aktuaalne · blogimine · depressioon · elu

Ülekoormatus ja ebareaalsed ootused

Kas sul on ootused oma partnerile? Lapsele või kui mitu siis lastele? Perele? Töökohale? Päevale, kuidas see kulgema peaks? Iseendale? Sõpradele või sõbrannadele? Ilmale?

Ma usun, et meil kõigil on millegi või/ja kellegi suhtes ootused ja ühtlasi teame me ka, mis juhtub, kui elu ei lähe ootuspäraselt. Tekib teatud viha, trots, kurbus, rahulolematus, me solvume jne. Kui sinna juurde lisandub veel ülekoormatus, kiire elustiil, laste kära, kohustused, töö, (raha)mured siis võibki see kooslus viia depressioonini, KUID mina olen sellisel arvamusel, et depressioon ei ole haigus vaid meeleseisund, kust on vaja välja rabeleda ja on olukordi, kus ei saada sellega omal käel hakkama.

Ma arvan, et ka minul võib olla midagi leebe depressiooni sarnast, see tähendab, et mul on tavapärasest tihedamini ülekaalus negatiivne emotsioon ja kuigi see on mööduv nähtus siis minu üldine meeleseisund on ka pigem negatiivne kui positiivne ja ma tean, et ma teatud hetkedel üritan maha suruda oma tundeid ja elan sisse ning väsin kiiresti. Mõni päev lihtsalt on selline, kus ma ei taha kedagi näha ja midagi teha.  On olukordi, kus ma jällegi lähen nii keema või hakkan lahinal nutma, ütlen midagi halvasti ja hiljem kahetsen. Mul puudub enda elu üle kontroll (nii ma tunnen vähemalt aegajalt, mitte koguaeg) ja see on viinud mind sinnamaani, kus mul vahepeal puudub kontroll ka oma tunnete üle ja ma pistangi pealtnäha suvalise asja üle nutma või ärritun üleliia palju.

Ma nüüd küll ei oska kommenteerida, kui suvaline see olukord on aga selline asi juhtus mul kolmapäeva hilisõhtul, kui Malagasse jõudsime. Mul jooksis juhe nii kokku ja ma ei suutnud end vaos hoida ja nii ma kõndisingi Kristjanile vastu koos lapsega ise tihkusin valju häälega nutta.  Polnudki midagi hullu aga reis oli pikk lihtsalt ja Annabel oli ka väsinud, ei maganud palju, esimese lennuga oli hull turbulents ja Anna oksendas lennuki igatepidi täis, minu ja iseenda ka muidugi. Aa..no muidugi! Algas kõik üldse sellest, et meid ei tahetud Eestis lennuki peale lasta kuna mul polnud tõendeid, et Annabel minu laps on. Tsiisas mother of god, kuidas ma oleksin pidanud sellist asja üldse teadma, et mul Londonisse sõites lapse sünnitunnistust või lapse isa poolset kirjalikku luba vaja on. (varem pole kordagi olnud vaja) No sellega sai ühele poole, kuna lahke tädi helistas kuskile ametisse ja uuris Annabeli isikukoodiga järgi, kas ikka olen ema või mitte. Londonis oli segane ümberistumine ja ajaga võidu jooksmine. Malagasse jõudes olime passi järjekorras viiendad vist ja kuna ees läks aega ja ma otsisin kotist passe siis Annabel pani ajama mu juurest ja korraga oligi järjekord meieni jõudnud ja ma sain turvakontrollis riielda, et ma ei suuda oma lapsel silma peal hoida ning mulle toonitati, et lennujaam ei ole koht mängimiseks. Seejärel öeldi mulle, et ma võtaksin KÕIK oma kodinad ja läheksin rivi lõppu lapsega ootama, õpetuseks või nii. Nagu APPI! Ma lihtsalt flippisin nii ära, ma olin 12 h Annabeliga sõidus olnud, ta on 2 aastane alles ja ei mõista veel paljusid asju. Mul olid lisaks Annabelile seljakott, suur kohver ja käru ja ma püüdsin turvahärrale seletada olukorda, kuid vastuseks sain, et tal on tervelt kaks last ja tema saab isana ilusti hakkama nendega. See oli esimene kord siin Hispaanias, kui ma olen lihtsalt nõutuks jäänud kellegi suhtumise peale. Vot ja siis ma krabasingi Annabeli, vgisi hoidsin teda süles, nii, et ta rapsis ja röökis ja karjus ning mina nutsin ja ootasime oma rivi uuesti ära 15 min ja surusin Annabeli kärru kinni, sest ma ei tahtnud, et ta näeks mind nutmas. Tere, võrratu Hispaania ja kallis Kristjan!

