Vaatamisväärsused: Kuidas me ikkagi Hispaaniasse elama tulime ja “turistid” Jimena de la Frontera-s

Huuh! Tänane (eilne) päev on olnud nii pikk, ilus, äge, vahva, tore, põnev. Kohe räägin, miks.

Ma ei ole oma 26 eluaasta jooksul käinud palju reisimas, praktiliselt ei olegi kuskil käinud enne 23 eluaastat ja kui käisingi siis lapsena Soomes aga ma ei mäleta suurt midagi sellest. Mõned aastad tagasi käisin 7päevasel puhkusel Türgis, Alanya-s, see oli küll puhas basseinipuhkus. Kuid…ma tundsin siis esimest korda kuumust (30+ soojakraadi), nägin esimest korda palme ja suuri laineid, käisin Safari sõitu nautimas, sain tõelist Türgi maššaazi ning külastasin Mosseed, seega tegelikult oli päris tore, silmiavardav  puhkusereis siiski. Paar aastat tagasi elasin ma mingi vahe Rootsis ja seal ma ka trippisin ühest äärest teise, ära sai käidud Åre-s, Sundsvall-s, Jönköping-s, Malmö-s jne. Åre oli talvel väga kaunis paik, suusamäed, loodus, maastik.

Eelmisel aastal sõitsime perega( mina, Kristjan ja Annabel) USA-sse, New York-i. Vot see oli minu jaoks “woww” reis, ausõna!  Need kohad, kus ma käisin, see kultuur, mida ma kogesin, need inimesed, keda ma nägin…Mul ikka võttis mõnel korral silma märjaks suurest eufooriast ja õnnest. Ma läheksin iga kell sinna tagasi!  Igaljuhul minu järgmine reis ongi praegu, siia Hispaaniasse. Ma ei ole Hispaanias kunagi varem käinud ja kui nüüd päris aus olla siis ma ei ole kunagi, kasvõi korrakski avastanud end mõttelt, et võiksin siin ühel või teisel hetkel elus elada. Reisida-muidugi aga, et tuleks elama? Ei, eriti peale Annabeli sündi, sest perega koos tuleb teatud turvalisuse otsingud (oma kodu, oma auto/(d), lasteaiakohad jms) ei tule ju mõttesse, et oh, võiks lapse kaenlasse võtta ja põrutada nelja tuule poole kusagile soojale maale päriseks elama (päriseks-loe: mõneks aastaks).

Tänu Kristjanile, tema kompetentsidele turunduse ja spordiennustuse valdkonnas, see kõik teoks sai. Muidugi mina pidin “JAH” sõna ka ikka ütlema aga see tuli üsna kiirelt, ta ei pidanud isegi ühele põlvele laskuma….hahahaha 😀 Talle pakuti LinkedIn kaudu Gibraltaril, internetikasiino ja spordiennustustega tegelevas UK ettevõttes tööd, Kristjan kandideeris, sai edasi viimasesse vestlusesse ja BOOM uus ametikoht oligi olemas.

Kristjan tuli Hispaaniasse juba jaanuari lõpus, meie Annabeliga jõudsime järgi 4 päeva tagasi. Kristjanil oli siin raske üksinda hakkama saada ja kohaneda uue töökoha, elukoha, kultuuriruumi ning inimestega ja üksindusega ja meil oli raske Eestis, ilma elukaaslase ja isata, kes aitaks kõike balansis hoida. Mina käisin veel 2 kuud praktikal (Eesti Postis) ehk Omnivas ja õhtuti nühkisin koolipinki ning Annabel pidi palju aega veetma teiste pereliikmetega ja olema eraldi nii isast, kui emast.

Täna aga on see kõik seljatatud ning kodu rõdult välja vaadates avaneb meile vaatepilt kaunile Lõuna-Hispaania maastikule ning Gibraltari kivisele mäele ning rannalt avaneb vaade ka Marokole. Me saame kõik kergemalt hingata ja puhata korra ning siis tuleb meil hakata silmiti seisma siinsete küsimustega, ettearvamatustega, olukordadega ning küllap lendab neid kaikaid meile kodaratesse ka siin. Täna näiteks, käisime tunni kaugusel oma kodust, kauneid losse vaatamas ja kõht läks tühjaks, läksime sööma ja avastasime peagi, et Kristjani rahakott on kodus aga minu pangakaart on tühi. Mida teha?! Kristjan kandis omast arust mulle raha ja ma maksin….error, ei läinud läbi ja jäigi maksmata. Interneti ei olnud, sest me olime mägede vahel ja uurida ka ei saanud, milles asi. Kristjan sõitis lähimasse linna, et raha kaardilt välja võtta ja ikka sai Error-i. Lõpuks olime, kell 19.00, nõus minu passi sinna jätma ja tulema tagasi homme, arvet maksma. Tagasi sõites uurisin Kristjanilt, kas ta ikka saatis õigele kontole raha….tuli välja, et teine saatis hoopis mu õele raha, mitte mulle. Tere tali, eks! 🙂 Kandsime siis uuesti minu kontole raha, keerasime ümber ja sõitsime tagasi arvet tasuma. Lõpp hea, kõik hea. Elu on üks seiklus noh, eriti meie oma, sest kokku on sattunud kaks (heas mõttes) lammast. 😀 Võtame nüüd kõik seda naljaga. Tegelikult olen mina ka päriselt lamba aastal sündinud.

Tänaste (kui sa seda loed, siis eilsete) seikluste juurde. Kõigepealt käisime Jimena de la Frontera lossi varemetes, mis asusid kõrgel mäe otsas. Sinna tee oli väga kaldu ja sinka-vonka. Alla tulles oli auto praktiliselt 90 kraadi kaldus ja mul oli pidevalt süda saapasääres ja ma kartsin, et me kukume autoga mäest alla 😀 Ausalt! Loss ise oli miljoni dollari vaatega ja kindlasti on tolle lossi ajalugu ka väärt miljoneid, kuid kahjuks ei saanud me Hispaania keelsetest infostendidest midagi aru ja loss story jäi meile sel korral teadmatuks.

Teine loss oli 10-15 min kaugusel esimesest lossist ja vaade oli jällegi imeline. Kui eelmine loss oli tõesti varemetes siis teises lossis käis reaalselt elu ehk nimesed elasid kõrgel, mäe otsas nii nagu vanasti sajandeid tagasi. Minul tekiks seal ilmselt klaustrofoobia või mingi muu kõrgel, kitsas kohas elamise foobia, kuid korraks külastada ja ringi vaadata on vägagi fine ja muidugi käisin ma ka seal lõug maani lohisemas ringi, sest see kõik oli lihtsalt piltilus. Annabeliga oli ses mõttes raske see käimine, et ta ei saanud palju ise kõndida ja hullata…teed olid kaldu, kivised, mägised ja palju oli selliseid kohti, kus Annabel oleks võikud lihtsalt kristikust alla hüpata. Tõsimeeli, mingeid ohutustõkkeid ega midagi polnud. Mine lihtsalt ja hüppa alla, kui vähegi soov on. Kuid süles ka laps ju olla ei tahtnud, seega tuli suts vaadata ja kiiresti minna tagasi alla, ohutusse kohta, kus ka laps sai ringi joosta kõrkjate sees, põõsaste vahel.

Viimane külastus jäi meil kohalikku loomaaeda, hiljem saime teada, et vabatahtlikud peavad seda kohta üleval ja kõik loomaaias olevad loomad on päästetud kuskilt ja selleks, et neid toita ja loomaaeda hooldada, on pileti hind krõbe- 17€ nägu (Annabel sai tasuta). Tegu oli väga omanäolise ent pisikese loomaaiaga, võrreldes Tallinna loomaaeda tollega. Sinna olid ehitatud maaalused koopad, kus olid suured akvaariumid ja maod, leidus linde, ahve, merisigu, okassigu, tavalisi sigu, jaanalinde, 1 alles söönud krokodill, leemurid ja igast muud nunnud loomad. Annabelil oli väga põnev ja ega meilgi kehvem polnud. Kokkuvõttes jäime igati rahule oma päevaga.

Kolisime tähtajatult Hispaaniasse elama

Jõudsime Hispaaniasse, täpsemini Malagasse 26 aprill, kell 01.30, kus ootasime 40 min. pagasit ja asusime Malaga-La Alcaidesa teele autoga. Koju jõudsime 3 ajal öösel ja kuna Annabel oma voodisse pannes hirmust kangeks tõmbas ja nutma hakkas siis magasime esimese öö kõik koos meie magamistoas. See oli üks viimase aasta hullemaid öid kohe kindlasti, esiteks oli meil 1 tekk 3 peale, teiseks enamus ajast lösutas Annabel mul näos ja mujal jäsemete peal, kolmandaks on meil voodis 2 madratsit ja me olime kordamööda kõik seal kahe madratsi vahel augus kuskil. Not cool!

Õnneks oli mul võimalus hommikul Kristjanile öelda, et ma olen viimased 3 kuud last kasvatanud, kell 06.30-07.30 temaga üles ärganud, olenemata sellest, kas on nädalavahetus või mitte ja nüüd ma annan teatepulga edasi 😀 Nii nad siis tegelesid edasi ja ma magasin südamerahuga…kuigi vahepeal olevat olnud nuttu ja karjumist, ma ei kuulnud midagi ja magasin südamerahuga 3h jutti kella 11-ni. Kuigi ma sain öö peale magada kokku kõva 5h siis ma olin nii põnevil, et ma ei tundud seda pohmaka tunnet, mis tavaliselt tuleb vähe magamisest #vanadus

Päeval käisime ringi kodukandis, La Alcaidesa-s, sõime ranna ääres, restoran/kohvikus ja imetlesime vaadet ja nautisime ilma, 25 soojakraadi. Esimene arve oli meil 30€ , me võtsime ühe Crispy kana ja ühe Crispy kala, 2 klaasi valget veini ja pudeli vett. Ma arvasin ise, et on hullem aga kvaliteedi eest oleks maksnud ikkagi 10€ kokku. Peale lõunat läksime kastsime oma põhjamaa varbad ookeanivette ja saime teada, et see on külm, oh imet! Anna panin tuimalt teisel ööl enda voodisse magama, algul nurises küll, kuid jäi ja magas järgmise hommiku 08.30-ni.

