Üks päev minu elus ja minu peas

Teile, kes ei jaksa seda pikka postitust lugeda,  sorrrry….tuli jah “natukene” tavapärasest pikem see kirjatükk, kuid sa saad siiski scrollida täitsa lõppu ning lugeda, mis oli selle postituse oluline mõttetera või point ning tee peal saad nautida pilte 🙂 Hihi

(Ringutus) Oeh, mis see kell huvitav on? Ok, lähen võtan Annabeli kaissu ja siis viin end sotsiaalmeediaga kurssi. Kell on 08.15 (Eesti aja järgi 09.15) ja Annabel vaatab minu kaisus hommikumultikat, milleks on Peppa ja ma teen natuke tööd, vaatan meilid üle jne. Umbes pool tunnikest hiljem vahetan riided, Annabeli riided, peseme hambad ja näod puhtaks ning panen piima pliitale keema ja valmistan endale ühe pätikohvi. Suunan Annabeli omaette mängima, mis tavaliselt ei õnnestu ja siis ma jooksen umbes miljon korda köögi ja elutoa vahet ning teen süüa ja mängin samal ajal. Pool tunnikest möödub ja hommikusöök on ka valminud, panen lapse söögitooli, tõstan talle toidu ette ning kähku eemaldan kardinad ning akende eest (tuule)tõkked  ja istun ise ka laua taha sööma.

Peale hommikusööki hakkan kööki koristama- pesen nõud ja pinnad, vahetan prügikastide kotid, sorteerin prügi (paber, plastik, taara) ja siis võtan ette põrandad. Annabel tirib mind muidugi mängima ja olen siis ristteel, kas mängime koos tolmu ja prahi sees õnnelikult või ma üritan vingerdada end välja ning ikkagi pühkida see põrand puhtaks. Kord võidab üks valik, teinekord teine. Täna mul lihtsalt ei olnud aega selleks vaid tuli hakata varakult ettevalmistusi tegema linna (Gibraltarile) minekuks. 

Do do list sisaldas endas järgmist: pese puhtaks laps ja käi ise ka dušši all, kuivata  kiharad ning pange endid riidesse, tee kaasa võikud, paki kaasa banaanid, müsli batoonikesed ning üks pudel vett. Veel tarvis pakkida kaasa Annabelile vahetusriided, paar mänguasja, kilekott (ta kipub bussisõitudel oksendama) , märjad salfrätikud, kuivad salfad, mõlemi passid,(piiri ületamiseks), vihmariided, müts ja mähkmed. Minul oli kaasas vahetuseks teine pluus, kui Annabel peaks seljas oleva täis oksendama, mida on varasemalt juhtunud. Niisiis sõime, ma panin Annabeli vanni ja värvisin niikaua oma juukse juured ära ning tegin näomaski, peale 20 minutit liitusin Annabeliga vannis ja pesime endid puhtaks. Peale pesu riietasin Annabeli, endale tõmbasin mingid kaltsud selga kuna ma teadsin, et kui ma tund aega enne väljaminekut panen oma outfiti selja siis õue mineku ajaks olen ma selle juba täis higistanud, sest Annabel jookseb veel 100x mu eest ära, enne, kui ma ta stardivalmis saan. Ma käin veel ise 10 x toast tuppa ning jälgin hoolikalt, et kõik oleks korras, vajalik kaasas ja siis proovin anda oma parima 12 kilogrammist spagetti riietades. 

Kõige viimase asjana, kui laps kärus, seljakott koos, riietan ma ennast. Täna tegin esimesed sammud koridoris sussidega kuna ma unustasin jalanõud vahetada. Tagasi koju, tennised jalga, käruga 2-lt korruselt alla, mõned trepid ja siis 20 min jalutuskäiku mäest alla bussipeatusesse. Väljas oli umbes 22 kraadi, väga soe oli, võtsin kampsuni ära ja olin lühikeste varukatega pluusiga. Tee peal mõtlesin veel sada mõtet: Hmm, väljas on nii ilus ilm, teeks õige mõned pildid! Vaatan kella, nõup, aega pole, lähen edasi!Kurat, kas ma ikka puhuri võtsin välja?  Äkki ei võtnud? Damn it, äkki korter läheb põlema?! Ei, ei rahune, ikka võtsid, sest ta oled tark inimene ja sa ei unustaks sellist asja ometigi. Aga ma ju tulin kodust välja susssssiiiidegaa! Kuidas moodi sa ennast targaks saad pidada? Mkm, isegi, kui puhur sees siis mis seal ikka…õhtuks ootab meid vähemalt soe kodu ja kui korter peakski maha põlema siis passid on minu käes, me saame tagasi koju-Eesti! Kõik cool! 

