aktuaalne · blogimine · toidukahjurid

Tule taevas appi, kui palju koiliblikaid võib ühes korteris olla!?

Kas sa tead, mis või õigemini kes on koiliblikas? Ehk oled kuulnud riidekoist, kes pesitseb villa sees ja naudib maitsvat õhtusööki vanaema kootud sokkide või kinnaste näol? Jahukoi ehk jahuleedik on üks enim soovimatuid külalisi meie köögis. Toidukahjur, kes juba nimest välja lugedes, elab ja paljuneb meie jahus ning muudes kuivainetes.

HowToGetRidOfPantryMoths
foto: Shutterstock

Ma vist olen kunagi kokku puutunud villa sees pesitsevate koidega, kuid enda mäletamist mööda ma pole näinud köögis koiliblikaid ega ka mingeid kahtlaseid (koiliblika)mune, rääkimata jubedatest vagla sarnastest ussidest. Öäkkk! Mul tahab juba õhtusöök mööda söögitoru üles tagasi ronida selle mõtte peale. Aga teate ju seda väljendit, et kunagi on ikka esimene kord! Kahjuks mina ka tean nüüd, liigagi hästi.

Umbes paar nädalat tagasi hakkas Härra ajama mulle mingit umbluud, et siin lendavad koiliblikad ringi mööda korterit. Algul ma ei pööranud sellele nagu tähelepanu ja olgem ausad, ma olin Eestis ilma koiliblikadetaja tema Hispaanias koiliblikatega, pole minu mure ju. Kui liblikad oleksid lennanud ringi minu toas, vot siis ma oleks midagi teinud. Pealegi, ega ma ei saanud Härra jutust ka täpselt aru, mis toimub ja kes kus lendab. Kolmapäeva öösel jõudsin koju ja ka siis ei saanud ma veel midagi aru aga vot järgmine päev…siis muutus pilt selgemaks (koisemaks). Need elukad olid IGAL POOL! Neid ei olnud mitte 2 või isegi 10 mitte vaid mingi 100 vähemalt. Olgu, natuke pingutan üle aga palju puudu ei jäänud. Igalepoole, kus ma vaatasin, olid koid.

Sellele järgnes muidugi paanikaosakond, sest ma ei olnud varasemalt sellise asjaga kokku pidanud puutuma ning esimese raksuga ei saanud ma ka aru, kes need sellised on. Kuna neid oli nii palju ja nad aegajalt lendasid ringi siis ei jäänud nad ka Annabelile märkamata. Üritasime siis seletada, et tegu on putukaga aga kuna see sõna teisele liiga raske siis tuli sealt “pupu” ja nüüd iga väiksemgi putukas, koi, kärbes on meil nõnda armsalt “pupu”. Midagigi armsat selles loos, kuid ausalt, sellega see ka piirdub.

Kuidagi läks jutt Härra õega nende elukate peale ja tema teadis kohe öelda, millega tegu ning kuidas  tegutseda, et neist lahti saada. Esimese asjana me “likvideerisime” nii palju koisid, kui me nägime ja suutsime, teiseks võtsin ma ette kõik kapid ja tühjendasin need ning viskasin minema KÕIK kuivained. Kokku sain ma 3 pirakat poekotitäit kuivaineid ning avastasin, et meil polnud enam hommikusöögiks helbeid, kotleti tegemiseks jahu jne. No pole hullu, mõte sellest, et pudru sees võib lisandina mõni ussike moosi asemel olla , ajas igasuguse isu ka ära.

Kappe puhastades ja küürides, lõin ma oma pea õige mitu korda ära, sest need tegelased ehmatasid ikka roppu moodi mind. istusid kuskil salaja ja siis otsustasid mulle täpselt näkku lennata, va koid sellised. Mingi hetk ma justkui harjusin juba ja siis…ja siis! Tere vagla moodi ussikesed, kuidas teil siin MINU kapis ringi roomates ka läheb? See oli ikka jälkuse tipp! Mul pold köögikindlaid ka mitte seega minu ja vaklade vahele jäi ainult Annabeli tagumiku pühkimise rätik. Tehtud! Ussikesed “merekooli” viidud, kapid tühjad, puhtaks küüritud, kuivained prügikastis, pere nälgas-võib rahuliku südamega magama minna.