20180427_150632599_iOS

Teisel päeval käisime shoppamas vajalike asju (tekid, padjad, linad, saunarätikud, toit jms) ja peale lõunat suundusime jälle kodukanti uudistama ja jalutama ning õhtul kodus tegime süüa ja koristasime, ma pakkisin asju lahti ja sättisin asju ringi,  kodukuduja minus lõi välja ikka, kuigi ma surusin teda maha, sest ma ei tahtnud ega viitsinud sellega tegeleda aga noh see ürgne jõud oli ja on paraku minust tugevam 😀

20180428_150121930_iOS.jpg

Kolmandal päeval külastasime Gibraltarit, tuuline ja jahe oli seega me sinna mäe otsa Annabeliga minema ei hakanud aga rannas ja vanalinnas käisime ära. Ilmadest nii palju, et kui me siia tulime siis kohe järgmine päev oli 25 kraadi sooja, teistel päevadel on numbrid jäänud ikkagi alla 20 sinna 16-18 soojakraadi kanti. Kes soojamaa puhkusereisile tahab tulla siis oodake veel üks paar nädalat ja siis on vast need päevitamise ilmad ka käes. Homsest avatakse igal juhul enamik kohtades õuebasseinid, k.a meie kortermaja aias. Väljas turistitamisest veel niipalju, et Annabel on küll õnnejunnis meil, hommikust õhtuni nägu naerul ja rõõmus laps. Ega need lapsed pole nii “lollid” midagi, ju sai Annabel ka aru, et natuke täbar seis oli viimased kolm kuud, kui issit ei olnud,  emme närvitses kodus ringi ja sada erinevat nägu käisid kordamööda hoidmas ja vaatamas teist. Nüüd on emme, issi, mäng ja tudu-kõik, mida ühe lapse hing vajab 🙂

20180429_112642479_iOS20180429_112922887_iOS20180429_113313163_iOS20180429_113352666_iOS20180429_121458246_iOS20180429_121533179_iOS

 

20180429_162506574_iOS
Essa õhtusöök(soe/külm kana-kreveti salat koos singi-juustu võikudega ja Innocent mahl

Täna (kui sa postitust loed siis eile) käisime esimest korda Annabeliga üksinda hood-is jalutamas, sest Kristjan läks ööseks töökaaslase villasse sünnipäevale (va nurjatu). Ma tegin päeval ühe live Instagram-is, kus ma veel ütlesin, et ma kardan nats minna, sest ma raudselt eksin ära ja no arvake ära, mis juhtus? Muidugi ma eksisin ära…või noh, mitte päris. Ma kõndisin oma sihtmärgist 2* mööda ja ringiga tagasi koju, seejärel ma muutsin lihtsalt üleüldist trajektoori ja läksin suure ringiga sinna, kus plaanis oli. Kohvik-poes oli olemas käpakohvi masin, sattusin elevusse. Ma olen kohvijookide nautleja pehmelt öeldes. Ma sain 100 ml topsi sisse espresso, kuhu peale valati 2 min “vahustatud” piimatörts ja kaasa anti kaas ilma auguta (Kuidas ma joon seda “kohvi” siis?) ja hunnik suhkrut. Milline pettumus 😦 Ma tõsiselt ootan head kohvielamust siin, Gibraltaril oli samuti keema lastud piimaga Latte, mida me Kristjaniga ei saanud topsiga käeski hoida, oma 10-15mn hiljem sai juua alles. Aga see selleks, ju kõrval linnades Marbellas ja Esteponas näiteks ikka pakutakse head ja sea õiget kohvi..jooki 🙂
Meil käisid täna ka esimesed külalised…Eestist 😀 Jah, te lugesite õigesti, Eestist. Nimelt on mu isa vend perega Hispaanias puhkamas, Estepona linnas ja onu helistas mulle ja ütles, et tulevad külla. Kui tihti ikka on võimalus Hispaanias sugulasi külastada, eksole? Homme on Hispaaniasse tulemas, ka meie piirkonda, sõbranna oma peikaga ja nendegagi on meil plaanis kohtuda. Tuleb välja, et meil on Hispaaniasse kolides võimalik tihedamini oma sõprade/tuttavatega kokku saada, kui Eestis elades…hihihi!

 

31698790_1677643408980248_6067563460848254976_n
Onu perega (pilt by: onu)

 

20180430_154121514_iOS
“Hood”

 

20180430_185417000_iOS
Punane täpp, meie! 🙂

Ma ei tea, kas teid huvitab aga võin lähiajal ka korterist pildid üles riputada. Meil on U kujulises kortermajas teisel korrusel 4 toaline korter koos suure rõduga. Kokku on 110 ruutu umbes, vist. 3 magamistuba, 2 vannituba, elutuba ja köök. Ruumi on piisavalt ja võib jääda rahule. Suurimaks miinuseks minu meelest on maailma jahedad kivipõrandad, kus ei kannata paljajalu kõndida, minul on ntx 2 paari pakse sokke jalas ja ma ikka tunnen, et külm on. Minu maitsest ja stiilist (kui mul seda üldse on 😀 )jääb see korter muidugi välja aga ega midagi hullu tegelikult ka ei ole. Täitsa nitševo elamine teine.

 

20180429_205519226_iOS
Käsi püsti, kes veel nii magab? 🙂

Midagi nagu tahtsin veel kirjutada aga ei tule meelde praegu. Jõudsime sellisesse kohta nagu Jimema de la Frontera, kuhu tulime lossi varemeid vaatama ja tagasiteel läheme siin lähedal asuvasse mini-loomaaeda.

2019-Lisame vürtsi juurde!

Ma ei teagi, kas enam annab enam rohkem oma elule vürtsi juurde lisada, kui aastase lapsega Lõuna-Hispaaniasse kolida, mu sisetunne ütleb, et eks ikka saab-kolida näiteks Hiina! See oleks tõsine pipralaks meie elus aga huuh, õnneks ei koli keegi meist Hiina, külla võiks minna küll paariks nädalaks kuid mitte kauemaks. Mul ei ole midagi Hiina vastu, lihtsalt ma (me) ei saaks hakkama seal, ma ei tahakski saada. See oleks too much ja too kaugel kodust, ma ei ole kindel, et Hispaaniaski elamineminu “cup of tea” on.

Tahtsin alustasin 2019 aastat hoopis toidule vürtsi lisamisega, nimelt tegin esimest korda elus enamusele tuttavat ning tuntud Tai rooga, milleks on Tom Kha supp. Tom Kha on hapukas ent vürtsikas kookosepiimast valmistatud supp, milles on šampinjone, kana, tšillit jne. Vot ja seda tegingi ning mõnusalt piprase ja ingverise, nii, et pisara võttis ikka silma, kui sõin. Ja teate, mis on kogu selle ettevõtmise juures imelik?

Veel aasta tagasi, ei olnud ma nõus keeleotsagagi puudutama ühtegi vürtsist toitu. Söögikohtades, restodes olid Pipraga või mitme pipraga illustreeritud toidud kindel EI! Polnud nõus tegema ega sööma ja olin kindel, et mitte-ku-na-gi! Ometigi soon ma olen, söön väga hea isuga vürtsist Tai suppi, mille ma oma kätega ise valmistasin. Paneb muigama, ma ütlen, sest ma isegi täpselt ei tea, mis vahepeal juhtus. Ehtne näide sellest, kuidas inimese soovid ja maistsed ning stiil võib muutuda aastate jooksul. Seega ära kunagi ütle “Ei iial”, sest sa võid ise ka üllatunud olla hiljem.

Ma küll nimetan seda Taipäraseks Tom Khai supiks kuid tuleb välja, et ilma Galangalita (Taim, mille juur meenutab ingverit) ei ole see supp siiski päris Tom Kha kuid kuna mina siit poodidest esialgu galangalit ei leidnuv või ei osanud otsida siis tegin mina selle supi valmis ingveri ja tšilliga.

Supp tuli nii hea, et mina ja Härra ka, sõime seda 2 päeva lõuna ja õhtusöögiks ning otsas supp oligi- mõnusalt vürtsikas, ingverine, mahlakas, koorene ja maitsev.

Olen väga põnevil, millist suppi või muud vürtsist toitu järgmisena teen. Ideid?

Kas armastad vürtsiseid toite? Mis on su lemmik toit?

Laps igavesti haige, kodukontor, praktika, isiklik(u) elu (puudumine) ehk lühikokkuvõte meie Elust ja olust eestis.

Kolmapäev

Olukord on juba absurdiks muutumas. Täna, täpselt kuu tagasi, maandusime Eestis. Kalender oli täis kohtumisi, tegemisi, üritusi kuid reaalsus on selline, et ma olen kolm  neljast Eestis oldud nädalast kodus istunud haige lapsega ja teate mis? Ta ei näita mingitki märki paranemisest! Mul on süda täis juba ja öösiti istun Annabeli voodi kõrval ja ulun ise nutta, sest laps ainult köhib ja köhib ja köhib. Nohu on igapäev samasugune, paks ja kollane ja nina kolle täis, köha päevaks taandub, kuid magama minnes köhib Annabel nagu 70 aastat LEEK ilma filtrita tubakat suitsetanud vanamees, löriseb nagu berhardiin ja magamine on mitmeid tunde häiritud + ei saa magada ka mina ega vanaema.