Bussipeatuses sain ka 1  Insta story valmis küpsetatud, kus ma kekutasin sellega, et siin nii soe on. Kes tahab, see vaadaku järgi SIIN. Saime kenasti bussile, kuhu peagi liitus veel 3 lapsevanemat oma vankritega seega buss oli seekord õige rahvast täis. Mingi hetk hakkas Annabel oma suud katma käega ja sain aru, et nüüd on KELLAD! Ta hakkab oksele ja oksendab kõik lapsed ja lapsevanemad jne täis seal…võtsin ta kähku sülle ja suunasin ta kaugusesse vaatama, teiste beebidega kontakti looma, et ta ei vaataks aknast väljas kiiresti mööduvat teed või maju, autosid, mis võiksid tal seest keerama ajada. Meie teekonna lõpupoole ta ikka juba öökis ja ma olin valmis bussi peatama ja edasi jala kõndima temaga AGA pidas teine siiski vastu. Minu peast käis läbi miljon mõtet, mida teha, kui ta tõepoolest oksendab. Ma spetsiaalselt ei andnud talle c.a tund enne bussisõitu süüa ega juua vaid tahtsin oodata, kuni me bussi pealt maas ja siis saab banaani ja vett. Kuna mul oli aja peale minek siis plaanis oli peale bussi pealt mahaminekut praktiliselt joosta Gibraltarile siis Annabeli oksendamine lihtsalt oleks tähendanud seda, et ma hilinen aga noh, mis seal ikka! Thats life!

Gibraltaril saime Härraga kokku ja suundusime esimesse sihtpunkti, kus mul oli kokku lepitud kohtumine. Mul kõht korises rämedalt, õnneks ma jõudsin 4 minutit enne kohale ja selle aja kasutasin ära produktiivselt- õgisin endale ühe banaani sisse ja lasin Härral kiire ülevaatuse teha, kas mul hambavahed puhtad ja et nägu ei leemendaks peas, lasin deodoranti ja läksin oma vestlusele. Jõudsin kohale, mul paluti oodata 5 minutit. Selle aja jooksul ma ketrasin oma peas võimalikke küsimusi, mis minult küsima hakatakse ning püüdsin nendele küsimustele vastata adekvaatselt. Kui mingi sõna meelde ei tulnud siis kiiresti kasutasin veel google translate. Lõpuks oli minu aeg särada ja noh, ise ma muidugi arvan, et ma tegin ka seda….vist või feilisin täiega? Ei, ma ikka olin päris tubli…aga kas nemad ka seda arvasid?  Ei tea, vb oleks saanud ikka paremini?! Mkm, ma andsin endast parima ja nüüd jääme ootama-punkt! Olgu, see kohtumine läbi, aeg rutata järgmisele. 

Tee peal järgmisse kohta kugistasin endale ühe kolmnurk võiku sisse ja loputasin selle veega alla. Jõudsime järgmisse sihtpunkti, mis oli parasjagu üks lastehoid Gibraltaril. Vaatasime seal ringi, rääkisime juttu, ning kui oli aeg lahkuda siis Annabel kategooriliselt keeldus koostööd tegemast ning meiega kaasa tulemast. Seda ei olnud võimalik kuidagi leebemalt teha, võtsime lapse lihtsalt käevangu ja lahkusime, sest meil oli taaskord aja peale minek. Kuna väljapääsuni oli vaja kõndida läbi kohviku, turvaväravatest läbi, liftiga alla ning kõndida veidi siis jah…meie laps karjus kogu kõrist…kuni liftideni õnneks, sest siis juhtisin ma tema tähelepanu mujale ehk palusin ta käest abi lifti kutsumisel/tellimisel. Talle pakkus see suurt rõõmu, et saab nuppu ise vajutada ja seda teed läksimegi, lasime tal lihtis ka nupule vajutaga ning andsin talle ka turvavärava kaardi, et ta saaks meid majast välja juhatada. Huuh, selle olukorra saime kontrolli alla. 

