Miks ma Blogimisest pausi tegin? Kas mul on nutisõltuvus?

Lubasin pausi teha blogimisest ja seda ma olen ka teinud, peaaegu kuu aega vist hehe! Arvestades näiteks seda, et Mallukas ja Marimell blogivad päevas üks kuni mitu korda siis olen ma teinud tähelepanuväärse pausi! Miks ma otsustasin “irduda” sotsiaalmeediast? Põhjus on tegelikult väga lihtne, ma vaatasin telefonist oma screen time ehk kaua ma päevas veedan aega nutiseadmes ja see aeg oli jahmatav. Lisaks sellele, et ma istusin õhtul tundide viisi telefonis ja scrollisin Instagrami ja fb-d, tundsin ma end peale nutiaega kohutavalt. Esiteks ma ei teinud selle ajaga midagi väga kasulikku, jah, lugesin meilid, erialased uudiskirjad, vastasin ASAP kirjadele, chattisin sõprade ja/või perega, lugesin uudiseid (minimaalselt kahjuks) ja peale seda lihtsalt scrollisin niisama, teiste pealtnäha “ideaalseid” elusid ning tundsin ennast kord halva emana siis jällegi kehva elukaaslasena, koleda naisena, saamatuna, nõrgana, jõuetuna ja õhesõnaga ainult negatiivsust imesin endasse ja oma reaalses elus kajastus see ka päris hästi. Ma olingi õnnetu, pahur ja eksinud!

Tänaseks on mul, tegelikult meil Härraga uued reeglid, mida me püüame tõsisemalt juurutama hakata uuest aastast. Teate küll seda, uus aasta-uus mina! Reegel siis lihtne, kui astume kodu uksest sisse siis paneme oma nutiseadmed esikukapil asuvasse punutud korvi ja välja võtame need seal vaid kahel juhul, esiteks, kui keegi helistab siis võtame kõne vastu ja teisel juhul siis, kui laps on magama läinud. Kui vahepeal on vaja töö-või muid “vajalikke” asju teha siis saab laua taha läpakas need kiirelt korda ajada. Tööpäevadel plaanin samamoodi teha, tööle minnes läheb telefon sahtli ja välja tuleb sealt vaid kõne peale ja lõunapausil. Algul on mul tööl seda muidugi raske teha, sest ma muretsen tihti Annabeli pärast ja hoiuga olen ma kontaktis läbi messengeri-uskumatu, eks?! Ma olen seda muidugi tööl maininud, et mul laps haige ja esimest korda võõras riigis hoius, et ma ilmselt närveldan üleliia ja kontrollin telefoni ning küsin aegajalt, kuidas Annabelil läheb. Ülemus, 5 lapse ema, on väga vastutulelik ja mõistev.

Nutisõltuvus! Ma isiklikult arvan, et see võib olla tänapäeva needus! Kui ma võtan endale eesmärgiks päeva jooksul jälgida enda ümber toimuvat ja jälgida teisi inimesi tänaval, ühistranspordis, autoroolis, koolis ja isegi tööl siis see vaatepilt on tegelikult nukker ja ajab kohati vihale isegi. Tänaval inimesed vaatavad maha (pilgud ekraanides), ühistranspordis sama-igalpool sama jama! Ma helistan vaid oma vanaemale regulaarselt ja Härrale, kui kiiresti midagi vaja, teistega suhtlen praktiliselt ainult läbi messengeri! Meil on olemas Skype ja muud võimalused, et teha videokõnesid aga millegipärast me ei kasuta seda ja seetõttu näiteks ei näe Annabel oma tädisid ega vanavanemaid, kuigi see võimalus on ja see on nutiseadmete üks positiivseid omadusi-liita ja ühendada inimesi üle maailma. Mina veedan liiga palju aega nutiseadmetes, eriti peale digiturunduse õpingute alustamist ja blogi pidamine ja teistest blogidest huvitatud olemine suunab mind tihti haarama telefoni, et olla kursis blogimaastikul toimuvaga. Härral, ma julgen väita, et on ka korralik nutisõltuvus ja olenemata sellest, et tööpäevadel on ekraaniaeg lühike, sest noh, tööd ju tuleb teha!