Päeval on juba täitsa enamvähem aga öösel on puhta tuksis. Mul tunne, et kutsuks lausa kiirabi aga siis rahunen ja mõtlen, et perearst ju ütles, et vereproov puhas ja palavikku ka ei ole ja pidavat ikka ise mööda minema. No aga ei lähe ju! Putkavaht, ma pole ise nii kaua oma elus haige olnud külmetusega ja Annabel veelvähem, ma olen nõutu! Kaua ma joodan ja söödan sellele 2 aastasele neid siirupeid ja ravimeid sisse, aurutan ja määrin salve ning kreeme? Homseks sain perearstile jälle aja ja mul pole plaanis sealt lahkuda enne, kui nad ei ütle, mis lapsel viga on. Milleks ma ostan mõttetuid siirupeid ja ravimeid, kui 3 ndl jooksul pole ükski neist tulemust andnud? Pekki küll, hetkel last vaadates, olen ma veendunud, et ta veab oma läkaköha ja nohuga kuu aega kindlasti välja. Vot selline”puhkus” meil siin Eestis siis!

Mis ma siis teinud olen? Ma ju läksin Omnivasse värbamistiimile appi ja kuna mul vanaema on päeval kodus siis olen siiski siin hommikuti kontoris käinud ja/või olnud kodukontoris. Mul on pooleli kool “Digiturundus” level 5 kutse ja üks kursus “Sotsiaalmeedia marketing”. Ma pole palju jõudnud süveneda neisse, sest noh lapse kõrvalt ja eriti haige lapse kõrvalt on see pea, et võimatu. Ma leidsin ülimalt kifti koha, kus vabatahtlikuna (mitte koolikohustusest tulevana) sotsiaalmeedia alast praktikat teha, selleks on Eesti Sotsiaalmeedia turunduse agentuur- GOAL. Esimene miiting nendega toimub juba sel reedel ja eks siis näis edasi, kuidas ja mida ma tegema seal hakkan. Igaljuhul olen ma ülimalt põnevil.

Ma sain essal nädalavahetusel oma bestidega kokku ja kursusekaaslase oma beebiga nägin kah ära, kuid peale selle pole ma kuskil käinud, kellegagi kohtunud ega suurt midagi teinud. Kahju muidugi, sest plaane ikka oli ja loodevasti saab ikka miskit veel teha enne, kui me tagasi Hispaaniasse. Näiteks tahtsin ma Tartu tagurpidi majja minna, Viljandisse sõita lapse ja vanemaga, et külastada Kristjani poolset vanaema, meie maakodusse Kurkse tahtsin minna, enda tüdrukutega välja kuskile istuma, Personalijuhtide klubi kokkusaamine jäi ära, ehk järgmisele on võimalik minna Oktoobris, üks sauna “date” ootab oma aega kalendris ning üht teist veel siin ja seal aga laps ja tema tervis on nr. 1 ja kui ei saa siis ei saa, elu seisma ei jää!

Instagramis kõik tegemised ja käimised, mine kae värki-Seeeiolemuinasjutt

Neljapäev

Nii, tulime arsti juurest, kes vaatas üle lapse nina, kõrvad, kurgu ning saime teada, et lapse külmetus on süvenenud põskkoopa ja kõrvapõletikuks. Saime antibiootikumi kuuri, millele lisaks võtsime probiootikumid ja D vitamini. 3x päevas 8 tunniste vahedega saab laps tänasest antibiotse ning vana hea sõbra käest sain ka kompressor inhalaatori. Jumal tänatud, et mul on nii head sõbrad, tuttavad, blogilugejad, kes meid Annabeliga igal võimalusel aitavad. Tõsiselt soe tunne tuleb sisse, aitäh! Mul nüüd hing rahul, sellesmõttes, et ma tean, mis mu last vaevab. Ma kahtlustasin, et tegu pole pelgalt külmetusega ja see jant kestab juba liiga kaua, nüüd siis teada, et laps ei jaksa ise võidelda ning vaja antibiootikumidega sekkuda. Ma loodan kogu hingest, et mu pisikesel silmateral hakkab lõpuks, peale 3 nädalat häda ja vaeva , kergem olla ja et ta saab peagi terveks, elujõud naaseb ja saame veel teiste põnnidega siin Eestis kokku enne, kui ise koju tagasi sõidame.

Käisin täna ka Ülemistel pilte ilmutamas ja lasin oma Hetk Iseendale numbri-ja tähekaardid Annabelile ära lamineerida. NÜÜD siis ALLES! Ma tellisin need juba pool aastat tagasi aga näe, pole jõudnud käia ja Hispaanias hoopistükkis keeruline see asja-ajamine. 35 tähe- ja numbrikaardi lamineerimine oli kokku PhotoPointis  27 eurot kopikatega + lasin veel ligikaudu 40 pilti ilmutada, et isa pulmadest, meie Hispaanias olemisest ja minu ning Annabeli pildistamisest oleks jäärdvustud ka fotoalbumis. Kokku läks ilusti ümaralt 40 euri. Päris krõbe hind, kuid vajalik ja tähtis liigutus. Hetk Iseendale kaardid olid tugevast kartong paberist, kuid Annabeli käes oleks nende eluiga siiski olnud kahetsusväärselt lühike seega lamineerimine oli “must do” ja pilte on vanaema mul soovinud juba ammu ammu seega mul oli hea meel täiendada tema pildialbumit ja saada kirja üks siiras naeratus. Lisaks on plaanis paar pilti ka mälestuseks Kristjani vanaemadele viia.

Üllatuseks sain Hetk Iseendale lilla kalendermärkmiku! Kui äge!

Lamineeritud Hetk Iseendale kaardid

Vot selline tuli siis see eilane/tänane postitus. Kuidas teil läheb?

Soovitusi, mida toas haige lapsega teha? Mida mängida?

Kas te ilmutate fotosid ja paneye albumitesse? #vanakool

Meie pere kriis/(id)

Trouble in paradise!

Oleme siin paar nädalat augus olnud Kristjaniga, eriti mina…ei Kristjan ka. Mõlemad kordamööda. Ühesõnaga, algul siia tulles oli kõik nii ilus ja päikseline, ilmad nii ilusad, tutvusime siin ühe eesti perega ja saime nendega kokku, grillisime. Elu kui muinasjutus aga siis…siis hakkasid mul peavalud, Kristjan jäi korralikult külmetus-,gripp-,viirushaigusesse ja riburadapidi jäime me kõik siin haigeks. Täiega masekas on ikka +27 soojakraadidega haige olla. Nüüd, ptui-ptui-ptui, oleme enam vähem terved.

Oleme siin mõlgutanud mõtteid, mida teha, mis edasi saab, kuidas meile kõige parem ja perele kõige soodsam ning hingele kõige sõbralikum on …elada siin Hispaanias. Ma meie rahakotti teiega koos hüppama ei hakka aga infoks lihtsalt ütlen, et me oleme tavaline, keskmine Eesti pere, kellel on omad kohustused ja kui keegi arvas, et me siia rikastumise eesmärgil tulime siis…no te eksisite. Me ei ole sugugi mitte püstirikkad ja ülemäära alles meil siin kindlasti midagi ei jää, pigem ikka elame peost suhu.

Meil olid siin millalgi suured plaanid saada lapsed järjest ja elada nendega õndsat elu. Tegelikult ei ole see nii kerge, rahalises mõttes ei ole ja ausalt öeldes, on mul juba vaimselt raske selle ühe lapsega. Rasedus oli juba omajagu pingeline ning peale lapse sündi oli tarvis käia koolis, õppida, käia praktikal, last kasvatada ja selle kõige juures säilitada kaine mõistus ja jääda inimeseks. See osa on nüüd peaaegu läbi saanud, nüüd on uus etapp meie eludes. Me kolisime kodumaalt 1.5 aastase lapsega Hispaaniasse, armasse väikesesse ning turvalisse ning väga eraldatud linna nimega La Alcaidesa. Esimene bussipeatus on mööda mägiseid teid ning mööda maanteed 5 km kaugusel. Siin linnas ei ole supermarketit, poode, lasteaeda, kooli rääkimata kinost vms. Kristjan töötab Gibraltaril, kuhu ta liigub igal hommikul keskmiselt tund aega ning koju tuleb samuti tunnike ning jõuab tavaliselt 18.30-20.30 ajavahemikus, oleneb, kas tööle on vaja pikemaks jääda, kas on vaja poest läbi käia, on ummikud jne.

Kuhu ma nüüd jõuda tahan, on see, et me oleme E-R Annabeliga kahekesti siin ilusas, looduskaunis linnas (rohkem nagu küla) kinni, me ei saa siit ise kuskile liikuma, me ei saa poes käia toitu toomas, tulevikus ei saa mina last viia ega tuua lasteaiast, me ei saa ise teise linna sõita, sest bussipeatus on liiga kaugel. Me elame linnas, kus peaks juttude järgi elama palju turiste, kes kõnelevad ka inglise keeles, kuid reaalsuses olen ma tutvunud ühe Eesti perega, kes kolivad sügisel töö vahetamise tõttu Marbellasse ja ühe Ukraina perega laste mänguväljakul. Teised kõik on ikka paduhispaanlased või päriselt turistid, kes lahkuvad nädala-paari jooksul. Seega sotsiaalelu on väga minimaalne siin, minu kui ekstraverdi, aktiivse ning sotsiaalse inimese kohta suts nagu liiga minimaalne.