Nüüd kippelt toidupoodi ja siis bussi peale. Kuna Anna ei maganud lõunal siis muutus ta juba selliseks…nagu üleväsinud lapsed ikka muutuvad…deemoniteks 😀 Olgu, tegelikult oli olukord veel päris manageeritav, me lihtsalt tühistasime enda viimase kohtumise ära, sest nägime, et Annabel ei oleks suutnud enam kauem vastu pidada ja me olime ise ka päris väsinud sellest päevast ja kui me oleks veel tagant utsitanud nii endid kui Annabeli ja lükanud kojumineku kella 21 peale siis keegi meist oleks järele andnud pingele ning plahvatanud. Kõigepealt oleks Annabel ära flippinud ja üsna peagi oleks ma liitunud ning koju jõudes oleks me kõik pahurad old. Aga, taibukalt seda olukorda vältides, võtsime ette teekonna koju. Jooksime ajaga võidu bussile, ma isiklikult olin loobumas ja uskusin, et me jääme maha sellest bussist, kuna meil toidupoes ei läinud makse läbi mingi internetiühenduse tõttu, makseterminalile tehti restart ja me ootasime ja ootasime ja aeg muudkui liikus edasi ja edasi. Ühesõnaga, jooksime kotid seljas, higi voolas, kuid jõudsime bussile- väärt trenn! Annabelil hakkas päris kiiresti halb  kuid Härra haaras sel korral ohjad enda kätte ning läks temaga ette pinki istuma, et Anna saaks vaadata välja kaugusesse, hingata vahepeal värsket õhtu peatuste ajal ja oli valmis, kilekott käes, kõigeks. 

Mina samal ajal, tegin mõned istmed tagapool tutvust ühe värbajaga, kes huvitava kokkusattumusena  on too sama inimene, kes Härra Gibraltarile tööle värbas umbes aasta tagasi, võiks lausa öelda, et tänu temale me täna Hispaanias pesitsemegi. Härra oli tollele värbajale minu andmed juba mõni nädal tagasi edastanud, kuna nad tihtipeale jagavad bussi töölt koju sõites ning nüüd me siis arutasimegi minu võimaluste üle Gibraltaril ja peab nentima, et mulle jäi väga soe ja positiivne tunne sisse sellest vestlusest. Meesterahvas, kes ei ajanud oma habet terve Novembri, sest et “Movember” oli, nägi välja nagu jõuluvaja oma valge habemega, suutis mulle sisendada positiivsust ja andis mulle lootust, et ka minul on võimalik ikkagi alustada oma karjääriga Gibraltaril. Ta pakkus mulle välja, et minu taustaga võiksin ma saada vabalt värbajaks või ma võiksin hakata tegelema talendijuhtimisega. Tal on tutvusi ning ta omab lausa oma ettevõttet Gibraltaril seega ta saaks mägesid liigutada ja viia mind kokku potensiaalse tulevase tööandjaga. Võibolla oli jõuluvanal nädalavahetuse saabumise üle niivõrd hea tuju, et ta soovis oma rõõmu ka mulle jagada ülepaisutatud sõnade  ja lubadustega aga teate, ega sel polegi tähtsust niiväga. See toimis! Minu usk minusse suurenes! 

Tee peal bussi pealt koju kahmasin endale teise poole kolmnurk võileivast sisse ja raske seljakott seljas, ähkides ja puhkides liikusin vaevaliselt mäest üles, samal ajal Härra lükkas käru, seljakott seljas ja tõstis tempot! Ok ok, no ma siis jooksen sörki natuke, et järgi jõuda…uuh! Ei jõua, pistma hakkab. Damn, ma ikka peaksin trenni tegema hakkama! Mu selg on nii väsinud ja valutab! Miks ma ometi seljalihaseid ei tee igapäevaselt? Kui juba lihastest rääkida siis ma peaksin ka tuharalihaseid tegema, kõhulihaseid, vaagnapõhja lihaseid…lootusetu! Ma ei jõua kunagi!Ma jään eluks ajaks selliseks pesulauaks ja mul tuleb lihtsalt leppida sellega. Ei, miks ma peaksin sellega leppima? Kui ma oma karjääriga nii kaugel olen, et ma saan ühel hetkel ise oma aja peremees olla siis ma hakkan regulaarselt lihastrenni tegema, ostan adidase redukad ja puha. Oot-oot nüüd, aga ma tahan ju teist last ka?! Okei lükkame trenni veidike edasi veel…karjäär, laps, vb veel kolmas laps ja siis rasedusest taastumine ja trenn ning ma saan saavutada viimaks oma ideaalse figuuri. SELGE! Oma 50-ndates aastates kavatsen ma modell olla! Nii, et vaadake ette…mehed ja naised ja inimesed! Minust saab veel keskealine fitnessmodell!

