Seljavalud, halvad harjumused ja sisemised deemonid!

Nüüd ma tunnen juba silmale märgatavalt, kuidas mu kaal tõusuteel on, vähemalt midagigi liigub suunaga üles, eks?! Täna ühtul kaalule astudes vahtis mulle vastu sealt 55.8 kg või oli see 56.8 kg…ah see kilo siia sinna (nooot) igaljuhul kehvake on olla. Mul on korralik punu ees ja kui muidu üks pluus peaks langema vabalt siis minu S suuruses pluusid jäävad nüüd kõhupekkide peale toppama ja kui ma kannaksin madala värvliga pükse siis see vaatepilt oleks üsna “disgusting”. Õnneks ma ei kanna madala värvliga pükse ja veidi aega saab veel ära petta, niikaua kuni peab number suuremad püksid ostma ja nii see sealt edasi läheb. 

Miks ma lähen paksuks? Vot sellepärast, et ma söön liiga palju ja valesid asju, enamjaolt saialisi, šokolaadseid, poolfabrikaate, valmistoitu ja seda hilisõhtul (praegu joon Cocat, kuhu sisse on kübeke rummi maitsestamiseks raputatud). Ega selleks geenius olema pea, et leida üles probleemi allikas…kaloreid tuleb sisse aga ära neid ei põletata, nad istuvad seal lihtsalt nagu muiste, mõlgutavad mõtteid, otsivad mõnusa koha (kõht on meelispaik) ning siis digimuutuvad rasvaks. Ma olen sellest täiesti teadlik ja ma teadlikult, pooltahtlikult rikun oma tervist ja söön halvasti. Miks? Sellepärast, et ma ei suuda tegeleda 10 asjaga korraga ja sealjuures veel hästi. 

Näiteks on mul praegu käsil eluterve meelemõistuse säilitamine ja ma ei tuleks sellega niivõrd hästi toime, kui ma lisaks veel prooviksin jälgida kaalu ja teha veel trenni näiteks. Mingi aeg kindlasti suudaksin, alguses suure hooga kindlasti ja esimese tagasilanguse peale kaotaks ma kohe oma “sanity” ehk terve mõistuse ja flipiks mega ära…kuskile. Mingi tasakaal peab valitsema alati, kui mu nägu on kui beebi pepu  siis kehast olen keedetud seakamar, teisisõnu lodev ja kui nägu on kui kuumaastik siis lähevad jälle need unistuste teksad jalga. Siis on veel see, et kehast oled justkui timm aga hingeelu on üle katuse käinud..paar korda ja noh, vastupidi siis. Millest see kõik oleneb jumal seda teab aga praegu on see olukord, kus ma üritan  pidevalt lepitada  oma vasakul õlal istuvat deemonmina ja paremal õlal asetsevat rahumeelset mina. 

Deemon mina

Happyfeet mina

Üks tahab karjuda,  mõirata ning nutta tihkuda ja alla anda, teine tahab lohutada ent leida igas tormipilves vähemalt ühe valguskiire ja nii nad vaidlevad alates sellest hetkest, kui ma tõusen kuni selle hetkeni kuni ma magama jään ning see võtab nii palju energiat ja teine umbes sama suur hulk energiat läheb Annabeli peale ja õhtuks olengi ma üks kotitäis õhku. Annabel on lihtsalt kahene ja niiviisi ei olegi mul jõuvarusid selleks, et hoida end mingisuguses vormis ja pringina, kuid võiksin ja peaksin, kasvõi tegema pisikesed sammud, mis muudaksid mu enesetunnet igapäevaselt. Näiteks ei joo ma juba mitu kuud igapäevaselt 2 liitrit vett aga 2 suurt tassi kohvi-kindlasti! Vitamiine ei võta hetkel, kuid D-vitamiini ja mingit Q10 ensüümi peaksin võtma, sest mul on migreenid vaikselt tagasi tulnud ja üldine väsimus ja kurnatus on meeletu, lisaks halb keskendumisvõime ja kannatamatus. 

