Natukene titendust

Kõik on endiselt sama selles osas, et beebi nagu ikka, Annabel kosub, magab, sööb, puuksutab ja krooksub. Endiselt on ta nunnu ja armas pisike käte ja jalgadega vehkiv mullimasin. 23 jaanuar saab Annabelil 3 lühikest ent samas pikka kuud täis siin maailmas meiega olemisest. Ma küll räägin tema eest, kuid ega ma temalt kah neid sõnu ju välja veel ei pressi, et tal on üpriski hea elu. Emme tegeleb hommikust õhtuni, mänguasju on palju, kodus on soe ja emme süles mõnus, issi viskab nalja ja jalutamas käime ka erandlitult iga päev. Selles osas kõik cool.

Mis muutunud on see, et mul on piim kadunud kuskile. Ei..ma ei mõtle, et piimapakk on külmkapis jalad alla saanud ja suurest hirmust millegi vastu minema jalutanud. Beebi jaoks emapiim on vaikselt haihtunud kuskile. Lausa nii, et päeval laps hakkab nutma juba selle peale, kui ma oma kampsuni seljast heidan ja hakkan lähenema talle. Täitsa ahastus tuleb peale küll. Muretsesin kähku Pregna+Baby toidulisandid, APILAK-GRINDEX tabletid ning laenasin ühelt neiult oma oktoobribeebide grupist ka Medela swing elektrilise rinnapumba. Aa..pluss mul on Hipp imetava ema teed kodus ja ma püüan ikka palju vett ja päevas ära juua. Ühesõnaga proovisin siis pumbata ja kahe rinna peale kokku sain maksimaalselt 40-50 ml piima. Ma tean, et pumbaga ei pruugi tulla õiget kogust jne aga , et nii vähe?! See ikkagi tähedab, et lapse nutt minu rinda nähes on igati õigustatud.

Ma ei anna alla veel, ma söön kõikvõimalike lisandeid ja tablette ja pumpan ja mässan ja vaatan, mis saab. Ilmselt muretsemine, igasugused haigused ja kartus haigeks jääda ning kuhjuvad toimetuste mäed on mu piima eemale peletanud. Praegu toimib asi nii, et päeval saab välja pumbatud piima ja lisaks RPA segu. Öösel on nõus läbi ajama ilma seguta.

Kui kaua olete teie imetanud oma lapsi ja millal hakkasite andma RPA-d? Kas otsustasite RPA kasuks enese elu lihtsustamiseks või kadus rinnapiim ära ja kui viimane variant, siis kuidas sellest aru saite, et nüüd on rinnapiimaga kõik?