Nüüd olen ma kodus, söön tortilla krõpse koos juustukastmega ( süda on paha juba neist aga ikka söön edasi) ja mõtlen, et mul oleks vaja uus maniküür teha AGA ma ei viitsi üldse viilida oma küüsi 5 tundi kuskil pimedas toas, mul on aeg käes ka igakuiseks depiks aga minu eelnevad kogemused siin Gibraltaril on näidanud, et koos soovimatute karvakestega eemaldatakse seal ka mu nahk seega vist jätan vahele ja kasvan puhma, kodus ongi külm ju seega päris asjata see poleks! Vot nii märkamatult ongi kell 23.30 saanud! Ma lähen parem imetlen ennast nüüd peeglist mõnda aega, sest üle kahe nädala sain jälle veidike makeup-i enda näole puistatud ja ma näen isegi kena välja kõikide nende kontuurjoonte ja selle huulevärviga, mille ma btw sain Ülemiste NYX poest mingi 2.50-ga. Aa oot, veel üks mõte….mida ma oma juustega teen? 

Mul on hetkel nii, et umbes 5cm on heledam pruun siis on külmades toonides tumepruun, mis pigem meenutab juba musta ja juukseots on ombre stiilis heledam (mis mulle väga meeldib) AGA see, et juur on hele ja ots ka on hele ja vahepeal on mingi tumepruun…see näeb lihtsalt kahtlane välja. Soovitage mulle, mida teha? Kas juur ikkagi tumedamaks värvida, kuigi mul tegelikult väike soov kasvatada oma juuksed välja sellest tumedast ja minna rohkem naturaalsemat teed või on veel mõni alternatiiv, mida võiks proovida.

PS: Nii pikk postitus tuli, ma ei tea kes seda küll lugema hakkab (mõtlik nägu) 

PPS: Tahtsin veel poetada viimaseid mõtteteri selle postituse kohta. Minu päeva ei tee raskeks mitte füüsiline pingutus, kuigi jah, see ka ilmselgelt, sest ma ähin ja puhin mäest üles loivates nagu ma poleks kunagi elus kardiot näind, rääkimata selle tegemisest, vaid hoopis see vaimne pingutus. Raske ei ole mitte punkist A-punkti B minemine vaid KÕIK see eeltöö, planeerimine, detailidele mõtlemine, mitu sammu ette mõtlemine.  Juba hommikul vara ma hakkan oma peas läbi ketrama päevaseid tegevusi, kuidas neid optimeerida, kuidas siduda oma kohustused Annabeliga + näpistada veel natukene aega iseendale, et säilitada tervet mõistust ja inimlikkust.

Kogu see vastutus, mis mahub ühte päeva, on meeletu! Hoia kodu korras, valmista 3x päevas sooja toitu, paku lapsele eakohaseid tegevusi, mängi temaga, õpeta teda ning ole eeskujuks, ole loov, tule ootamatutest olukordadest välja ilma endast välja minemiseta, ole mitmekesine, mõtle mitu sammu ette, valmistu kõigeks, tee multitaskingut, ole päeva lõpus veel rõõmsameelne ja rahulik ning oota elukaaslast koju naeratus näol, söök laual, kodu kasitud, riided volditud, nõud pestud, laps rõõmus.  Muidugi ei ole mul kohustust olla täiuslik inimene ja ma kindlasti ei ole ka seda ning keegi (Härra) ei eelda , et ma pitch perfect olen aga me ju kõik püüdleme igapäevaselt oma parima mina suunas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s