle minna.

    Võibolla tundub karm, aga ma lausa ärritusin seda postitust lugedes.

    Meeldib

    1. Ma olen ehk võibolla end valesti väljendanud või jätnud midagi mainimatta. Ma olen käinud ka kohvikus kohvikusse tööd küsimas ja saatnud oma CV-sid restoranidesse, kuid olen sealt ka negatiivse vastuse saanud.
      On üks agentuur, kes soovib mind tööle seal…Tingimused on sellised, et ma olen valmis minema tööle sinna kuhu vaja ja siis, kui on vaja ja olema valmis tegema pikki vahetusi, hilisõhtuseid vahetusi ja töötama pikalt pühade ajal, aasta vahetusel jne.

      See oli väga suuresti üks põhjustest, miks ma Eestis lapseootel pingutama hakkasin, sest ma olen alates 16-17 eluaastast saadik pea kõik pühad, sünnipäevad, aastavahetused tööl olnud ning nädalavahetused, teinud 12-15 tunniseid öiseid vahetusi, mis on mõjunud mu tervisele ja isiklikule elule.

      Ma ei jaksaks ja tõsi, ei tahaks sellist kaootilist elustiili enam oma väikese lapse kõrvalt elada.

      Klienditeeninduse töö vastu pole mul midagi ja ma muidugi mõistan, et välismaal mind ei teata ja seetõttu ei ole nad ka agarad andma mulle kohe erialast tööd. Mõistan täielikult.

      Olukord on lihtsalt selline, et ma tean, et Eestis ma saaksin tegeleda oma unistuste tööga, mees sai oma unistuste töö Gibraltaril. Tuleb leida mingisugune konsensus kuldne kesktee, kus üks ei tunneks ennast lõpuks õnnetult.

      Hispaaniasse ma tööle ei saa kuskile ilma keeleta, see on selge. Enne vaja keelt ja siis tõesti võiksin seal klienditeenindaja olla ja mul ehk polekski selle vastu midagi, nad töötavad väga normaalsetel aegadel ja päris peresõbralikult. Sel juhul ma ikka saaksin kodus lapsega ka olla.

      PS: Ma ei ole üldse uhke selle koha pealt, Ma olen 10 aastat olnud klienditeenindaja ja läksin mõned aastad Rootsi elama ja sain ka Pitsarestorani teenindajaks pm. null keelega, kuid inglise keel päästis mind tohutult. Ma sain klienditeenindajana keele suhu ja inimestega suhtlemine mulle meeldib 🙂

      Mingid piirid jah siiski on, mida ma enam nõus tegema pole, lapse ja oma tervise tõttu 🙂

      Meeldib

      1. Oeh jah, eks see Hispaaniasse koliminegi ole üks suur otsus. Ma olen 18-aastasest saadik tööl käinud kooli kõrvalt ja mäletan, kuidas pingutasin, et saada oma unistuste töö – olla advokaat. Siis kolisin Hispaaniasse ja kogu töö ja vaeva põhimõtteliselt kirjutasin korstnasse. Mul on samamoodi vahel ikka mõtted peas, et kas oli ikka õige otsus nii teha. Aga mul on võimalus muidugi veel Eestisse naasta, magister ära teha ja advokaadina tööle minna. Seda ma aga ei taha, sest mulle meeldib Hispaanias. Mulle meeldib see kliima, mulle meeldivad need inimesed ja nende ellusuhtumine. Samas ei ole ma loobunud ka oma unistusest ükskord advokaat olla ja nüüd peab ainult veel rohkem pingutama võõras riigis.

        Minu plaan näeb välja selline:
        Step 1: Leia endale normaalne üürikas – tehtud
        Step 2: Leia endale mingigi töö – tehtud
        Step 3: Õpi keel selgeks – tegelen sellega, töö on väga palju kaasa aidanud
        Step 4: Astu kohalikku ülikooli magistrisse
        Step 5: Erialane töö
        Step 9573773: Laps

        Ja muidugi kuskil vahel ka kodu ostmine esimesel soodsal võimalusel.

        Ülikool ja normaalse töö leidmine on muidugi siin ilmselt välismaalasena mitu korda raskem, kui Eestis oleks olnud, aga mis seal ikka, olen ju minevikus pingutanud ja nüüd peab edasi pingutama lihtsalt, kui koduriigis olla ei kõlvanud 😄. Ja ega me kolisime Hispaaniasse mõlemad kaasaga lambist. Ei olnud siin kummalgi unistuste tööd ootamas, aga kuna mu mees on väga universaalsete oskustega, siis leiab ta tööd igalt poolt. Alustas ta kunagi nullist Norras ja töötas end väga heasse seisu, nüüd alustas nullist Hispaanias ja saame täitsa hästi hakkama.