Rääkisime siin, et minu kodus istumine Annabeliga päevad läbi, nädalast nädalasse, ilma igasuguse võimaluseta ise ringi liikuda ja toimetada, ei ole minu (see tähendab meie) jaoks jätkusuutlik. Ma lihtsalt mandun nii ära ja hakkan jonnima siin, ma ei saa suhelda, poodi, välja, tuulutada ennast…Ma ootan pingsalt nädalavahetust, et saaks suhelda ja ringi käia, samas Kristjan on väsinud ja tahab puhata. Rääkimata faktist, et “oma aega” ei ole meil siin üldse, sest puudub meie tugivõrgustik…vanaemad ja vanaisad, kallid tädid ja onud, kes pisikest hea meelega vaataksid, et lapsevanemad saaksid romantilise õhtusöögi või kinoõhtu. Minul puuduvad load, seega ma ei saaks isegi teise auto soetamisel (rentimisel) kuskile sõita.

Tuli siis mõte Annabel hoidu panna, erahoidu, sest riiklikud hoiud on lahti vaid üldjuhul kella 15-ni päeval või maximum kella 17-ni aga Kristjan lõpetab töö kell 17.30, vahel ka hiljem ja mina ei saa Annabelile kuidagi järgi minna…ei kodust ega Gibaltaril tööl käies. Nii erahoiud siis, kolmapäeval muuseas läheme ühe hoiuga tutvuma. Sain ka täna meili peale nende hinnakirja, milles seisis, et osalise ajaga hoid (2 päeva ndl. ) on 485€ ja täiskohaga (5p ndl.) on 580€. Uurisin ka teiste hoidude hindu ja need kõik varieeruvad + – paarkümne euroga, kuid üldjuhul on hinnad samad. Ehk siis Annabeli erahoid hakkaks olema ligikaudu 600€ kuus, mis on meie jaoks ikka täiesti ulmeline summa. Sellisel juhul ma lausa PEAN minema tööle. Mina mõtlesin, et kuiAnnabel 2* nädalas käiks hoius siis mina saaksin natuke hingata ja tegeleda enda hingeasjadega, blogimisega, õpingutega, loeksin raamatuid, istuksin vannis küünlavalgusel keset päeva, käiksin ujumas, teeksin trenni, koristaksin segamatult, vaaritaksin süüa aga 480€ maksta ühe inimese kuu palgast lisaks muudele kulutustele puhtalt selle eest, et mina oma pead siin ei kaotaks, on ilmselgelt liiga palju.

Teine variant, tuleb leida Gibraltaril piisavalt tasuv töö, et Annabel saaks käia üüberkallis erahoius ja mina saaksin kodus vedelemise asemel sukelduda täiskohaga tööle, et ma ei peaks E-R olema lapsega üksinda vangistuses siin imelises paradiisis. Ma vahetan ühe ebamugava situatsiooni teise vastu, kus ma rügan 8-10h päevas tööd ning olen õhtul ning nv-l nii väsinud, et ma IKKA ei jaksa ega suuda enda asjadega tegeleda. Aga ma sotsialiseerun, saan vaheldust, mu aju töötab ja ma ei mandu ära. Lisaks ma teenin palka, mis tõstaks kindlasti meie elukvaliteeti. Siis ma kindlasti jonniksin, kuna ma ei saa piisavalt Annabeliga olla ja tegeleda.

Kolmas mõte…kolida siit lihtsalt ära. Mitte Eesti vaid Gibraltari külje alla, kus asub linn nimega La Linea. See linn on meie praegusele paradiisile totaalne vastand. See on ikka korralik linn, mis oma väljanägemiselt meenutab 25 aasta tagust Lasnamäed, kuid kesklinn(vanalinn) on ilus. Seal on palju välismaalasi, poed, supermarketid, haigla, lasteaiad, koolid, bussiliiklus, Gibraltar on kiviviske kaugusel eht Kristjan ei peakski autoga tööl käima ja jõuaks koju tunduvalt varem. Annabel saaks minna ka riiklikku lasteaeda, mis maksab kuus u. 300€ ja mina saaksin teha kõik toimetamised Annabeliga ise, liikudes jala või bussidega. Ma saaksin ka ise käia Gibraltaril tööl ning ise minna Annabelile lasteaeda järgi. Hiljaaegu toimus seal narkokartelli pealiku taga ajamine ning haigla parklas toimus tulirelvade vahendusel võitlus politsei ja narko…kurjategijate vahel. Lihtsalt üks “fun fact”

Täna käisin minu ainukese siinse Eesti sõbrannaga ja üleüldse ainukese sõbrannaga lastega jalutamas ja sain natukene rohkem meelerahu ning uusi mõtteid, mille peale tasub mõelda. Tiina pakkus välja, et ma võiksin tulla mingi laheda idee peale, millega ma kodus olles tegeleda saaks ning mis tooks väikestviisi ka raha sisse. A la nagu Sandrelle teeb kodus kehahooldustooteid, Lilli heegeldab/koob laste riideid, keegi kolmas valmistab lastele riideid, neljandad küpsetavad koogikesi jne. Isegi, kui ma nüüd sellele lahedale mõttele tulen, peaks see tulevikus sisse tooma vähemalt nii palju, et laps saaks erahoius käia ja mina saaksin kodus tegeleda oma hobidega/tööga.  Tulevikus millalgi peaksin ma siiski tasuva töö leidma ja ideaalis ka erialapõhise ehk personaliosakonnas.

Ohh gaad! Miks see elu nii raske peab olema?

Mis teie kogu sellest asjast arvate?

Kristjan:Minu uus elu Hispaanias ja Gibraltaril – varsti “meie” elu!

Hei Kõik!

Kuu aega ja üks nädal on nüüd Hispaanias ära oldud ja selle aja jooksul on kogu sellest seiklusest üsna vähe juttu olnud (kui üldse) ja mõnede jaoks on see siiani teadmata või tulnud suure üllatusena. Nüüd, kus on olnud aega ennast sisseseada, mõtlesin, et võiks asja natuke selgutada ja otsust põhjendada. Palju sugulased ja tuttavad loevad Aune blogi ja meie seikluste avaldamine just siin tundub kõige mõistlikum valik 🙂

Ootused, pakkumine ja otsus

2017 aasta lõpus sain ma kirja ühelt Gibraltaril asuva internetikasiino ettevõtte “headhunterilt”, kes otsis oma ettevõttesse just minu oskuste ja kogemustega inimest. Peale üsna kauaketvat kirjavahetust, Skype vestlusi ja intervjuusid tehti mulle tööpakkumine. Meil on Aunega tegelikult olnud juttu Lõuna-Hispaaniasse kolimisest juba üsna ammu, enne Annabeli sündi. Kui ma oma ideest Aunele esimest korda rääkisin, et selline koht on olemas ja jube lahe oleks kui saaks kusagile sinna tööle, siis tal olid järgmiseks päevaks juba asjad pakitud ja plätud jalas 🙂 Kuigi siis ma ühtegi otsest pakkumist ei saanud vaid lihtsalt kandideerisin kandideerimise mõttes, et teada saada kas üldse oleks võimalik Eestist sinna tööle saada. Selgus, et ega ikka väga kerge ei ole – kogu maailm tahab sinna päikse alla saada. Nii ma siis olingi juba loobumas ja iga kord kui ma jälle Gibraltari teemat mainisin siis tuli Aunelt “jajah, mida iganes” vastuseks – mõlemad olime juba alla andnud. Nii ma siis eelmise aasta lõpus kandideerisin jälle aga nüüd siis salaja ja vestlesin ja kirjutasin gibraltarlastega oma paar kuud – ei rääkinud sellest protsessist kellelegi, ei Aunele, perele ega sõpradele. Kuni detsembri keskpaigani, kui asi oli juba kokkulepete ja allkirjade küsimus, siis ma ütlesin Aunele, et näe, selline pakkumine, sellisesse kohta ja sellisel ajal. Rõõm ja üllatus üheaegselt 🙂

Rääkisime veini ja juustu kõrvale pikalt ja põhjalikult, mis on + ja mis on -, mis saab edasi ja kuidas toimetame siin ja seal? Anna on veel väike, suuri pangalaene kummalgi ei ole, kohustusi on minimaalselt, mõlemad oleme ikkagi üna noored veel (üks on üsna rohkem, kui teine) – kool on vaja lõpetada, pered on ikkagi siin, abi on Eestis, vanavanemad on Eestis. Peale pikka arutamist sai asi selgeks – tuleb ära teha, nüüd või mitte kunagi! 19.12 panin ühele lepingule allkirja ja ühele avaldusele allkirja ja nii see läks 🙂

19.01 oli OlyBet’is Uus-Aasta pidu ja minu viimane tööpäev ja 21.01 oli Gibraltaril minu uues ettevõttes esimene tööpäev. 20.01 läks Tallinna Lennujaamast lennuk läbi Oslo Malagasse ja sealt edasi La Linea linna hotelli. La Lineast on 5km kontorisse. Seda vahemaad käisin jala – kõige kiirem ja mõistlikum 🙂

Elu La Linea’s

Kuuaega hotellis elada ei ole lihtne. 1 tuba, ilma köögita, väikse mini-külmkapiga. Küllaga oli üsna suur vannituba ja vann ja rõdu. Vaade oli nagu oli, keegi mainis, et ühel pool paradiis ja teisel pool Lasnamägi.