See oli üks selline olukord, kus ma ei jaksa, ei suuda, ei saa hakkama ja freakin räigelt outi. Teistel kordadel juhtub nii, kui mul on liiga palju vaja teha lühikese ajaperioodi jooksul või kui keegi hakkab mind liigselt õpetama, suunama või isegi et näpuga näitama, kritiseerima. Mul tekib kohe mingisugune blokk ja ma ei taha kuulata negatiivset juttu. Kõike annab seletada läbi lillede, v.a seda, kui sul ripub koll ninast väljas või sa oled unustanud valge (peaaegu läbipaistva) maika alla rinnahoidja panna ja su rind ripub põlveõndlas ja keegi seda märkab. Hehehe! PS: no on juhtunud, et panen alukad valetpidi jalga, unustan rinnakad panemata, panen pluuse valetpidi selga, nii, et sildid lotendavad jne.

Mul on tekkinud selliseid olukordi, mida ma ei saa lahendada ühe päevaga, ühe nädalaga ega ka mitte kuu või paariga ja see tunne, et mul on midagi õhus, kuid lahendada ei saa, lihtsalt “kill”-ib aeglaselt ja piinarikkalt. Kõigele lisab hoogu veel see, et ma olen siin Hispaanias nii kasutu, kasutu oma lapse jaoks ja pere jaoks ja kuskile tööle ka ei saa. Kõik on muserdav lihtsalt. Jaa, andke andeks mulle, ma tean, ma jahun juba mitu postitust sellest, kuidas elu nii õudne on aga midagi pole teha, ma proovin anda endast kõik, et sipelda ennast sellest august välja. Ma rohkem sel teemal ei hala. Mul on ikkagi mõned head ideed ja täitsa niisama ma siin aasta lõpuni ei istu ja uuel aastal uue, positiivsema energiaga edasi. Meil on plaanis kolida ja igasugused muud ägedad asjad, lihtsalt tuleb natuke varuda aega ja kannatust.

Ma alustasin seda postitust üldse seetõttu, et ma leidsin ühe põneva artikli, mis selgitab vähe depressiooni tagamaid ning olemust ja mulle tundub see loogiline. Ma arvan, et depressioon ei ole midagi sellist, mida võiks  endale sildi näol kergesti külge pookida, kuid samas ei tohiks seda ka maha teha ja pidada seda väljamõeldud “haiguseks” või seisundiks. A la naistel on päevad ja sul jälle see deprekas. No ei ole päris nii!

Artikkel asub SIIN!

Mida arvate teie depressioonist, kui sellisest? Kas oled kunagi tarvitanud antidepressante? Kas depressioon on väljamõeldud meeleseisund/haigus või ikkagi tõsine ja päris asi?

black-and-white-black-and-white-depressed-568025.jpg

 

2 thoughts on “Ülekoormatus ja ebareaalsed ootused

  1. Depressioon ei ole minuarust häbiasi, olen ise ka umbes 10 aastat tagasi tarvitanud antidepresante ja ma mäletan, et need töötasid. Need antideprasandid hakkasid mõjuna pärast esimese kuuri lõppu ja kokku sai neid söödud pool aastat. Kallis lõbu,aga ilma nendeta ei teagi kas oleksin vastu pidanud või oleks elu mind àra muserdanud. 10aastat hiljem võin ma öelda, et ei mäleta sellest ajaperioodist enam suurt midagi ja ehk parem ongi, sest elu on tegelikult ilus!

    Meeldib

  2. Depressioon on haigus. Olen kasutanud ja saanud leevendust, kuid otsustasin ise edasi minna st ravimivabalt. Oht tagasi langeda on alati, kuid tuleb tunnetada, millal on asjad pahasti. Väljamõeldud meeleseisund võib olla see neil, kel pole seda spetsialistide poolt diagnoositud, vaid kasutavad ühekordse paha tuju korral sõnakõlksuna “mul on stress,mul on depressioon” erilist teadmist omamata..

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s