aktuaalne · hispaania · kurb on olla · see ei ole muinasjutt

Kui elu unustas jala pedaalilt võtta ja paneb meid järjepidevalt proovile

Mis ma ikka öelda oskan. Tahaks teada, et millal see ükskord läbi saab? Need ebaõnnestumised, läbikukkumised, kehvad uudised, inimestelt üle saamine, halvad valikud, mannetu ja saamatu olek ja kui sellest ei piisa siis on veel lähedaste armutu kriitika, küsimusterahe või eelarvamused ja see näpuga sähvimine! KÕIK teised ju teavad 1000x paremini, kuidas mina või üleüldse minu pere peaksime oma elusid elama, kui mõistagi, meie ise. Ma ausaltöeldes ei tea, kuidas selline asi üldse edasiviiv jõud olla saab?! Mul on endal raske olla ja siis tuleb keegi ja teeb mu olemise siin maamuna peal veel raskemaks, vedades kihla, millal ma jälle ära keeran või millal ma alla annan. No aitäh! Nagu inimestel endil poleks elusid, mida elada, et peab tulema minu oma elama või kui mitte seda siis vähemasti õpetama, et kuidas üks täiskasvanud inimene oma elu siis elama peaks. Täispakett Google (Loe: Aune) Analytics, kui keegi mõikab miskit turundusterminitest. 

NB: Issand, kui palju sõna “elu” võib ühes lõigus olla? 😀

Kes nüüd natuke minu melanhoolset blogi jälginud on mõned viimased kuud, teab, et meie algus siin Hispaanias ei ole sugugi mitte muinasjutuline olnud. Minu lohutuseks olen saanud kirju inimestelt, kelle uued algused, uues riigis ei ole ka alanud mee lakkumisega. Siiski ei ole see kuigi suureks lohutuseks kuna meil ei tundu ka tunneli lõpus seda valgust näha olema. Varsti kirjutan ka, miks.   Härra on Hispaanias olnud tänaseks päevaks pea 10 kuud .Kas ta on õnnelik, rõõmus, pettunud, kurb või valdavad teda kahetised tunded-ma ei teagi ausaltöeldes. Ta käib tööl, vaatab jalkat, tegeleb Annabeliga, tegeleb koduga ja minuga, läheb magama ja alustab kõike otsast peale. Töö meeldib, kolleegid on toredad ja aegajalt käib nendega Gibraltaril jalkat vaatamas või niisama peale tööd muljetamas. Mina olen Annabeliga vahelduva eduga olnud siin 4.5 kuud, millest esimesed 4 kuud oli suveperiood, mis nüüdseks on asendunud Hispaania sügisega, mis on üpris soe, kuid kohati päris vihmane. 

Meil oli plaan, tegelikult mitu plaani, kuidas jõuda enese rahuloluni ja harmoonilise eluni siin Andaluusias. Eesti tulles oli plaan selge ja tagasi tulles pidime kõike realiseerima hakkama. Mina leian töö, Annabel läheb lasteaeda, Härra tegeleb lisatööga põhitöö kõrvalt, me tuleme veedame mõnusalt jõulud Eestis pere ja sõprade keskis ning tagasi tulles hakkame endile uut korterit vaatama La Lineas ning selleks ajaks, kui kolitud, algab siin juba uus suvi. Aa..ja ostame endale siin auto, millega saab käia poes, trippimas, arstivisiitidel jne. Kõik hästi väljaarvatud see osa, et mitte üks asi ei lähe nii nagu meil on  plaanitud. Mina sain endale Eestis olles juba paar tööotsa, mille eest oli ka tasu oodata. Mõned päevad tagasi otsustas siis üks inimene, et tema mulle tasu ei maksa, sest ma ei olevat vastanud tema ootustele- kift! Ma teen uneajast tööd 1.5 kuud ja nüüd tagantjärgi siis saan teada, et tegin puht võõrale inimesele tasuta tööd ja niipalju viisakust tal ka ei ole, et minu sõnumitele vastata midagigi. Olgu, ma olen ise loll, sest lepingut, kui sellist sõlmitud ei olnud. Teine tööots oli mul soolas ja läbirääkisised olid väga entusiastlikud ent paljutõotavad- viimasel hetkel otsustati siiski ümber ning canceldati tööpakkumine. NB: See oleks päris korraliku sissetuleku vääriline töö olnud. 