IMG_6718.JPG
Vaade hotelli rõdult

La Linea ise peaks olema üks kõige lõunapoolsemaid Hispaania linnu ja sellel samal linnal on ka otsene piir Gibraltariga. Piiri ületamine on omaette teema – igal hommikul ületab seda piiri tuhandeid Hispaanlasi, kes kõik “tõotatud maale” tööle lähevad. Gibral on palgad 3-4x kõrgemad kui Hispaanias ja ma räägin ka koristajate ja ehitajate omadest, seega kõik tahavd sinna tööle. Gibraltarlased ise lihttööd ei tee, seega kõik teenindav personal koosneb Hispaanlastest. Seega La Linea läheb hommikuti inimestest tühjaks ja õhtutit täituvad tänavad jälle inimestega. Linn ise on üsna inetu ja vaene. Kohalikud ise seletasid seda nii, et kuna riigiametnikud on kõik korrupeerunud ja Lõuna-Hispaania on üldse väga korrupeerunud, siis Madrid siia regiooni mingeid toetusi ega ressursse ei suuna. Seda on ka igal liigutusel näha – kesklinn ja vanalinn on väga ilusad, palju baare ja poode ja butiike aga mida kaugemale kesklinnast, seda koledamaks asi läheb.

Mahajäetud majad, prügi, kola, mustus ja vägivald. Üsna karm värk lokkab siin agulites. Aga Gibraltar …

Gibra on puhas UK – kõik on nagu Inglismaal, kahekordsed punased bussid, punased telefoni putkad, inglise keel (ah jaa, Hispaania pool keegi inglise keelt ei räägi), pubid, baarid ja poed kõik nagu UK’s. Linn/riik on puhas ja ilus. Tänavad on kitsad aga korras ja hooldatud. Koeraomanikud käivad vee-sprai pudelitega ringi, kui koer “pissib” kusagile kivi või maja peale siis ka kohe spraitatakse, kui koer “kakab” siis ka see koristatakse kohe ära. Maad on Gibral vähe ja kõik hoiavad kokku ja koristavad enda järgi. Sama ei saa öelda La Linea kohta, kus kõik si*uvad, sülitavad ja nuuskavad sinna kuhu tahavad. Gibral on oma Rock ehk siis ülisuur rahn? Selline mäe moodi kivim, kuhu siis saab jala ja autoga tippu sõita. Üliilusad vaated ja loodus – tase 🙂

IMG_6742IMG_6731

Ja muidugi ahvid, monkeys, jooksevad vabalt ringi seal ja on kuradi hellitatud, inimesi ei karda, tulevad ja võtavad sult asjad käest, rebivad mütse ja seljakotti ja oskavad lukke lahti teha – tuleb nende s*tapeadega väga ettevaatlik olla. Nad on kaitseall, seega sina jääd kõiges süüdi kui nad su mobiiliga minema jooksevad. Ma ei ilusta midagi, nad on tõesti parajad nuhtlused.

IMG_6732

IMG_6741
Ahvipärdikud on parajad kritskid siin

8c43d688-7e94-4df4-b065-a1670e217d71
EV 100 ettevalmistused

Iga päev jalutasin oma 10 km hotelli ja tööle – piiri ületus läheb kiirelt nii jalakäiatel kui rolleritel. Autoga nii hästi ei lähe, korralikud järjekorrad ja ummikud.

Lõuna on Gibral 5-7€ oleneb kus ja mida sööd, restos on loomulikult võimalik ka 20€ eest süüa aga ma räägin ikkagi kodusest kohalikust lõunast. Kontorist üle tee on üli hea koduse toidu koht “The LunchBox” – väga maitsvad kodused toidud ja soodsad lõuna pakkumised. Poes on asjad ikka kallimad kui Eestis või siis Hispaanias. Piim, munad, liha, juust, kartul – kõik on siiski 1.5-2x kallim kui meil või üle piiri. Ainuke asi mis on soodne on kütus – 95 on 1.018€ Gibral 🙂 Nendest hindadest saab laterdada üks teine aeg, kui on rohkem kogemusi saadud ja käidud mööda erinevate poodide vahet ja tehtud võrdlusi.

Inimesed ja töö

Inimesed on õnneks sõbralikud ja vastutulelikud. Töökaaslased on 90% ulatuses inglased, veel on hispaanlased, ungarlased, üks itaallane ja üks prantslane. Tiim on Gibral väike, 50 inimest vast. Ma vist ei olegi kõige tähtsamast ju rääkinud veel – töökoht 🙂

Ettevõtte on Mansion – päris pikalt turul olnud internetikasiino. Mansion’ile kuulub näiteks selline sait nagu casino.com, mis on üks kallimalt ostetud/müüdud domeene läbiaegade. Mind palgati uue brändi MansionBet’i. Valdkond sama mis Eestis – spordiennustuse turundamine. Mansionil on lisaks osakonnad Bulgaarias ja Iisraelis, kokku on vast pea 200 töötajat. Väljakutse on võimas ja teha on palju – tööalane areng ja kogemus saab olema võimas ma usun ja noh ega dineerot ka kehvasti ei tule ehk siis motivatsioon kolimiseks ja elu muutuseks oli ja on olemas 🙂

Töökaaslased on toredad, üks kohalik gibraltarlane Chris on mulle kõik kohalikud kohad ja kombed ära tutvustanud – kui 20minutiga saab riigile tiiru peale teha siis võib oletada, et eriline väljakutse siin asjadest arusaamine pole 🙂 Tuleb põhi kohad ja inimesed meelde jätta ja oledki juba oma. Toidud on üli maitsvad, Morocco ja Põhja-Aafrika mõjutusega. Joogid samuti. Nädalavahtusel on pudides muusikat ja sporti – mulle sobib 🙂

La Linea poolel on sama värk – ülihead toidud ja soodsad hinnad. Elu Lõuna-Hispaanias on sama odav/kallis nagu Esstis. Hinnad poes ja baarides/restodes on enamvähem samad. Valik on suur ja poode on palju, kui tahad soodsalt hakkama saada siis leiab päris häid diile.

Korteri leidmine ja NIE-number

28.02 sai minu aeg hotellis läbi ja oli vaja endale oma pesa leida, et tüdrukute saabumiseks oleks juba paik olemas. Peale pikka otsimist leidsin ühe kohaliku kinnisvaramaakleri, Luis’i. Ikka korralik “ärimees” ja müügimees 🙂 Saime kohe jutule ja pakkus mulle 3-4 kohta vaatamiseks. Igaksjuhuks täpsustan, et elukohta vaatasin ikkagi La Linea kanti või linnast välja 20km raadiusesse, mitte Gibrale. Gibra hinnad on ulmelised, kuna maad on vähe ja nõudlus suur siis hinnad on laes: 3toaline 1800€ ja edasi. Selle raha eest saab Hispaania poolel 4toalise villa. Peale kohtade vaatamist leidsin oma uue tulevase kodu La Alcaidesa nimelisse asumisse, ma ei teagi mis ta siis on – küla vist. Linna mõõtu ta siin välja ei anna. Nagu Peetri äkki või midagi sellist – asum 🙂 Ookeani kaldal, üliilusas kohas, mägede ja orgude vahel. Peale pikki läbirääkimisi saime nõudmistes kokkuleppele ja sain võtmed kätte. Suuri mugavusi pole aga alguseks kõlbab ja asukoht kaalub kõik muud negatiivsed asjad üle 🙂

PS: Uuest kodukandist tulevad pildid ka..kunagi hiljem 🙂

 

Hispaanias on vaja isikukoodi, et üldse mingeid tehinguid teha. Kõik välismaalased peavad taotlema NIE numbri ehk siis Hispaania isikukoodi. Kui see on olemas siis saab teha tehinguid: rentida, lepinguid, osta/müüa. Ühesõnaga kõiki tehinguid. Enne ei saa isegi neti lepingut või mobla lepingut kui seda pole. Kõik tehingud seotakse sinu NIE numbriga ja selle järgi siis hakkad makse maksma. Vaadatakse su NIE üle ja kõik mis sellega seotud on siis selle järgi maksad. Selle numbri saamine on aga paras piin. Kohalikud siis rääkisid, et selleks läheb 2-3 tööpäeva ametiasutustes järjekorras seisimist ja seletamist ja hispaania keelt peab oskama. Kuna ma ei oska ja sellist võimalust pole ka, et seal olla, siis kasutasin plaan B’d. Plaan B on ettevõtted, kes pakuvad sellist teenust, et teevad sinu eest kogu selle asja ära. Sa volitad nad notariaalselt enda eest Hispaanias tehinguid tegema (minu puhul siis NIE numbrit saama, mitte kõiki tehinguid tegema). Maksad, ootad 7-14 päeva ja saad 🙂 Ametlikult peaks minema 5-7 tööpäeva aga kuna on tegu Hispaaniaga siis võib vabalt 2 nädalaga arvestada.

Lõpetuseks …

Nii ma siin siis toimetan. Kolmapäeval, 28.02 kolisin oma uude koju sisse ja vaikselt hakkan siin sättima. Püüan oma väikse perega Facetime’ida nii palju ja tihti kui võimalik. Aja vahe tõttu on Annal minu tööpäeva lõppedes juba tuduaeg aga vahel saame ikka lõunapauside ajal ka chättida, kui Aune praktikal ei ole. Loodetavasti pole Anna mind selle aja jooksul päris ära unustanud 🙂 Igatsen neid mõlemaid väga. Üksinda eemal olemine on vaimselt üsna kurnav aga saame hakkama, kõik parema eesmärgi nimel ju.😉

Transpordi mure on vaja veel lahendada. Töökoht on 18km kaugusel, külas väga midagi pole: kolm restot, 1 pubi, 1 mini-market, apteek. Kui midagi tahta teha siis on kõik 10km

raadiuses. Ainuke vahe on see, et siin on kõrguste vahed, orud ja mäed, et jalutada siis ei kannata, eriti suvel kui on 40kraadi sooja 🙂 Tuleb ikka auto soetada, eriti veel kui tüdrukud tulevad. Peakski nagu kiir-ülevaade tehtud olema. Kui midagi veel meelde tuleb või midagi põnevat juhtub siis anna teada!