Järgmisel päeval otsisime poest äädikat, millega uuesti üle lasta kapid (eelneval ühtul tegin seda nõudepesuvahenduga) kuid meie suureks üllatuseks polnudki poes tavalist 30% läbipaistvat äädikat. Homme lähme suuremasse keskusesse ilmselt ja võtame sealt. Äädikas ei peaks siin ju mingi imekaup või defitsiit olema? Isegi Lays krõpsud on siin äädikaga. Olen maitsenud, jälkus krõbisevas pakis! Igaljuhul on mõni lendav koi veel siin seal kuid üldine pilt on puhas. Kappi pole ma julgenud suurt midagi panna, jahu ja puder sai pandud külmutuskappi. Seal väidetavalt peaksid igasugused munad ja vastsed ka ära surema.

Panen siia ka ühe artikli, mis võibolla tuleb kunagi kellelegi kasuks, kes sellised ootamatud ent ebameeldivad külalised oma köögist peaksid avastama. Väga informatiivne ning annab selged juhtnöörid jätte, kuidas toidukahjuritest jäädavalt priiks saada ning kuidas kodu taas puhtaks saada. Info leiab SIIT.

Olete kunagi kokku pidanud puutuma koiliblikatega? Kuidas neist lahti saite? jagage kogemusi 🙂

4 thoughts on “Tule taevas appi, kui palju koiliblikaid võib ühes korteris olla!?

  1. Koid on hiiglasuur nuhtlus jah. Minul endal oli villakoidest lahti saamine täiesti hullumaja ja ma kahtlustan, et mõni on veel siiani elus. Põhiline on see, et ega need koid niiväga täpselt ei vaata ka, mida nad söövad, ilmselt on neil oma lemmikud aga kõlbab muu ka. Minu villakoid söid ära näiteks ravimtaimede kotid ehk siis kogu tavaar kuulus ära viskamisele. Väga hästi sobis ka puidust lihahaamer, seda ma eriti ei kasutanud, nii et suhteliselt kama oli sellest.
    Õel olid kunagi õunakoid, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et tuli remont teha sest need tegelased tegid oma “pesad” ka tapeedi alla. Õudukas.

    Meeldib

    1. Appi! Kui õudne 😦

      Ma ei olnud enne eelmist nädalat veel kunagi nii koidega kokku puutunud ja teadnud ka, kui laastavat tööd nad teha võivad.

      Äädikas vist peaks koos koilõksudega efektiivselt toimima? Meil on ka mõni liblikas alles veel, eks see näha ole, kas nad tulevad tagasi. (Palun ei 😬)

      Meeldib

  2. Jaa, sama siin! Oleme Hispaanias 5 aastat elanud ja varem pole sellise jamaga kokku puutunud. Aga see suvi hakkas pihta. Sa võid ette kujutada, mida ma tundsin kui avastasin juba keedetud riisi taldrikule tõstes, et seal on ka äärmiselt isuäratavad lisandid nende ussikeste näol. Jeekim, mul tuleb praegu ka veel okse kurku kui seda meenutan. Aga samamoodi viskasime kolm riiulitäit kuivaineid lihtsalt prügikasti. Kaasa arvatud kinnised tatrapakid, mis siin üle kolme euri maksavad, Eestist toodud Juubeli tordipulbrid, kamapakid jne. Nutta oleks tahtnud. Sest need raiped tõesti närivad end ka kinnistesse pakkidesse. Järgmine käik oli Ikeasse, kust ostsime need kuivainepurgid ja nüüd on kõik kuivained purkides ja topsides. Mitte et neid kuivaideid eriti järel oleks peale seda hävitustööd. Kapp kenasti tühi.

    Meeldib

  3. Hahaaa. Me oleme nendega iga suvi hädas. Aga sygisel kaovad õnneks iseenesest ära. Minu meelest tulevad nad tagasi ykskōik kui palju nendega ei võitleks 🙂 Lõpuks lihtsalt harjud ära, et see käib Hispaania eluga kokku. Nii nagu Eestis on augustis need puuviljakärbsed- paned kyll puuviljad kylmkappi peitu, aga ikka jääb mõni koor prygikasti ja nad on jälle platsis 😀 Osta neid klõpsusid, millega kõik jahu ja tatra pakid kinni tugevasti panna. Kuigi ma olen avastanud, et nad oskavad kile ja paberi sisse auke “närida”, nii et isegi veel avamata pakkidest võib neid leida 😦 Aga kyll ära harjud ja õpid koos nendega elama 🙂 Tegelikult on myygil ka nende koide pyydmiseks mingi kleepuv ymbrik või paberist karbike, äkki leiate suuremast poest või hiinakast. Ja seda tavalist äädikat tõin mina Eestist kaasa. Võibolla siin ka ikka on, aga tookord ma ei leidnud (ega tohutult ei otsinud ka). Aga arvan, et õuna või veiniäädikas tõrjub neid ka edukalt 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s