        Ja usu mind, teenindajana töötamine on Hispaanias palju toredam kui Eestis. Palk on normaalne, inimesed on lahkemad, töökollektiiv sõbralikud. Ütled, et pole leidnud tööd, aga oluline on kohal käia igal pool ja küsida. Mina muidugi sain üldse facebooki kaudu töö, panin sinna kohalikku gruppi kuulutuse üles ja pakkumisi tuli vähemalt 10 ringis. Usun, et leiad töö kui julge ja enesekindel oled.

        Igatahes pead väga tõsiselt mõtlema kui väga sa ikka Hispaanias elada tahad. Kui ikka kahtled, siis pigem jää kodumaale. Ei ole mõtet raisata aastaid kohas, kus sa ennast hästi ei tunne. Aga igasugune töö teeb asja palju lihtsamaks, sest sõbrad ja tuttavad. Hakkad end tundma nagu pärisinimesena, kui töö leiad. Vähemalt nii tundsin mina. Kui mul seal veel tööd ei olnud (u 3 nädalat), olid mul ka depressiivsed mõtted ja kahtlused, aga töötamine muutis kõik paremaks :).

        Edu!

        Meeldib

      2. Mulle meeldib Hispaania kultuur, soojad inimesed, ka klienditeenindus tundub nii tore töö olevat, sest kõik teenindajad on rõõmsameelsed ja naerusuised ning naudivad oma tööd 😊

        Ma arvan, et lihtsalt juhtus nii, et ma olin 4 kuud kodus (olgugi, et lapsega), mis on mulle täiesti loomuvastane ja ma suutsin ka parajalt depressiivseks minna.

        Elukaaslane käis tööl, tal tekkisid juba töökaaslaste seal sõbrad, ta käis aegajalt väljas sünnipäeval, grillimas nendega aga ma olin üksik.

        Keelt ei oska piisavalt, et suhelda, pere ja sõpru pole, tööd ei tee, trajektoor kodust alla basseini ja mereäärde ning tagasi. Ma lihtsalt ei tahtnud kuidagi harjuda sellega.

        Ma siiski ei taha alla anda, sest Hispaanias elamine on minu unistus olnud pikka aega ja niipalju, kui ma kuulnud oled, ei taha keegi sealt enam tagasi tulla 😊

        Hehee plaan 975564796 on hea 👌🏻

        Eks ideaalis oleks pidanud see ka meil vastupidi käima…kool, panerid, kodu, karjäär ja siis laps aga meil on nii ja peab leidma kõige parema tee, kuidas kõik saaksid õnnelikud olla ja oma unistusi ellu viia.

        Sulle soovin ka edu oma plaanide elluviimisel!

        Meeldib

  3. Aga äkki proovite tõesti La Alcaidesast minema saada? Kasvõi La Lineasse, kust Gibraltarile suisa jala kohale saab. La Linea võib veits karm tunduda, aga vähemalt on seal elu – poed, värgid kõik olemas. La Alcaidesa on nagu seisev vesi. Kas sa oled tööd otsinud Hispaanias või Gibraltaril? Hispaanias on ilma hispaania keeleta praktiliselt võimatu tööd leida. Nii et pigem ikka Gibraltari suunas vaadata. Mul enamus tuttavaid inglasi sinna tööle saanud, alguses muidugi lihtsamad otsad – nt telefoniteenindus mingis online kasiinos vm, aga ega alustada ei saagi personalijuhi kohalt. Samas, eestlane oma töörabamisvõime ja intelligentsiga peaks end seal üsna kiirelt tõestama 🙂 Ja tööotsimine ei käi mitte CV-d meiliga saates vaid tutvuste kaudu (kas su mees ei saa siinkohal aidata?) või otse kohale minnes. Vabanda, kui räägin midagi, mis Sulle niigi ilmselge 🙂
    Soovitaksin kindlasti minna hispaania keele kursustele. Üldiselt ayuntamientod korraldavad neid üsna väikese raha eest. Sealt võid leida ka uusi tuttavaid, kes Sinuga samade murede-probleemidega võõras riigis. Su tütar sai vist 2, kui ma ei eksi? Hispaanias saab ta juba järgmisel sügisel nn eelkooli ehk infantili minna. Täiesti tasuta.

    Meeldib

    1. Hei

      Tööd otsin Gibraltaril aktiivselt kuid senini edutult. La Alcaidesast proovime La Lineasse saada aga peame ootama, et üürileping läbi saaks, et tagatisraha kätte saada. Tutvuste kaudu oleme ka proovinud ja Mehe kaudu on CV ka ringi rännanud natukene, kuid jällegi tulutult. Linked In on ühe Gibraltarlase poolt üle vaadatud ja kohandatud nii nagu neile peaks meeldima. Ega ei oskagi suurt midagi teha enam, ainult pommitan värbamisagentuure ja proovime tuvuseid leida 🙂 Aa jah, personalijuhiks ma saada ei tahakski, tahaksin kasvõi sekretär, assistend, admin vms olla 🙂

      Seda ma ei teadnudki, et Infantil tasuta on, aitäh sulle 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s