IMG_6742

IMG_6731

Olge lahedad ja kuuleme/näeme!

Kristjan

Lõpuks ometi-puhkus!

Kuigi jõuluvaheaeg algas 23-ndal detsembril siis reaalselt puhkama sain mina hakata 02-l jaanuaril. Vahepeale jäid pühad, ettevalmistused, sõidud, koristamised jms. Lõpuks sai see trall läbi ja mul pole muud, kui vaid lapsega kodus olla ja omi asju teha. See on nii mõnus!

Minu ülesandeks on hoolitseda selle eest, et kodus oleks soe toit laual, riided pestud, toad korras ja puhtad, laps hoolitsetud, kasitud, söödetud ja õnnelik. Uskuge või mitte aga kõik ülejäänu on vaid boonus. Ma olen jõudnud sorteerida KÕIK enda ja Annabeli riided, pildistada need üles ja visata müüki, olgu paljud on veel lisamata aga pildid on olemas. Ma olen jõudnud natukene blogida, mis teeb mu tuju alati rõõmsaks, üle pika pika aja nägin ma mustapesukasti põhja, mis tõi samuti naeratuse näole, Üldiselt ma lihtsalt kulgen koos lapsega, ärkame hommikul ja musitame, kallistame ning siis mängime ja sööme, koristame, Annabel magab tund aega lõunaund ja mina kasutan seda aega targalt ning istun arvutis, loen uudiseid või kirjutan blogi, hiljem sööme jälle ja lähme õue jalutama. Peale jalutuskäiku on aeg valmistada õhtusööki ja kõik koos süüa. Kõhud täis, algab “vaikne tund”, mis tähendab seda, et me valmistame Annabeli uneajaks-käime pesus, paneme ööriided selga, peseme hambad, joome sooja piima (vahel joon ka mina Annabeliga sooja piima) ja kella 19-st läheb plikatirts tuttu. Algab lapsevanemate aeg….mis tavaliselt tähendab seda, et üks lebotab ühes diivani otsas ja passib telefonis ja teine teises diivani otsas vaatab telksi või on ka telefonis. Teine variant, üks on kirjutuslaua taga arvutis ja teine on läpakaga diivani peal. Vahel vahime koos mõnda seriaali (Brooklyn 99, Game Of Thrones) ja vajume 22-23 ajal ära.

Need 4-5 päeva on minu jaoks olnud täielik bliss! Ma ei pea õhtul hilja koolis käima ja 3*ndl-s hommikul vara praktikale minema, mul ei ole tähtaegu, millest kinni pidada, mitte ainsamatki kodust koolitööd, mida teha vaja, ma jõuan oma asju teha ilusti ja mõelda vahelduseks ISEENDALE, käia lapsega väljas jalutamas, valmistada sooja toitu ja ilma kugistamata seda süüa. ma saan rahuliukult olla oma lapsega ja temaga mängida, tema tegemisi ja liigutusi ja arengut kõrvalt jälgida, teda kaisutada oeh, pisar tahab tulla. Esmaspäevast saab see kõik läbi!

Esmaspäevast algab taas praktika, algab taas õhtune kool, tulevad tähtajad, kodused tööd, eksamid, arvestustööd, kiire, kiire, kiire ja stress, stress, stress. Kahe nädala pärast läheb kristjan Hispaaniasse ja siis jään ma seda kõike üksinda tegema. Ei, mitte täiesti üksi, mul on armsad õed, vahva ema ja imetore vanaema, kes aitavad mind Annabeli hoidmisega aga teate mis? See ei ole see. keegi ei saa asendada mulle mu elukaaslast ja partnerit ja lapse isa. Laps ei saa õhtuti isaga vannis käia(see on nende thing) ja kvaliteetaega nautida, mul ei ole õhtul kodus kellelegi oma muresid/rõõme kurta ja ma ei saa kaissu pugeda. Aeeh, ma pidin puhkusest rääkima ju.

Igaljuhul…kui ma oleks ainult “stay at home mom” ja ei peaks käima koolis, praktikal, tööl jne siis ma oleks üks igavesti õnnelik emme, ausalt ka! Emmed on absoluutselt kõige tugevamad inimesed siin maailmas. Ei mingit kahtlust! Laste kasvatamine on maailma raskeim töö, for real! Ja kõige selle kõrvalt veel mingit muud tööd teha on päris õudne. AAAH! Ma ei jõua ära oodata seda aega, mis mul ei oleks mitte ainsamatki muud kohustust peale lapse. Ainult 5 pikka kuud veel ja see kõik saab läbi. Ma saan veeta kõik päevad hommikust õhtuni Annabeliga-jeee! Pliis elage kaasa mulle, et ma selle kooli lõpetaksin. Päris ränk oleks käia 2 aastat beebi kõrvalt koolis ja siis haledalt põruda.

vacation.jpg
Photo:Pexels

Milline on teie ettekujutus puhkusest? millal viimati puhkasite?

Kliimast tingitud astmaatiline köha?

Vabandan juba ette ära, sest see postitus sünnib (äkk)vihast ja emotsioonidest. Kirjutasin eile SIIN , kuidas ma ei lahku täna arsti juurest enne, kui mul on vastused ja ometi pidin ma seda täna tegema…lahkuma poolikute vastustega. Aga enne veel…

Räägin loo algusest peale ehk läksime täna 09.40 Gibraltari kliinikusse arsti vastuvõtule, Kristjanil on ettevõtte kaudu Annabelil haigekassa(kindlustus) olemas seega ei pidanud see meile pennigi maksma, ometigi lahkusime sealt 60€ vaesematena. Miks? Põhjus tegelikult lihtne! Bü-ro-kraatia! Nimelt, jäi meil kindlustuse kaart suure kiiruga koju KUID me oleme seal kliinikus ka varem käinud ja neil ON tegelikult kogu info arvutis olemas, kindlustuse detailid, vajalikud numbrid, varasem haiguslugu. See aga oli väärt samapalju, kui ühekordselt kasutatav plastiknõu ehk teisisõnu MITTEMIDAGI! Ei aidanud meid ka see, et toome kaardi hiljem, näitame ette ja kõik korras….mkm nii need asjad Gibraltaril ei käi!

Mõnevõrra vaesematena (100 euri võrra koos ravimite ostmisega) ning veidi ärevatena läksime siis tohtri härra kabinetti, et saada vastuseid oma küsimustele. Esiteks tahtsime teada, miks laps köhib nii hullult jälle või no tegelikult pole olnudki sellist aega viimased paar kuud, kus ta ei köhiks üldse ja mina tahtsin vereproovi saada ning Härra küsis gripisüsti kohta, kas vaja ja millal teha ja kuidas see asi üldse käib siin. Gripisüsti meil teha ei soovitatud, sest arst, kes parasjagu ka 5 lapse isa, ütles, et ta ei näe selleks mingit vajadust ning, et gripp on midagi, mis tuleks kõikidel lastel ise läbi põdeda. Vaktsiinisüstide kohta tal arvamus aga erines. See selleks, minu idee pole selle postitusega kedagi kahte leeri sikutada ja tuliselt vaidlema hakata, mis on hea ja vajalik ning mis mitte. Iga lapsevanem ise teab, mida teha ning millest hoiduda. Vereproovi juurde tagasi tulles, sellest keelduti aga miks siis keelduti? Põhjus nii…lamp!

Siin tuleb nüüd puänt enne viimast puänti seega lugege ikka lõppuni, sest muidu jääb üllatusmoment lugemata. Vereproovist keelduti kuna mul polnud ette näidata Annabeli eelnevat haiguslugu ning eelmiste vereproovide tulemusi. Eem…mis ajast digilugu või paberitükk vereanalüüse võtab? Ikka inimene teeb vereproovi ja minuteada pole selleks vaja mingit muud paberit, kui see paber, mille annab sulle sinu arst, millel on kirjas, mida verest vaja otsida on!? Ma läksin tegelikult keema sellepärast, et viimati, kui ma Eestis perearsti jutul käisin, palusin ma Annabeli haiguslugu, et see siis Hispaanias(Gibraltaril) meie uuele perearstile anda, kuid viimane ütles, et see ei ole lubatud ja haiguslugu niiviisi riigist välja ei viida. Ma sain välja prinditud lehe süstide kohta, mida Annabel saanud on alates sünnist ja thats it! Ma küsisin, et kas vereproovi ei saa teha selleks, et kontrollida, kas lapsel tavalised näitajad normis, a la põletikunäitaja, vitamiinid ja mineraalid on normis või peaks teine saama mingeid lisandeid ja vastuseks sain ikka, et enne me ei tee midagi, kui Annabeli haiguslugu olemas. For F sake! Nüüd pean lisaks kõigele muule veel sellise jabura asjaga tegelema.

Ja nüüd jõuame asja tuumani! Paramp-paraa! Teate seda lugu, kuidas üks keskmine Eesti pere läks Vahemere maile, Lõuna-Hispaaniasse õnne, raha ja tervist otsima? Täna ütles arst meile, et Annabelil on Hispaaniale iseloomulikust niiskest kliimast tingituna tekkinud astmaatiline köha, mis ei möödugi omal käel vaid me hakkame nüüd inhalaatorit kasutama hommikuti, õhtuti ja vajadusel ka lõunal. Hispaanias ja haiged-ennekuulmatu, kas pole? Tuleb välja, et me ei ole kusagil kaitstud ja pole see muru ühti rohelisem seal, kus meid pole! Annabel ja ka Härra, julgen väita, on üpris tihti siin Hispaanias haiged. Annabel pigem nüüd sügisel, peale suvehooaja lõppu ning lastehoius käima hakkamist, Härral on aga tihtilugu mingi kerge külmetus kallal (samas, kui mõtlema hakkan, oli ta Eestis sama tihti haige).