Viimasel ajal…kuuga on lisandunud ka meeeeeletu seljavalu. Mu selg on liiga nõgus, seda ma tean ja sellega olen ma elanud terve elu. Kui tavaline inimene peaks saama pikali minnes toetada terve oma selgroo vastu tugevat pinda(põrandat, matti vms) siismul mahub vabalt kaks kätt põranda ja selja vahele, võibolla siiski üks käsi. No igaljuhul on mu selg kõver! Ja nüüd miskipärast annab selg eriti tunda, ma ei jaksa oma selga hoida, ma tunnen, et pean minema pikali puhkama. Jeesus, nagu 80 aastane vanavanaema aga paraku tõsi. Kui ma seisan tunde püsti ja seljakott seljas näiteks või pean pidevalt 12 kg Annabeli võtma sülle ja panema maha siis ühel hetkel ma tahaks suurest valust nutma pista või sõna otseses mõttes lahkuda oma kehast, et mitte tunda seda valu. Peaaegu gapäevaseks on muutunud 1200-1800 mikrogrammi Ibumetini., pool sellest migreeni raviks ja teine pool seljavalu katteks. Ebanormaalne ju!

Ehk on mul liiga palju aega üle, et mõelda totrusi aga mul on tunne, et kui ma istun ja natukene kummardan end tahapoole siis on mu sabakont vastu põrandat ja hullult ebameeldiv tunne on. Mina oma geniaalse ajuga muidugi arvan, et mul sabakont koos terve selgrooga paigast ära ja slp mul nii valus ongi aga ilmselt kui selline asi oleks reaalne siis ma ei kõnniks omal käel eriti kuskile. Ma peaksin tegema seljalihaseid aga raske on ennast kätte võtta, ma ei leia endas hetkel seda motivatsiooni, valus on ka ju! Lisaks oma seljavaludele on mul probleem jalalabade nukkidega, teate need, mis suure ja väikese varba juures on? Kui tavalise inimese jalg läheb kenasti jalanõu sisse siis minu jala nukid on nii väljaulatuvad, et ma pean hakkama varsti oma jalanõusid korrigeerima selliselt, et ma lõikan suure varba ja väikese varba juurde augud, et mu nukid saaksid aknast välja vaadata ja värsket õhku hingata. Nii kurb, tahaks jälle nutma hakata aga deemonmina karjub mu peale praegu kuna kell on palju ja ma peaks magama minema seega pole aega nutta siin. 

Väike eellugu ka mu jalgade kohta…kõlab põnevalt, eks? Nimelt 3 aastat tagasi, kui ma veel 12 h püstijala vahetusi tegin kontsakingades, läksin ma keset tööpäeva meeletu jalalaba kondivaluga EMO-sse, kus pandi diagnoos, et luu sees on põletik. Käisin perearstil, ortopeedi juures ja öeldi, et need kondid tuleb pärast paranemist ära lõigata (lühemaks) ja sain spets tallad endale ning öeldi, et pmst ei või ma enam kontsi kanda, vähemalt regulaarselt mitte. Jalg paranes, läksin tööle ja hakkasin mõtlema opiajale ning vahepeal selgus, et ma sedapsi, mis muidugi lõi kõik plaanid sassi ja opp ei tulnud enam kõne alla. Hiljem ei olnud enam meeles, jalad ei valutanud ja nüüd ma olen siin ja kirjutan sellest valust, mis on ilmselgelt leidnud tee tagasi minu juurde. 

Hetkel mul veel tööd siin pole seega mul puudub kohalik kindlustus ja raviarst seega jeee! Minu ebaõnnel ei tundu olevat ei lõppu, äärt ega ka põhja mitte! Ühe Bob Marley tsitaadiga lõpetan selle postituse ja vähe kergema südamega uinun jälle. 

“Sa ei tea kunagi, kui tugev ja vastupidav sa oled, kui tugev olemine osutub su ainukeseks võimaluseks siin elus!”

Päikeseloojang oli küll võimas täna

2 thoughts on “Seljavalud, halvad harjumused ja sisemised deemonid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s