Päevad lõppevad nutiseadmes ja esimese asjana hommikul silmaluugid avades haarame nutiseadme järgi. Kõik see ühe käega mängin lapsega, teises scrollin fb avalehest mõttetut si**a on mind marru ajanud. Mina olen ennast marru ajanud ja teised mu ümber ka ajavad mind marru! Mul on tunne, et ma olen juba eos oma 2 aastase tütre ära rikkunud ja vahel on mul tunne, et ma tahaks lihtsalt nutta ja aega tagasi saada, et kõik teistmoodi teha. Teisalt ma püüan ennast rahustada ja lohutada, et Annabel vaatab (minu meelest) “okei” aja päeval multikaid telerist või nutikast ja see aeg on umbes tund aega. Nüüd ma aga mõlgutan mõtteid, kuidas see kõik heaks teha, kuidas muuta harjumusi selliselt, et nutiseadmetel ei oleks meie peres võimust meie üle? Kuidas parandada asja selliselt, et Annabel ei saaks sellest halvas mõttes mõjutatud?

Mul on lihtne vastu võtta otsus, nagu rasedana oli lihtne mitte kimuda suitsu ja juua alkoholi ning süüa eeskujulikult jne. Ma teen seda lapse pärast ja ma olen valmis kasvõi põrgusse ja sealt edasi marssima Annabeli pärast #emalõvi aga mul on paariline, kellega ma ei leia mõnikord konsensust piiride osas ja minu reeglid ei leia positiivset vastukava ning ma olen siis see loll, kes tahab reegleid, piire ja nende järgimist (pere heaolu nimel) kuid ei suuda oma sõna maksma panna ning Annabel satub segadusse, sest üks tahab ja teeb üht ning teine tahab ja teeb teist. Ma arvan, et see ongi lapse/laste kasvatamise puhul KÕIGE raskem osa, üksmeelselt ja rahumeelselt kasvatada lapsi ja leida pidevalt konsensusi, luua oma pere jaoks õige/(d) lahendused ilma kedagi haavamata ja kellegi autoriteeti õõnestamata. Kuidas olete teie oma peres reeglid ja piirid paika pannud ning, kuidas neid ühiselt järgite?

Mina olen absoluutselt nutisõltlane, ma googeldan peaaegu kõike, mida ma ei tea, sest ma tahan kohe teada, mis see on. Mulle meeldib pildistada, tegelega fototöötlusega, blogida, olla aktiivne, eriti Instagramis. Seda on liiga palju, mu pere kannatab ja ma näen seda! Eriti suur nutihullus on mul tulnud siia Hispaaniasse kolides, sest üksiku ja koduse emana on mul lihtsalt olnud igav ja kus mujal end sotsiaalsena tunda, kui sotsiaalmeedias. Ma olen Annabeli suunanud multikate ette, et teha rahus koduseid toimetamisi, et koguda ennast, kui on raske olla, et teha tööd või suunata lapse tähelepanu mujale, näiteks lennukis olen Annabelile Masha ja Karu multikad pannud, et ta ei karjuks ja nutaks terve lennu aja. Kas see on õige? Ilmselt mitte ja kunagi meie lapsevanemad ja sealt edasi varasemad põlved said hakkama ilma nutiseadmete ning teleriteta ja siis olid teised ajad, nüüd on meil sellised ajad.

Ma tunnistan, et meil on probleem aga mis on nüüd see järgmine samm? Tuleb olla eeskujuks, kui lapsevanem on sõltuvuses siis suure tõenäosusega on ka laps sõltuvuses tulevikus. Tuleb piirata oma ekraaniaega, luua reeglid, kirjutada need selgelt paberile ja neist tuleb kinni pidada. Kui kerge või raske see on? Vot ma ei tea aga ma üritan, ma panengi reeglid kirja ja loon piirid ning üritan rangelt neist kinni pidada ja palun seda teha ka Härral, meeldigu või mitte. Panen siia endale ja ka teile ühe lingi, mis minu meelest on inforikas ja mõtlemapanev- lingi leiad SIIT

Huvitav oleks teada ka teie seisukohta nutiseadmete kasutamise kohta tänapäeval. Palju veedad aega nutiseadmetes päeva jooksul? Kas sa arvad, et seda aega on pigem liiga palju või optimaalselt? Millises vanuses lapsed võiksid tutvuta nutiseadmetega ja kunas on asi selgelt üle piiri läinud? Kas teie peres esineb nutisõltuvust?

PS: Viide http://www.sinajamina.ee

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s