Annabel ise ei lase end haigusest heidutada…enamus osa ajast.

Show must go on!

EDIT: Palun ärge saage valesti aru minust, Hispaania kliima ei ole halb ja paha ning ei põhjusta ilmtingimata astmaatilist köha, astmat jne. Põhjuseid võib mitmeid olla, miks just Annabelil see tekkis-esiteks on ta veel väga noor, alustas alles lastehoius käimist, me peseme tihti pesu, ei olnud teadlikud sellistest eriärasustest ning osanud vältida seda kuidagi. Edaspisi oleme targemad ja teame, et tuulutame rohkem tube, muretseme niiskusepüüdja koju, peseme vähem pesu jne. Seega tulge ikka Hispaaniasse külla ja elama 🙂

Kui tüütu-laps on koguaeg haige!

Kui vanemad käivad mõlemad tööl ja lapsel on üle nädala kerge nohu ja köha ning seetõttu lasteaeda minna ei saa siis muidugi on see tüütu kuid eelkõige, minul näiteks, on kahju lapsest ja ühtlasi on mul trots, ma ei tea isegi kelle või mille peale aga no kuidas see võimalik saab olla, et üks (tuhanded lapsed) laps pi-de-valt haige on. Kes, mida, kus valesti teinud on? Kas mina olen halb ema, et ma lapse varakult 2-3 aastaselt lapse aeda panen? Kas need lapsevanemad on pahad, kes oma tatiseid lapsi aeda viivad või on ühiskond loonud meie lastele halvad tingimused, kus elada ja olla? Kas asi on toidus, mida sööme või on süüdi arstid, kellele end ja oma lapsi usaldame? Kas keegi on üldse süüdi või on see kõik paratamatus? Sellised juhul tahaksin teada, kuidas saadi hakkama varem?

Lugesin äkki rahumeelse vanemluse grupist mingiaeg, kus (vist) oma ala spetsialist rääkis, et laste immuunsussüsteem on nn lasteaiakõlbulik alates 4 ning isegi 5 aastaselt ALLES ja veel parem, kui emad ja/või ka isad oleksid oma lastega kodus kuni koolini ja teeksid eelkooli ise läbi lastega seega need, kes plaanivad siin lähiajal lapsi saada, tuleks mõelda ka pedagoogi ameti peale. Küll siin räägitakse, et süüdi on vakstiinid, mis teevad lapsed haigeks, süüdi on tänapäeva toit, süüdi on nutiseadmed ja tänapäeva H2O. Ma tean perekondi, kus au sees on ainult ökoloogiline, puhas toit, tean perekondi, kus vaktsiinid ei ole au sees ja tean ka neid, kus vaktsiine tehakse, tean peresid, kus kõik pereliikmed on veganid, k.a lapsed ja tean peresid, kus lastel on keelatud igasugune nutindus (telekas, arvutis istumine, telefonis multikate vaatamine jne) aga teate mis? Lapsed on ikka ühtemoodi haiged, vahet ei ole, millises keskkonnas nad elavad, kuidas neid on kasvatatud, kas on vaktsiinid tehtud või pole, kas söövad kommi või kaalikat, vaatavad multikat või ei vaata ja kui see kellelegi veel üllatusena tuleb siis polnud need lapsed ühti vanal (toredal) Nõukogude ajal tervemad ja elu “ilusam”, kui praegu. Jah, ma toon selle väite siin välja, kuna mulle on öeldud, et kolhoosi-sovhoosi aegadel, kui sigu tapeti ning oma aia kartulast söödi, olid lapsed õnnest rõõsad ja tervis, kui purikatel, korras.

Eestis saavad lapsevanemad oma võsukestega kuni kolmanda eluaastani kodus olla, see on privileeg, millest siiski paljud osa ei saa, kuna ühe palgaga ei ela ära. (Seda juttu, et selle peale oleks pidanud enne laste saamist mõtlema, ma vabandust väga, kuulata ei soovi). Gibraltaril aga on seaduses ette nähtud, et lastega saab kodus olla vaid ema (isadel see võimalus puudub) ning emapalgaga saab riigi poolt kodus olla, 16 nädalat (lugesin ise kohaliku seaduse regulatsiooni läbi) ja üleüldse kodus saab olla, kui ma õigesti sain aru 29 nädalat lapsega, mis on 7.5 kuud. Nõnda on tegelikult ka mujal maailmas need asjad reguleeritud, näiteks Austraalias, Inglismaal, USA-s jne. Mina ei tea ühtegi teist riiki, kus saab nii kaua vanemapalka, selliseid lapsetoetusi, nii kaua lastega kodus olla. Annab ehk natukene mõtlemisainet.

Homme on Annabelil 09.40 arst ja ma vannun, et kui keegi ei ütle, mis mu lapsel viga on, et ta viimased paar kuud (tegelikult kauem juba) koguaeg haige on siis saab minust nende tohtrite suurim õudusunenägu ja halvimal juhul ma söön kellegi ära. Ma põhimõtteliselt EI MÄLETA seda päeva, kus Annabel ei köhinud, mil ma ei pidanud tal tatti ninast välja pumpama, lapsel polnud palavikku, täpikesi nahal, ta ei oksendanud jne. Nüüd oleme me mõlemad Kristjaniga tööinimesed ja olgu, muidugi on see ka tüütu, kui laps pidevalt haige on aga sellest olulisim on fakt, et 2 aastane laps pidevalt piinlema peab, sest olles nakatunud ülemiste hingamisteede viirusesse või põdedes oksendamisviirust, on lapse elukvaliteet neil aegadel ju oluliselt kehvem ja magada ei saa korralikult ja selle tulemusena kimbutab ka üleväsimus, mitte ainult last vaid meid kõiki ja mõelda vaid, tööl tuleb ikka edasi käia. Eestis ma ei tea, kuidas see välja näeb ja kui arusaajad ning mõistvad on tööandjad aga siin Gibraltaril näiteks ei lastagi vanematel lapsega haiguslehele jääda, sest see olevat ebaaus neile, kel lapsi pole! Kuidas? Ma ei mõista, kuidas saab haige lapsega kodus istumine olla “lulli löömine” või “puhkus” ? Aga olgu, teine riik, teised seadused! Küsisin, et mis siis saab, kui laps jääb haigeks ja vaja kodus istuda, vastati, et tuleb leida arst, kellele see näitemäng korraldada ning selgeks teha, et lapse asemel olen MINA hoopis haige ja too siis kirjutab mulle haiguslehe. Kuidas ma seda üldse haige lapse kõrvalt teha saan? OMFG! Midagi rumalamat pole ma elusees kuulnud! Ausalt ka!

Minu ettevõttes öeldi põhimõtteliselt, et kuna meid on kontoris vähe ja kõik asendavad kõiki siis lapsega koju jäämine ei ole soovitatav. See tähendab seda, et kui Annabel haige on, mida ta on olnud juba mitmel korral, peab Kristjan temaga koju jääma ja selgitama seda olukorda enda ettevõttes. Ma kujutan ette, et me läheme homme arstide juurde, kes lõppkokkuvõttes ütlevad meile, et lapsel on ülemiste hingamisteede põletik, kirjutavad antibiotsid ja saadavad koju. kuna mul ei ole “soovitatav” haiguslehel olla siis Kristjan jääb Annaga koju ja mina lähen raske südamega tööle. Kui öösiti magada ei saa ja last peab põetama ning kaisutama jne siis kedagi väga ei huvita, tööle tuleb ikka hommikul minna. Fain, korra kvartalis elab ikka üle, nädal aega magamata, unetunde lünklikult 3, lähed rasvaste juustega, ilma meigita, tiigripalsami haisusena tööle ja teed oma asja ära AGA kui seda tuleb pidevalt teha? Kuidas see jätkusuutlik on? Ühel hetkel on ju vaja kõigil tööle minna, kas pole? Muideks, tuli meelde, et mu töökaaslased rääkisid, et tööandjad Gibraltaril eeldavad, et sul on suur pere ja palju lapsehoidjaid, kes on kodus, kui laps/(ed) haige/(d) on. Küsisin, et mis saab siis, kui ei ole suurt pere ja hoidjaid varnast võtta? No sel juhul tuleb palgata erahoidja, KES HAIGET LAST HAKKAB HOIDMA, et vanemad tööl saaksid käia! Vot nii käivad siin need asjad!

Aah, mu pea on paks! Ma ei suuda välja mõelda, miks Annabel pidevalt haige on. Esimesed 2 aastat ta elust (olgu, 1 aasta ja 11 kuud) oli ta praktiliselt terve. Tal oli Noro viirus teisel elukuul, ma pakun, et seetõttu, et meil käisid pidevalt külalised ja eks sealt see tuli. Aastaseks saades olime Annabeliga haiglas kuna tal oli väga kõrge palavik ja ta oksendas ning paaril korral oli tal kerge nohu, köha pole tal enne 1a 11 kuud olnud kordagi. Peale seda, kui Septembris Eesti tulime, on Annabel praktiliselt üle nädala haige, Hispaaniasse tagasi tulles oli Annabel samuti haige, kuigi ta hoius veel siis ei käinud ja Eestis me ka oma kuu aega ei käinud lõpus. Ma olen nõutu, kogu selle haiguste ja muu kiire ja ebastabiilse elukorralduse juures ma jõuan iseennast süüdistada meie hädades, jõuan Härrat süüdistada kõiges, ühiskonda, tohtreid jne. Keegi peab olema süüdi ju, kurat! Või ei? Ikka ise süüdi? keegi pole süüdi? Mis siis saab? Olgu öeldud, et Eestis elades käiksin masamuti tööl ja olgu ka öeldud, et ma tean perekondi, kus ka 3 aastased ning vanemad lapsed on pidevalt haiged ja jäävad lasteaiast koju. Kurb, kui lapsed koguaeg haiged on, millal nad siis oma eludest rõõmu ka tunnevad?

