Long time no see..

Ei teagi, kuidas selle blogiga algust teha?! Viimane minu sulest avaldatud postitus nägi ilmavalgust eelmise aasta detsembri kuu alguses millalgi ja siis sai jälle bloginurk riiulile tolmu koguma asetatud. Miks? Novot, sellel on üsna mitu põhjust tegelikult, alustades sellest, et keerulised ja kaootilised ajad enda elus lõpetades sellega, et hirm on. Hirm on selle ees, et kui ma jagan oma elu siis kõik, mis on selles parasjagu segamini või mitte nii positiivne, eskaleerub. Selle all mõtlen seda, et tihtipeale on inimestel justkui hea meel, kui teisel ei lähe hästi ja neile meeldib õpetada, kritiseerida ning survestada ja mina lihtsalt tundsin, et ma ma ei jaksaks kõigele muule lisaks veel sellega ka tegeleda…emotsionaalselt, vaimselt, füüsiliselt.

Nüüd aga, on möödunud üks aastake nagu võluväel. Ise ka ei tea, kuhu see aeg täpselt kadus ja veel enam ei mõista ma kuidas selle aja sisse nii palju tegevusi ja juhtumisi on mahtunud. Kokkuvõtlikult on selle aasta jooksul palju toimunud, alustades siis uudisega, et kolisime tagasi Eesti eelmise aasta sügisel otsustasime lapse isaga oma teed minna ja lõpetades sellega, et olen vahepeal tänu ühele külmetusviirushaigusele olnud mitmeid kuid tööta. Muidugi on selle aasta sisse mahtunud veel palju teisigi asju kuid täna keskendun pigem sellele, mis toimub minu elus praegu ja millised plaanid on tulevikuks.

Ütlen ausalt, et ma ei ole kindel, miks ma üldse planeerin midagi ette oma elus, sest senine praktika on näidanud, et mitte ainult vanajumal taevas ei naera vaid ka kõik vähemalt üherakulised isendid siin maailmas kihistavad naeru, kui mina kalendrisse tuleviku plaane kriban. Siiamaani, võin käsi südamel öelda, pole mitte ükski soov täitunud ega tahtmine sündinud. Olgu-olgu! Ma soovisin minna 2020 aasta sügisest turundust õppima minna ja mind võeti taas õpilaste nimekirja Majanduskoolis. Kusjuures kevadel alles sooritasin Majanduskoolis personalitöö kutseeksami ning sain oma kauaoodatud diplomi ning ühtlasi vandusin ka endale, et enam ma kooli ei lähe. Vot siis!

Mis siis veel…peale paari kuud töötuna olemist (märts-mai) potsatas minu postkasti kiri, milles tehti mulle tööpakkumine ja seda ühes online kasiinos mängude esitlejana. Kuna mu võimalused Koroona ajal tööd saada turundusvaldkonnas ei olnud just hiilgavad, otsustasin peale intervjuud tööpakkumise vastu võtta. Paralleelselt mänguesitleja tööle, sain vabakutselisena kõrvale ka teise projekti- Pilveke! Pilvekese CEO otsis oma tiimi osalise ajaga sotsiaalmeedia spetsialisti, ma nägin töökuulutust, kandideerisin ning täna, 7 kuud hiljem olen endiselt Pilvekese tiimis. Tegu on Eesti ettevõttega, kes valmistab lastele ja naistele käsitööna (õue)riideid, piilu nende lehele -> (LINK).

Annabel on vahepeal 4 aastaseks saanud, kas te suudate uskuda? Ma vahel ei suuda endiselt uskuda, et ma ema olen…..ja 4 aastasele. Ausalt, ta on imeline laps ja kohutavalt armas ja ma vahepeal siiani nuusutan ta juukseid nii nagu ma tegin seda siis, kui ta veel beebi oli. Eks tuleb kivisid ja kände ikka teele ette, ilmselt rändamine ema juurest isa juurde ja kogu see teema ikkagi mõjutab last ka aga me anname endast parima, et Annabel teaks ja tunneks, et mõlemad vanemad armastavad teda võrdselt ja hindavad ja austavad ka üksteist, kui lapsevanemat.

Üks pisiasi veel…tutvusin kogemata vahetult enne emadepäeva ühe prantslasega…..meessoost prantslasega. Tal on naljakas aksent, hallid juuksed, pruunid silmad, mis muudavad värvi erineva valgusega, ta ajab mu naerma isegi siis, kui ma seda ei taha ja ta on c.a 7.5a rohkem ilmavalgust näinud, kui mina. Ta on omamoodi tüüp…ei saa öelda, et mul elukaaslaste/peikade valimisel mingisugune väljakujunenud muster on, sest siiamaani on kõik olnud ühest äärmusest teise ja nii ka seekord. Hetkel on ta Pariisis, mina Tallinnas ja eks me vaata, mis elu toob.

Nii ja kuidas teil läheb?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Wordpress Social Share Plugin powered by Ultimatelysocial