Kõik need CV-d, mis ma Eestis olles Gibraltarile saatsin, sealt ei ole tänase päevani mulle tagasisidet tulnud ja muud teha miskit pole, kui alustada uuesti aga teate mis? On teist keegi kunagi kandideerinud ja otsinud tööd pool aastat  või enamgi ja mitte leidnud endale tööd? Teate, kui jube tunne see on? Ma tunnen täiesti läbikukkunud inimesena ennast ja  siin Hispaanias (Gibraltaril) ei koti kedagi, mida ma kuskil Eestis õppinud olen või kui palju ma pingutanud olen, et lapsega kodus olemise ajal ajaga kaasas käia (töömaastiku mõistes), keegi ei vaevu mulle isegi võimalust andma. Ma ei saagi ennast tõestada, sest mind ei lasta ukse vahelt sissegi, piltlikult öeldes. Kui nüüd saab haige lapsega (Annabelil on viimased 3 päevapalavik kõikunud 35-39 vahel) Gibraltaril arsti juures ära käidud, vereproovid antud ja laps kuulutatakse ühel hetkel terveks siis hakkan ma kandideerima online kasiinodesse klienditoesse. Klienditugi töötab ööpäevaringselt , 7 päeva nädalas ja vahetused on enamasti 12 tunnised. Kui ma isegi saaksin sinna tööle siis ega ma seda ausaltöeldes ette ikka ei kujuta küll. Öösiti tööl, päeval magan, vahepeal ei näe oma last terved ööd ja päevad- kuidas Härra sellise elustiiliga hakkama saab. Me alustasime oma kooselu nii, et mina käisin öösiti ja nv-ti tööl ning me praktiliselt ei näinudki üksteist ja muud ma ei kuulnud, kui häda, et mind pole kunagi olemas. Kui ma uuesti nii tööl käima hakkaksin siis ei oleks mind olemas ei talle ega oma lapsele. 

Härra lisatöö, mida ta teeb põhitöö kõrvalt pidi võimaldama meil tulla jõuludeks Eesti, kuid tema kliendid ütlesid viimasel hetkel tellimuse üles (ikka juhtub) ja see tähendab, et me ei saa jõuludeks Eesti tulla. Nii lihtsalt juhtuvadki need asjad ja me ei saa midagi sinna parata. Kõik sellised ebaõnnestumised siin Hispaanias panevad mind mõtlema, et jumal küll, miks me siin üldse oleme enam. Midagi ei toimi, asjad ei liigu mingis suunas, või kui siis pigem mäest alla, mitte üles. Teisalt ei taha nagu alla ka anda ju! Äkki need kõik ongi meie proovikivid, isiklikus elus, perekonnana, suhtes proovikivid ja ma peame proovima ja andma endast 110 %, et õnnestuda,  isegi, kui selleks on vaja mingi aeg olla tülpinud ja nördinud! Muidugi ei tahaks valmistada seda rõõmu ka kõigile neile, kes on algusest peale öelnud mulle või meile, et te ei saa seal niikuinii hakkama ja tulete kohe tagasi. 

Kui kellelgi hakkas nüüd hale minust (mida ma ei taodelnud meelega) siis võib mulle tööd pakkuda…..kaugjuhtimisel…..mul on arvuti, nobedad näpud ja uskumatult suur teotahe

Ma arvasingi seda…

Proovida ju võis 😀

PS: Ei, ma ei teeni blogiga sellist sissetulekut, mis elataks kasvõi poolt inimest siin peres ära. Kes tahab nii melanhoolsele blogikirjutajale, kes aina vatrab oma läbikukkumistest, raha anda veel selle eest? hahahaha 😀 

PPS: Kui pole kadunud võime iseenda üle naerda siis pole kadunud ka lootus. 

One thought on “Kui elu unustas jala pedaalilt võtta ja paneb meid järjepidevalt proovile

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s