Rääkige nüüd ausalt, kuidas teie peres lood on? Kui tihti on laps/lapsed haiged? Kui tihti tuleb teil võtta haigusleht, et lapsega koduseks jääda? Kuidas suhtuvad sellesse teie tööandjad?

Aasta oli siis 2018..

Kas see aasta üldse oli väärt elamist? Liiga dramaatiline? Ehk tõesti, kuid eks see aasta oli pehmelt öeldes katsumusi täis ka. Ei, ega’s mitte kõik pole jube ja halb olnud- sugugi mitte! Palju on olnud huvitavaid väljakutseid, põnevaid algusi, uusi tutvusi, arengut ja koos kasvamist. Kui muidu ei saagi aru, et aasta on jälle möödas siis vaadates Annabeli, on kõik selge, ta on selle aastaga nii palju muutunud ning kasvanud väikeseks imetlusväärseks inimeseks.

Aasta lõpp 2016



Aasta lõpp 2017

Aasta lõpp 2018

Huuh, ma arvan, et ma ei saa veel 2019 aastal ka üle sellest aastast aga üks on kindel, tänasega saab see aasta läbi ning selle auks võtan ma kokku enda suurimad raskused ja saavutused, mis väärivad minu meelest välja kirjutamist. Olgu, ja siit nad tulevad

  • Saavutus: Omniva 5 kuuline praktika, mis küll algas juba 2017 aastal, kuid lõppes 2018 aastal ja see oli minu jaoks väga edukas ning sealsed inimesed andsid mulle edasiseks nii palju jõudu ning süstisid minusse positiivsust, uskusid minusse ja õpetasid mulle palju. Ma jään neile alatiseks tänulikuks selle eest!

  • Saavutus: Hispaaniasse kolimine- Mis seal ikka, ära tegime! Me kolisime perega eestist Lõuna-Hispaaniasse elama ja ma ei suuda seda siiani uskuda!
  • Saavutus: Eesti Blogiauhindade jagamisel sain 3-nda koha Pere ja Beebiblogide kategoorias! Juuhheeiii! Minu jaoks on kogu see üritus väga vinge ent vajalik blogijatele ja ma leian, et me niigi tunnustame inimesi liiga vähe seega olen ma selle tunnustuse ja koha eest väga tänulik ja õnnelik. Kindlasti pean seda oluliseks saavutuseks.

  • Saavutus: Sotsiaalmeedia marketingi õpingud + praktika GOAL Social Media Marketingi agentuuris- Turundus, digiturundus, sotsiaalmeedia, mõjutajad- uus, põnev, lai ja huvitav ala, mida ma tahan edasi süviti õppida tulevikus. Täielik silmiavav kogemus ja jällegi olen ma GOAL-i tiimile väga tänulik ja ma usun, et ma sattusin õigesse kohta ning seda põhjusega. Ma siiralt loodan, et see ei olnud minu esimene ega viimane kokkupuude nendega!

  • Saavutus: Sain finantsettevõttesse tööle juhiabina Gibraltarile. Mina ja Gibraltarile tööle…whaat, ma ei suuda siiani uskuda seda. Üleüldse on see minu esimene töö väljaspool klienditeenindust, esimene täiskohaga töö peale lapse saamist, esimene töö Hispaanias/Gibraltaril elades jne jne. Ma olen väga põnevil ja õnnelik ja ootan igat tööpäeva rõõmuga.

  • Katsumus: Esimeseks katsumuseks loen ilma Härrata elamist ja toime tulemist aasta alguses. Te juba teate, et Härra lendas Hispaaniasse Jaanuari lõpus ning mina jäin Annabeliga koju, sest ma käisin koolis ning ühtlasi oli mul pooleli praktika Omnivas. See oli selline aeg, mis pani mind tõsiselt proovile ja ma mitte sugugi ei saanud ideaalselt selle olukorraga hakkama ning tihtipeale nutsin end magama või tihkusin nutta hommikul trammis tööle sõites või keset päeva kuskil suvalises kohas, sest emotsioonid lõid lainetena peakohal kokku ja magamatus andis selleks muidugi oma tõuke. Kuidas üksikvanemad saavad hakkama, mulle kohale ei jõua? Ilma abita ei ole ju võimalik kasvatada eeskujulikult lapsi, teenida raha, hoida üleval kodu ning säilitada kaine mõistus ja leida vaat, et aegagi veel isiklikuks eluks ja tegemisteks! Eredalt on meeles aeg, kus mul olid paljud tähtajad koolitöödes, aruannete kirjutamised, praktika, kodused toimetused, aastane laps ja ma olin lisaks veel gripis ehk mul oli 39 palavik, nohu , köha ja üleüldse tundsin ma, et ma, et A) Ma olen rongi alla jäänud ja see on põrgu, kuhu ma sattunud olen või B) Ma soovisin, et oleksin rongi alla jäänud, sest see siin on maapealne põrgu.

  • Järgmiseks katsumuseks oli mul paradiisis elamine. Jah, kelle jaoks see veel uudisena tuleb, ma kolisin Hispaaniasse ja ma olin seal tõsiselt õnnetu. Esiteks, minu üllatuseks, sain ma kohapeal teada, et me elame väikeses külas, mis on eraldatud suurlinnadest ning bussiliiklus meil puudus seega me olime Annabeliga sisuliselt mereäärses väikeses turistilinnas lõksus. Peale mäest üles-alla jalutamise polnud meil seal midagi teha ja kui ilmad väga palavaks kiskusid, istusime tihtilugu lapsega nelja seina vahel kinni, nädalavahetuseti oli pereisa väsinud ega jaksanud end tuulutama minna ja nii mu negatiivsus ja kurbus aina süvenes. Tundsin, et ma olen kuude viisi vangis oma enda kodus-polnud mul võimalik ise poodi minna, et õhtuks süüa teha, ma ei saanud omi käimisi ega toimetamisi teha, mul polnud enam lõpuks õhku, mida hingata ning tundsin, et muutun kergelt klaustrofoobiliseks. Lõpuks pakkisin asjad ja tulen Annabeliga Eesti 2.5-ks kuuks.

  • Katsumus: Töö leidmine Gibraltaril- OEH! See töö otsimise saaga kestis kestis kokku ligi 7 kuud. See oli aeg, mil ma agressiivselt või passiiv-agressiivselt hoidsin Gibraltari värbamisagentuuridel ning tööpakkumistel pulssi peal ja saatsin kümnetesse kohtadesse CV-sid ning ahjusoojasid motivatsiooni kirju. Oli hetk, kus ma andsin alla ja mõtlesin, et ei mina selles riigis tööd saa ja eks ma üks si** ole, sest no, miks muidu keegi mind ei taha. Jällegi sain maitsta neid vilju, mida tegelikult peavad olude sunnil või kurva saatuse tahtel maitsma paljud, paljud ja siinmail isegi, et liiga paljud inimesed, sest tööd ei saa . Sel aastal otsis ka minu äi pikki kuid endale uut ametikohta ja nüüd ehk võin end samastada temaga, milline ebaõnnestumise tunne see olla võis, kui kurvaks see muudab. Ega enne ei tea, kui pole ise sarnases olukorras pidanud olema.

  • Aasta Läbikukkumine- Pean kooli mitte ära lõpetamist oma 2018 aasta läbikukkumiseks! Kuigi ma võtsin akadeemilise ja koolist välja ma ei kukkunud ega vabatahtlikult pooleli ei jätnud siis ära ma ju ka ei lõpetanud nii nagu oli plaanis.
  • Aasta õpetus- Pere ja rahaasjad tuleb RANGELT lahus hoida. Need asjad ei sobi lihtsalt kokku ja kõik. Pereliikmetele ei saa anda laenu ega neilt võtta laenu. PUNKT!

  • Aasta meeldejäävam sündmus- Hispaaniasse kolimine
  • Aasta postitus: No nats naljakas aga selleks osutus Kristjani postitus, mille ta kirjutas Hispaanias olles enne seda, kui me sinna lapsega kolisime. Selle võid leida SIIT.
  • Aasta populaarseim kuu blogis: MAI! Siis sai kirjutatud lähemalt, kuidas ja miks me ikkagi Hispaaniasse elama läksime. Postituse leiad SIIT.
  • Aasta kingitus: Iseendale ja selleks on IIWI Disaini poolt valmistatud uus logo minu blogis. Vahel tuleb ka iseenda hingele pai teha ja ma olen selle kingituse üle väga õnnelik! Aitäh IIWI Disain!


Jõulu eri 🎄
  • Aasta üllataja: Annabel- Täna on ta 2 aastat ja 2 kuud vana ja ta räägib JUBA eesti ja inglise keelt vaheldumisi. tema sõnade repertuaarist võib leida inglise keeles sõnad- “Applejuice” ehk õunanimahl, mida ta ise peab ekslikult apelsinimahlaks, “Goodnight” ehk headööd, “Cheese” ehk naerata jne jne. Ma ei oleks eladeski arvanud, et Annabel 2 aastaselt räägid kodus kahte keelt ning mõned üksikud (tõesti üksikud) sõnad tulevad ka Hispaania keeles, näiteks ” Hola” , mis tähendab tere. Imeline ja vahva minu meelest!

Kuidas võtate kokku oma möödaläinud aasta ning kuidas plaanite vastu võtta uue aasta? Kas pidasid endale aasta tagasi antud lubadustest ka kinni?